...
Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev.
Rahvusvaheline muusikapäev.
Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.
Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.
Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu mõtetega haakuvad.
Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub
Jaani kirikus.
Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.
Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.
Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat.
Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.
Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.
Veel muusikat.
Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.
Kuulasin ja nautisin.
Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.
Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.
Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas.
Vana sõber, kino "Sõprus"!
Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.
Milline vedamine!
Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta.
Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.
Loomulikult ma läksin.
Kohe.
Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.
Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.
Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.
Film oli hea.
Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.
Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?
Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud.
Või midagi umbes nii.
Mõtlen mina.
Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord.
Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev.
90. juubel.
Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st.
"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.
II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal
Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.
Vürstid tema elus oleks olemata.
Aga jah...
Järgmine "Sõpruse"
sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril.
...
