Kohtumispaik Tallinn

 ...

Tsiteerides klassikuid, oli Tallinn täis ääremaalt kohale tassitud memmi ja taate.

Vabanduseks võin ehk öelda, et kui juba väljavalitutele mõeldud pealinnas, katsusin hoida madalat profiili ja korralikult käituda.

Suurüritustel ei käinudki, ühe väikese kontserdi vaatasin ära, natuke kõndisin Telliskivis ja vanalinnas ning 24 tunni möödudes olin kodus tagasi. Reisi algusele ja lõpule andis sooja sära bussijuht Ülo. Ma arvan, et ta on parim mees oma ametis, temaga on alati turvaline sõitmine ja ainult positiivsed emotsioonid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! 

Mõtlesin, et panen märgi maha ja ütlen välja: sai käidud ESTO-l. Väliseestlaste üritus, no ja kui mõtlema hakata, mul ju ka veidi välis-Eesti juuri ;) Või peaks pigem kändudest rääkima? Mu vanavanaema on maetud kuhugi Uppsala kanti, ja mina olin seeaeg juba teismeline. Kahjuks ei ole ma kunagi oma vanavanaema näinud ega tema haual käinud. Ta oli surres ligi 90, oma elust viimase veerandi elas ta Rootsis. Elas seal ja suri seal.

Vana-vanaema Olgal oli 10 last, nii umbes 20 lapselast... aga edasi järgmist põlvkondi ma enam hallata ei suuda. Neist suur osa elab Rootsis. Aga kõige rohkem järeltulijaid on igatahes just minu vanaemal. Lapsi ja lapselapsi, ja nii edasi. 

Kui 1944. aastal rannarahvas mereteed kasutas ja Eestist lahkus, oli vanaema õdedest-vendadest ainuke, kes Eestisse jäi. Pluss nemad, kes juba varem Eesti mulda puhkama olid sängitatud. Neli õde oma peredega jõudsid Rootsi, üks vend Kanadasse ja teise venna pere Soome.

Sellised sidemed mul siis väliseestlastega. Igatahes oli tore Fotografiskas kontserdi ühe esinejaga kohtuda ja koos meenutada: meie vanaemad olid õed!

Ja vähe sellest! Minu vanaema, kui ta 1960ndatel Rootsis külas oli (ja ta oli seal kolm kuud), käis oma õe lapselast aeg ajalt hoidmas!

Ma ei tea, kas Annil see pilt on, minul on foto täitsa olemas.

Nii et sidemed on tugevad!

Kontsert, mida vaatamas käisin, kandis nime ”Sauna taga".

Mõned meenutused kontserdist.

Foto FB-st

Mõned lauldud laulud...

Lauludele vahepalad ja igal esinejal omad meenutused.

Mõni neist isegi kunagi kuuldud.

Meenutused... ESTO 45 aastat tagasi.

Et Rootsi riik saaks sini-must-valgeid lippe probleemideta lubada, õmmeldi kõikidele lippudele peale ESTO sümbolid. 

Üritust ESTO-80 oli poliitiliselt korrektne toetada ja nii said Rootsi pealinna tänavad mõneks ajaks täis sini-must-valgeid lippe ja rohkem veel Eesti rahvariideid. 

Aasta siis oli 1980.

Selle aasta 28. juunil jõudis Stockholmist Eestisse ESTO 2025 . Üritused nii Narvas kui Tallinnas. 

Mina käisin pealinnas kontserdil.

Väga meeldis.

Aga tantsupeol ma ei käinud ja laulupeole ei jäänud. Kuuest lapsukesest 3 käisid laulukaare all laulmas ja üks lisaks ka tantsuplatsil. Nii et esindus oli meil täitsa korralik. 

Mina hoidsin "Iseomal" silma peal ja nautisin Suurt Kontserti kodus tugitoolis. 

...

Takkajärgi tarkus

 ...

Takkajärgi selles mõttes,  et ajaleht on eilne ja horoskoobi näpunäidetest pole täna enam kasu. Ainult ajas tagasi arutamine on võimalik.  

Kaasale helistasin, rääkisin... õrnalt,  aga ausalt. Et ma ei tule ööseks koju.

Suhtedünaamika jäi tasakaalust välja. Tegin kahele poiss-sõbrale ühise hommikukohvi pakkumise, vihjamata, kas tema mulle või mina talle, kumbki ei innustunud.

Ära lase väikestel asjadel kasvada... no sellega ma isegi tegelesin. Kaks ameerikapärast eesti keelt kõnelevat noormeest kutsusid mind oma kirikusse. Viisin sujuvalt jutu "oma" kiriku juurde. Arenes huvitav vestlus jumalast ja usust. Väga nunnud poisid olid 😀 Kui kutsest lõpuks loobusin,  ütlesin, et ma pole kohalik. Kas vastus, et Kesk-Eestist, oli ikka arusaadav? Ma ei tea, ehk seostus see neil kuidagi Kesk-Ameerikaga.  Kui vahemaadest ja numbritest rääkida. 

Igatahes läksime sõbralikult lahku.

Aga hommikukohvi joon Lidos. Mulle siin meeldib, on avarust ja väljavaadet. Korraga silma all nii kultuur kui majandus.

Teater "Estonia" ja Eesti Panga hoone. 

Ainult et sõber roboti-Robert  minuga täna ei seltsinud. 

Mitte et ma nüüd kaaslasest eriti puudust tunneks... aga vägisi tekib mulje, et viga on minus.

... 

Suhtlemisvaegus

 ...

Ma pean ikka sinna kohvitamise teema juurde korraks tagasi tulema. Hetk on ka sobiv, väljas vihmane ja pikale veninud hommikukohv käeulatuses.

Aga kui ma seal Lidos oma kohvitassiga (ja kui tõtt tunnistada, siis maitsev ja mahlane tükk tuunikalatorti oli ka) aega veetsin, hakkas minuga üks juhuslik* mööduja vestlema. Tundus, et keski kannatas suhtlemisvaeguse all.

"Mul ei ole küll maitsemeelt, aga teie olete teinud väga hea valiku!" 

Või umbes midagi sinnakanti. 

Ise vaatas oma säravate silmadega mulle otsa. Ime, et ma kohvi kurku ei tõmmanud. 

11.06.2015

Igatahes, ma ei osanud talle midagi vastata, ja nii palju tarkust ka ei olnud, et nüüd juba tühi koogitaldrik teenindaja kätte anda. 

Pärast, kui Rita ka paika jõudis ja talle rääkisin, siis tema oli juba ette valmistatud, nii et kui too Sinisilm tuli, viipas Rita käega ja pakkus talle oma tühja taldrik. Vist ei vehkinud küllalt ägedalt, igatahes teenindaja läks mühinal mööda.

Kõrvallauas selline lasteaiaealine tüdrukutirts märkas olukorda, astus Sinisilma ette ja tõstis käed üles. Lehvitas ka.  See oli päris lõbus :) No ja Sinisilm? Tema keeras näo Rita poole, võttis taldriku vastu... ma isegi ei mäleta, kas ta midagi ka ütles. 

Mina küll, pärast Ritale ütlesin, et kaugema kandi rahvas peab ikka tihedamini pealinnas käima, muidu jääme ajast nii maha kui maha.

* pärast selgus, et üldse mitte juhuslik :)

...

Tunne Tallinna... või Tallinna tunne

 ...

15.05.2025

Talllinna minnes valdab mind alati teistsugune tunne. Ma vist ei oskagi seda kirjeldada, kes teab, see teab. Aga umbes nii, et olen kaua kodunt ära olnud, tore tagasi jõuda. Olen sünnipäraselt tallinlane, algkoolieas pärnakas, põhikooli ja keskkooli Tallinnas lõpetanud. Kuna vahele tulid Tartu aastad ja abiellumine, mind Tallinnasse enam sisse ei kirjutatud. Seadused ei lubanud. Aga ega see hetkel eriti oluline ka ei olnud.

See oli nüüd sissejuhatus ;)

Edasi tuleb aus ülestunnistus: tegelikult tean ma Tallinnast ikka häbiväärselt vähe, tegin just läbi viktoriini Kirjanduslik Tallinn, 15 punktist sain ainult 8. Mis on märk ka sellest, et ega ma kirjanduses parem ei ole!

Miks Tallinn teemaks tuli? 

Tark internet viskas ette tänased uudised.

15. mai on tähtpäev, mil tähistatakse Tallinna päeva. Sellega meenutame aega, kui Tallinn sai Lübecki linnaõigused ja võeti vastu Euroopa linnade liitu, aasta siis oli 1248. 

Minu jaoks on muidugi numbrid olulised! 

777

Et just 777 aastat tagasi see toimus! 

Aga kui juba numbritest rääkida, mul on riiulis teatmik "Tallinn", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960.

Huvitav, et ma pole seda nüüdseks tarbetut raamatut x arvu inventuuride (st raamatukapi koristamise) käigus makulatuuri pannud, uuskasutusse pakkumisest rääkimata.  Kui aus olla, ma paar-kolm korda aastas lausa võtangi ta kätte ja sirvin. Viimane kord üritasin meenutada, mis kõrts see seal Vene teatri ligilähedal oli, kus me aeg ajalt keskkooli ajal kokteili "Džinn mangomahlaga" mekutamas käisime. Ehk praeguse Roosikrantsi tänava  nurgal? 

Raamatust ei olnud kasu, ilmselgelt mäletan ma hilisemaid aegu.

Aga info raamatus on... huvipakkuv. Lihtsalt niisama, ajaloo mõttes.

Kuna viktoriin oli kirjandusliku Tallinna kohta, siis kõige tõenäolisem abi oleks raamatukogudest.

Aga palun, raamatukogud aastal 1960.

Kuna raamatu vahel oli lisaleht raamatus olevate andmete uuendamiseks, lisan selle ka siia. 

Lihtne ju leheke ära kaotada ja nii võib reiside planeerimisel möödalaskmisi ette tulla.

Nii et põnevaid lugemiselamusi ja toredaid reise käesolevasse raamatuaastasse.

...

Ööpäev hulkumist

 ...

Reede õhtul veidi enne viit startisin, kõmpisin oma 1000 sammu kohaliku bussipeatuseni, oleks teadnud, et bussijuht ka kohalik mees on, oleksin oma teeotsa ootama jäänud, aga hulkumist 1000 sammuga alustada on igal juhul märgilise tähendusega, nii nagu bussisõit vana hea tuttavaga roolis... et tundub kuidas tundub, igal juhul läheb korda!*

Tallinn võttis mind vastu juba hämarduva õhtuga. Aga mõnus oli. Kalamaja kant on muidugi iga kell mõnus koht, nii et tipa-tapa Kati suunas polnud mingi probleem. Isegi kolmandale korrusele ronimine mitte. Nojah, mul ju hiljuti trenn tehtud, 2päevane koolitus 4. korrusel. Nii et andke mulle treppe, küll ma ronin! 

Kati ja Lonni olid külalise tulekuks põhjalikult valmistunud. Kati oli suuremas koguses lõhet soolanud ja Lonni oli leidnud ootamatult hea peidukoha, nii et isegi Kati ei teadnud, kus kass on. 

Aga nagu ikka, asjad lahenevad. Ütlesin küll, et sõin Kati külmkapi tühjaks, aga see pole päris tõde. Ainult selle lõhevaagna ja röstsaiad. Ja hapukurgikausi. Ja kodutehtud leiva viilud. Kati ja Lonni olid enne vist juba söönud, igatahes Lonni, kes lõpuks kuskilt välja ilmus, hoidis distantsi ja vaatas Katiga pealt, kuidas ma toitu nautisin.

Mingil hetkel võttis  ta mind lõpuks omaks ja ühines meie seltskonnaga. 

Kui Kati kuskil südaöö paiku lõpuks pakkus, et nüüd oleks õige aeg kartuleid praadida**, oli minu kõht igatahes nii täis, et palusin järgmise korrani lükata. 

Mis ei takistanud Katit... tõsi küll, mitte kartulid. Mõned tunnid magamist ja siis ootas mind juba priske Inglise hommikusöök. Praetud muna ja peekon + lisandid, tundsin ennast kuninglikult.

Kui kella 10 paiku Balti jaama poole kõndima hakkasin, oli 24 tunnist 15 juba kulutatud. Aga järgmised 9 tundi olid ka piisavalt sisukad, et tasakaalu hoida.

Ees ootas kohtumine.

Õnneks olime õhtul ajad ja asjad paika pannud, mul polnud taskus ühtegi 2kopkalist, et helistada ja endast märku anda.

Ju lapsuke oskas seda ette näha, tegi ise kõne, et kus ja kuidas. Et tulevad kahekesi ja mul pole vaja edasi-tagasi sõita. Mitte et mul midagi sõitmise vastu oleks, aga nüüd jäi mulle vaba aega ostlemiseks, Sõbralt sõbrale poest sain ilusa dekoratiivkanga. Ostul oli korraga kolm positiivset külge. Odav oli (5 eurot), kerge oli (et seljakotis tassida) ja ilus muidugi ka (minu värvid ja mustrid). Lõpuks müüja, kui hinda otsis, kiitis veel tootjat firmat, see nimi sattus talle enne näpu alla kui oluline rahanumber.

Mingil hetkel sain omadega kokku ja edasi kolasime kolmekesi. Muidugi ka pidulik lõuna, kuigi piiga kurtis, et kalalõhn talle ei meeldi. Nojah, tema sõi ju pannkooke vahtrasiirupi ja marjadega! 

Kui nüüd mõelda, siis Humalas võiks muidugi muud lõhnad domineerida, aga ju lauakaaslane võttis liiga väikese õllekruusi. 

Edasi tuli tiir vanalinnas vahepausidega olulistes punktides.

Üks meist kolmest, selgus, on õhinapõhine apteeker Melchiori fänn.

Teisigi põnevaid kohti jäi teele ette, aga lõpuks jõudsime sihtpunkti.

Teatri- ja muusikamuuseum seekord. 

Põnev koht, igaühele midagi. 

Mina leidsin kivid. 

Kõigepealt kivid, siis lugu. 

Lugu kahtlastest kividest.

Protokolli kirjutati: "Kivid Läänemere äärest", mis läks täkkesse nii kivide kui ka näitleja enda kohta.

Loos on ta ära mainitud. Kivise nimega näitleja tuttavast külast mere ääres.

Tunnike hiljem jätsin noored oma ringkäiku lõpetama, ise kihutasin rongijaama. Kihutama polnud küll siis enam see õige sõna, aga tatsamist ka nagu tunnistada ei tahaks :) Igatahes rongile ma jõudsin, kaasa oli Aegviidus vastas ja kui veidi enne kella viit kodus olin, saigi 24 tundi täis. 

Ja lõpuks, selle ajaga viiest viieni tuli kokku ligilähedaselt 20 000 sammu. 

...

* Kui mu stiil tundub kummaline, siis sellele on põhjendus olemas. Panin just käest Jon Fosse "Triloogia". 160 lehekülge jooksvat juttu ilma punkte kasutamata, pole midagi teha, see avaldab mõju. 

Õnneks suutsin peale viiendat rida taas vanadele rööbastele saada. 

Aga raamat oli haarav, algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Jon Fosse (sünd 1959), norra proosa- ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat

** See ju vana tuntud traditsioon! südaöösel kartuleid praadida,  sai meil (st Katil) alguse juba aastakümneid tagasi.

...

#päevapilt 35...vihm

 ...

Eilsest vihmast ma rääkisin, tänase jäädvustasin pildile. Seekord läks hästi, alles siis, kui oli kohvipausi aeg ja koht*, hakkas sadama. Mina tuntud pikaldane kohvinautija, suutsin oma tassitäit venitada, nii et päike tuli taas välja ja seekord jõudsin kuivade jalgadega sihtpunkti, see tähendab koju tagasi.

12.06.2024

Siin sai vihm mu uuesti kätte, õnneks hilinemisega. Olin jõudnud juba varjuda.

* Nihe kohvik Telliskivi tänava ääres. Saiakesed olid ka imehead!

...

Küünarnukitunne

 ...

Kaasa mul Prillitoosi ei vaata. No kus sa, vanainimeste saade ju! Saladuskatte all ütlen: mina olen viis aastat noorem ;) 

Aga avalikult tunnistan, et mina küll vaatan! 

Pühapäevases Prillitoosis rääkis Jakob Rosin* maailmast pimeduses. Mul on J.R.-ga küünarnukitunne. Me nimelt olime paar aastat tagasi Voosel koos ühel teatrietendusel. Istusime kõrvuti, tema siis oma kaaslasega, mina oma seltskonnaga. Mina tundsin ta ära, tema mind... isegi ei näinud. Aga istusime, küünarnukid koos. Loomulikult jäi tunne sellest mällu! 

Aga mul on teine kogemus veel. Otseselt pole see seotud enam J.R.-ga, aga on küünarnukitunne, ja on tema maailm, ilma ühegi valguslaiguta. Pimedate maailm. 

See oli nii umbes 10+ aastat tagasi, olin grupi õpilastega Tallinnas, kus Vabaduse väljakul oli avatud näitus** Dialoog pimeduses.  Või oli midagi samalaadset, aga veelgi rohkem aega tagasi. Ammu igatahes.

See oli rännak pimeduses, meie giid oli pime, nii nagu kõik teisedki näitusel ametis olnud tegutsejad. 

Ühel hetkel ma tundsin, kuidas tuli paanikahoog; ma ei näe midagi, ma ei suuda edasi minna, jään seisma ja ootan, kuni grupp ringkäigult tagasi tuleb, ja siis saan nendega koos tagasi ja välja minna. 

Kuna ma oma plaani maha jääda ka välja ütlesin, sain teada, et välja minekuks on hoopis teine koht ja ma pean end kokku võtma ja üle silla? teistele järele minema. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, aga paar tegusamat lapsukest tulid selles pilkases pimeduses need mõned meetrid tagasi ja andsid mulle käe. Et ma julgeks edasi kõndida. 

Isegi kohvikus käisime, kus pimedad tüdrukud meid teenindasid. Ainult mündid pidid kaasas olema.

Üksi oleks ma sinna sissekäigu lähedale oma paanikahooga jäänudki.

See oli eriline kogemus, lisaks kogetud tõeline küünarnukitunne. On uskumatu, kuidas pimedad oma maailmas nii hästi hakkama saavad. 

Kottpime, tundus nagu lihtsalt tühi maailm, mitte midagi sellist, mida suutnuks tajuda. 

Ja siis nemad, ilma eriliste elukogemusteta koolilapsed.  Nad oleks võinud ju üldse mitte märgata ega mõista. Ometi tulid ja ulatasid käe. 

Küllap need, kes igapäevaelus on erilisi hetki kogenud, teavad kõige paremini, mis on küünarnukitunne.

Kes julgeb, võib Prillitoosi vaadata. See oli huvitav saade.

Ei pea ju sellest pärast kellelegi rääkima ;) 

...

* Kes siis Jakobit ei tea! 

** Näitus, kus nägijad saavad abi pimedatelt.

...

Küürvaal ja taevadelfiin

 ...

Võiks arvata, et tuleb sellise pealkirjaga muinasjutt... kui eile juba lugude jutustamiseni jõudsin. Aga mu meelest kõige uskumatumad ja müstilisemad ongi lood elust enesest, ja kui selliseid lugusid edasi rääkida, hakkavadki nad oma elu elama. Kui ei räägi, ei juhtu ka midagi, kes ikka jõuab kõiki eluseiku talletada. 

Eilse postituse juurde tagasi tulles... jahimeeste jutud tõid mälusopist välja meie, kuulajate metsloomalood. Minul endalgi, hundiulust olen rääkinud, aga seda, kuidas me mootorrattaga ükskord metsseaga peaaegu kokku põrkasime, sellest pole rääkinud. 

Ega ma hästi ei julgegi ja rääkima ei kipu, sest... mootorratast ma mäletan, metssiga ka. Ja seda, kuidas ma ohtlikul hetkel ema-ema appi karjusin, mäletan. 

Mäletan seda põlluteed, kus sõitsime. 

Hilist öist aega mäletan. 

Aga seda, kelle selja taga ma seal ratta seljas istusin, seda ei mäleta. Kaasa käest ka küsida ei julge, äkki saab pahaseks. Võib saada küll, piinlik ju, kui temaga sõitsin ja nüüd ei mäleta. 

Või siis hoopis sellepärast, et mina sõitsin, aga tema ei tea sellest midagi. 

Või kogunisti hoopis sellepärast, et temaga sõitsin, kuid ohu korral hüüdsin hoopis emmet appi!

Nii et ma parem ei räägi.

Taevadelfiini lugu tuleb alles välja mõelda. Nime andis Kati pildile, mida talle täna näitasin. 

Eile autoaknast sõidu ajal tegin, see müstiline olend saatis meid nii umbes 15 minutit.

Suu lahti, ilmselgelt tahtis midagi öelda. 

Päevapilt 52... 21.09.23

Küürvaal oli ka täiesti eksisteeriv muinasjutuline olend, kohtusime* eelmisel nädalal.

Eriti suur ja salapärane oli see olevus ööhämaruses. 3 meetrit lai ja 5 meetrit pikk, eks seda ongi päris palju. Kui veel suured numbris mängu tuua, saab ju öelda, et see-ja-see kummaline veeloom maismaal pikkusega 5000 millimeetrit.

Ainult et arv 5000 kahvatub arvu 30 000 kõrval: just nii palju konisid on kunstnik** kasutanud oma tähelepanu nõudva müstilise veelooma loomisel, lisaks juurde kalavõrke, klaasriiet ja epoksiidvaiku, toeseks metallkarkass.

Miks just vaal? Suured kogused merre sattunud konidest jõuavad veeloomade organismi, eriti palju mahub neid vaalade kehasse. 

Ühe koni lagunemiseks looduses kulub üle 15 aasta.

"Usalda vaala" on üks osake suuremast projektist, mis keskkonnaprobleeme läbi kunsti lahti räägib.

Järgmisel päeval käisin ka kultuurikeskuses sees ja vaatasin tervet näitust***... aga see on juba uus jutt. 

Vaala käisin ka tervitamas.

Küür-konivaala... 

15.09.2023

...

* Kohtumispaik Kalamajas

** Kunstnik Ines-Issa Villido

*** Näitus "Lähme nulli"

...

Linna seenele.... auuu-auuuu

 ...

Kuna mul on ilmselgelt põdrakärbeste allergia, olen veidike oma tunge tagasi hoidnud ja pole sügisese korilusega tegelenud. Sellest on muidugi kahju, sest mulle väga-väga meeldib metsas pohlal või siis seenel käia. Rõhk sõnadel metsas ja käia, seentega on nii, et mida vähem, seda parem. Ma ikka päris murega vaatan FB-s mõnd jagatud fotot, kus kuhjade viisi puravikke või kukekaid väljanäitusele pandud. Minu elutõde: vähem on parem! kehtid päris kindlasti ka seenesaagi kohta.

Peaasi, et metsa saaks!

Eks ma mingil hetkel ühe tuuri ikka teen, kui just talv enne kätte ei jõua, seni olen kodulähedaste seentega leppinud. Vähemasti pildistamiseks on nad väga sobilikud, eriti kui pesunööridest kaugemale ei pea minema.

Päevapilt 48... 17.09.23

Korjamiseks ilmselgelt ei sobi.

Tallinnas, nagu selgus, saab korjata ka siis, kui lähed oma õuele toimetama.

Vähemasti Kalamajas.

Kati käis oma seeni pildistamas.

Aga korjamata jättis temagi.

See eest oli keset vanalinna võimalik korjatud seeni vaadata ja pildistada. Ja tundma õppida. 

Kuigi olulist kasu sellest mulle ei olnud. Mina olen see seeneline, kes mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. 

Ja oma harjumusi eriti muutma ei kipu.

Kukeseened, pilvikud, riisikad ja puravikud. 

Sirmiku ja šampinjoniga saan ka hakkama... see tähendab, et tahan ja julgen korjata. Kui tahan.

Aga mõned küsimused* on ikka õhus.

Pildi pealt tunnen ära küll, et lehter-kukeseen või sapipuravik, aga metsas võin kõhklema lüüa. Nii ma siis linnas 5 euro eest seeni vaatamas käisingi. 

Kõige fotogeenilisem oli sirmik.

14.09.23

Aga kui juba, siis juba.

Sõitsin küll vaid seenele, aga siis vaatasin üle ka majas sees olevad näitused** ja väljapanekud. 

Mis teha - mis teha, ikka kõnetasid seened. 

14.09.23

Ju oli päev lihtsalt selline.

...

* Loodusmuuseumi kodulehelt leidsin audiogiidi. Kodus kuulasin nii seenelugusid kui näituste lugusid. 

Nii mõnigi minu tõde sai kinnitust (näiteks see, et tavavahelik pole söödav ja linnas kasvavaid seened pole ka söögikõlbulikud), mõni tõde teada seene kohta oli uus (et pilvikuil pole vaja nahka üle kõrvade tõmmata ja noortel puravikel kübara aluseid torukesi pigem mitte eemaldada). 

Aga mitte ainult seenelood.

** Peeter Lauritsa näitus "Miski on kõigega seotud" ja Eimar Kulli "Vaibarahvas"

...

#päevapilt 14... ummikseis

 ...

Ega muud polegi teha, kui ummikusse satud... loe käepäraseid uudiseid ;)

...

Kui näpud sügelevad

 ...

Mõnikord on lihtsalt vaja end kodunt välja sundida. Tegelikult on teema mind kutsuvalt meelitanud juba mitmel korral... iga kord, kui algavast koolitusest kuulsin. 

Kampsiku loovõmblemine 

Mu enda mõte liikus selles suunas tegelikult juba varem, ajal kui rohkem lapitehnikaga tegelesin. Vest on kahjuks senini lõpetamata, aga luban, et räägin sellest, kui asjast asja on saanud. Või kui täpsemalt öelda: kui olen punkti pannud. Juba rahvatarkuski ütleb, et lihtsam kui koera sabast, on koerast üle saada. Või umbes nii.

Eks ma pean end kokku võtma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Käisin täna Tallinnas näituse avamisel. 

Foto Fb-st

Väga vinge näitus!

Kõigepealt muidugi kampsunid.

Näitusel olid veel seelikud ja püksid, aga seal juba teine tehnika ja teised lood. 

Seelikutegemise tegemise võimalust pakuti ka, aga Obinitsa-kant jääb veidi kaugele, oleks lähemal, läheks küll.

Ükskõik, mida vaatasin ja katsusin, tundsin, et mõjub. 

Näpud hakkasid sügelema.

Ehk ma nüüd ikka saan oma vesti valmis ja märkan sügisel kampsuni koolitusele õigeaegselt registreeruda.

Kui Eve Mahhovi visandiraamatu koolitusel käisin, hakkasin joonistama. Nüüd olen juba 3 aastat joonistanud.

Ehk võtan seekord vahelduseks pliiatsi asemel jälle nõela näppude vahele... 

Kuigi... kindel päris pole, ma sain ju eilsel oksjonil väärt raamatu, mis innustab just joonistamisega edasi tegelema ;) 

...

Vastus küsimusele

 ...

Minus on veel piisavalt naiivsust igasuguseid mõttetusi mõelda ja julgust rumalaid küsimusi esitada. Näiteks viimane kord Tallinnas, tuttavatel tänavatel oli liiklemine suht tüütu. 

Et mis toimub?

16.03.2023

Ei läinudki palju aega, kui juhtumisi teada sain. 

Hoopis midagi muud otsisin, aga leidsin vastuse oma küsimusele.

Miks kaevatakse pidevalt Tallinna tänavaid?

Otsitakse Kalevipoja parteipiletit.

Lisaks sain teada, et probleem on vana, esimene arhiiviviide* juba aastast 1963. 

Eks Smuuliga sama lugu. 

Kes otsib, see leiab. 

Pärast seda, kui kohalike koolijuhatajate elulugusid uurisin, ma kohtumõistjaks ei kipu.  Ükskõik, mis valiku keegi nendest tegi ja millist korda toetas või toetamata jättis, lõppes see ikka traagiliselt, kas vangistamise, küüditamise või (ja) hukkumisega. 

Küllap see Kalevipoja parteipilet ka lõpuks kuskil välja kaevatakse.

Smuul hääletatakse lihtsalt maha.

...

*Folklore.ee

...

Üritused Tallinnas

 ...

Kui ma õhtuks koju laekusin, oli päris keeruline kaasale selgeks teha, et see üritus, millest mina osa võtsin, oli käsitöömess Saku suurhallis, mitte mingi Baltimaade suurima Erootika-maailma avapidu, mis raputas! külalisi ja millest Reporteris räägiti.

Kui oled ikka pealinnast nii kaugel, on raske arvata, et seal korraga kaks nii suurt ja olulist üritust toimuvad ;) Või isegi kui oskad oletada, jääb ikka kahtlus, kummale messile abikaasa läks.

Käsi südamele, mul pole aimugi, kus see erootika värk oli, Saku suurhallis oli kõik väga kombekas. Isegi nendele vaipadele ei saa midagi siivutut süüks panna. 

Muust rääkimata. 

Nii palju imelist käsitööd korraga vaatamiseks väljas, pole ammu (kui üldse) kohanud. 

Osta sai muidugi ka, aga kõige ilusa ja/või olulise saamiseks oleks pidanud raha kui raba olema. Mul oli mõttes piir pandud, et võiks 50 sisse ära mahtuda, ja sellega sain ka hakkama. Kõige olulisem ost olid villased sokid, kõige lõhnavam ost tükk käsitööseepi, kõige soojalubavam pakk Jõuluteed, kõige toitvam pakk Kanepi- ja tatrakama, kõige teravam saunahari kaasale... midagi oli veel, aga ei mäleta ;)

Sokid on traditsioon... ma igal talvel ostan endale ühe paari, ja mulle tundub, et need on senistest kõige ilusamad ja kõige mõnusamad.

Muidugi oleks võinud kindad ka osta, aga see on veidi riskiga seotud, mul on teine traditsioon veel. Igal talvel kaotan ma vähemasti ühe paari kindaid ära. Ja sellest oleks ikka väga kahju, sest kindad olid seal tõesti imelised. 

Kati tegi pildi.

Võiks veel rääkida söögikohast number üks (Kalamaja keldris) ja söögikohast number kaks (Balti jaamas), aga täna oli siiski pearõhk heal seltskonnal ja ilusal üritusel. Söömisele olen nagunii viimasel ajal liiga palju tähelepanu ja aega kulutanud. 

Kaal hommikul ütles. 

Varahommikul. Ma ei jõudnud enne isegi süüa... buss läks juba kell 6.20

...

Schnelli Juhan ja teised poisid

 ...

(järg loole Patkuli Juhan ja teised poisid)

Küsimus, kas kulgeda Snelli tiigi madalat või kõrget serva pidi, leidis ka vastuse. Või pigem leidsime me end kõndimas allpool ääres, Toompuiestee poole kaldu.

Mulle meeldiks rohkem Schnelli tiik, mina mäletan nii, aga ei pidavat õige olema. Kui juba nimed võõrsilt sisse toodud, siis ikka Snelli... see tuleb rootsi keelest ja tähendab armas, hea, pai, lahke. 

Aga mina usun lugu, et tiik sai oma nime linnaaednik Johan Schnelli järgi, kelle aiand ja elamine sealsamas läheduses asusid. Samast arhiivist loen, et Johann (Juhan) Schnell on sündinud Ambla kihelkonnas ja võib oletada, et ta on olnud Kalle mõisas mõisaaedniku õpipoisiks. Kusjuures, seesama Kalle mõis on 1811. aastal läinud Jakob Johann von Patkuli valdusesse. 

Nii et ühine-tühine niidiots Patkuli Juhani (Juhanite) ja Schnelli Juhani vahel on täitsa olemas!

Võib jutuga edasi minna järgmiste poiste juurde :)

Toompuiestee äärealadel kulgedes tekkis küsimus, mis nime see tänav nõuka ajal kandis.

Nüüd tulevad mängu juba Vene poisid.

Vikipeedia kinnitab mäletamist, 1961-1989 kandis tänav Gagarini puiestee nime.

Ja kes siis Juri Gagarinit ei tea! 

Mina tahan alati teada, kui pika elu inimene on elanud. Gagarinile oli antud napilt 34 aastat. Ilmselgelt liiga vähe. Aga kui inimene langeb lahingus või hukkub õnnetuses, jääbki elu lõpuni elamata. Gagarin hukkus lennukis, mis sattus kiirusel 750 km/tunnis spiraalsesse langusesse.

Kui veel Vene poistest rääkida, ei saa jätta mainimata, et Wismari tänav kandis nõuka-ajal Mitšurini nime. Täpsemalt: Ivan Mitšurini tänav oli Tallinnas aastatel 1950-1989. Ilmselgelt kauem kui Gagarini puiestee, oma loogika selles on, sest Ivan Mitšurin elas hoopiski varasema ning aastatelt rohkem kui kaks korda pikema elu kui Gagarin ja suri suht kõrges vanuses (79) juba 1935. a.

Ja kes siis Mitšurinit ei teaks! 

Jõuamegi tagasi aiandusalasele teemale ja aiandusega tegelenud poisteni.

Harju Elu, 9. juuni 1945

Nüüd võiks jutuotsad kokku siduda ja kenasti lõpetada... aga no ei saa!

Lõpuks tuleb üks tõeline Eesti poiss ka. Või mis poiss ta siis enam oli, tuntud ja tunnustatud skulptor, üks Eesti rahvusliku kunsti alustalasid.

Amandus Heinrich Adamson, 73 aastat vana, kui 1929. aasta juunis suri. 

Adamsoni tänav on üks tänav enne Wismari tänavat ja asub samuti Falgi pargi servas. 

Ka Adamsoni tänav on läbi ajaloo kandnud erinevaid nimesid, 1881. aastal muudeti halvustav nimi Vaeste tänav pargi järgi Falkspargi tänavaks. 1950-1959 oli lihtsalt Pargi tänav, ja nüüd üle 60 aasta saab rääkida Adamsoni tänavast. 

Amandus Adamson sai Eesti Wabariigis elada tervelt 11 aastat, aga Russalka mälestusmärk valmis tal juba 1902. aastal. 

Russalka vilksatas meil korraks ka autoakna taga.

Minu lapsepõlveaeg oli aga tihedasti seotud vanaema ja vanaisa koduga majas Adamsoni 29. 

Mõnel vanal ümbrikul saab veel aadressi lugeda.

Ja viimane küsimus... et kas me jõudsime õigeks ajaks Wismarisse? 

No ikka hilinemisega, meid juba oodati.

...

Patkuli Juhan ja teised poisid

 ...

Kõigepealt pagaripoisid. Nende üle veidi virisen, just see spinatipirukas. 
Või on mu maitsemeel paigast ära loksunud. 

Igatahes hea laps mina, kes kõik alati ära sööb, jättis seekord teise piruka söömata. 

Edasi juhtus nii, et päevaplaani tuli ootamatult jalutuskäik Pagaripoistest Wismari tänavale, ja jalutuskäik omakorda tõstatas üles päris mitu küsimust.

Kas me läheme Patkuli trepist üles ja sealtkaudu Wismari tänavale?

Sellele oli küll selge vastus: ei mingeid treppe! Isegi mitte Patkuli treppi... 157 astet. 

Ajaloo seisukohast oleks muidugi trepi valikuga saanud sellele auväärsele rajatisele lugupidamist avaldada. Treppi tean ma kauem kui trepi nime, mida esmakordselt kuulsin kuskil kümmekond aastat tagasi, aga juba 1926.aasta Päewaleht on trepist kirjutanud: kord varem juhiti tähelepanu Patkuli nime peale, tähendades, et see meie sõprades rootslastes peaks ebameeldivaid mälestusi äratama, lugedes siin oma riigi äraandja nime niisugusel ilusal kohal. ... on ju Rootsi äraandja Johan Reinhold Patkuli nimi ja teod hästi tuntud. ... samas ... vististi ei ole selle äraandja isikul trepi ja kraaviga midagi ühist.

Vikipeedia kinnitab ka, et trepp on oma nime saanud pigem Dietrich Friedrich von Patkuli järgi, kes oli Põhjasõja ajal Tallinna asekuberner.

Selle teise Patkuli, kes reetur oli, lasi Rootsi kuningas Karl 1707. a hukata, timukas purustas ta luud rattal, raius ta neljaks ja pani tükid postide otsa lindudele söögiks.

Trepp välistatud, sai kaalutud võimalust ja soovitust keerata hoopis vanalinna poole, seal siis mööda Pikka jalga üles Toompeale ja edasi, siht ikka Wismari. 

Wismari tänav on igati väärt tänav, et tema poole püüelda. Wismaris on läbi erinevate aegade olnud kainestusmaja, vaeslastekool, Saksa sõjaväelaste majutus, saun ja politseijaoskond.  Wismari tänav on üheks piiriks Falgi pargile ja jõuab otsaga Hirveparki (oh need lapsepõlve süütud, muretud mängud) ning Wismaris asub Taani saatkond ja psühhiaatriahaigla. 

Jätan saladuseks, mis meil sihtkohaks oli...

Kuna küsimus on ka poistes, siis ei saa jätta mainimata ansamblit "Wismari poisid". Kui aus olla, ega ma sellest ansamblist midagi ei tea, aga praegu lugesin ühe nende laulu sõnu. Päike tõuseb, näe, tal doosi aeg on käes. Tõmbab taskust viimse viiekümnelise. Värisevad käed, tea, kas homset päeva näeb. 

Muidu arvaks, et laulavad koroonast ja vaktsineerimisest, aga minu arust on meil mõlemad doosid tasuta.

Lõpuks valisime selle kõige lihtsama (aga mitte kõige lühema) tee. Et mööda Snelli tiigi äärt. Korra tekkis siingi küsimus, kas oleks õigem minna mööda kõrget serva või mööda madalat. Et kas teed ikka saavad enne Wismarit kokku, ja ega liiga palju ronima ei pea. 

(järgneb)

...

4 in 1

 ...

Minu vanaema sündis aastal 1909... 1909. aasta 8. märtsil tegi Rosa Luxembourg ettepaneku tähistada rahvusvahelist naiste solidaarsuse päeva.  26 aastat tagasi 8. märtsil vanaema suri.

Aga mitte ainult.

Kaasale oli Magdaleenasse aeg antud.... 8. märtsiks.

Ja üks lapsukestest sai just täna, 8. märtsil 9 aastaseks.

Nii oli. 

Sünnipäevalaps. 

Naistepäev ja tütrekesed.

Arsti vastuvõtt.

Vanaema haual käisime. 

Ma sõin üksinda tühjaks terve karbi Ferrero Rocher kompvekke, 16 tk. Nii head olid.

Kõik see mahtus tänasesse päeva! 

Kõik need kaheksad ja üheksad ja 16 kommi.

Ja kahekesi tähistamine. Autos sõime pitsat ja kodus klaasike Magistriga.

...

Koduõpe jt jutte

...

Kui nüüd keegi loodab nõuandeid, siis ei-ei-ei.

Heietan niisama.

Hakkasin sorteerima ämma pabereid, et mida võtta ja mida jätta.

Leidsin põneva albumi, kuhu ämm on postkaardid sisse pannud. 

Aeg, tundub, on 50ndate lõpp - 60ndate algus.

Osa kleebitud, mõned fotonurkadega ja osa lahtiselt.

Mõned kõnetasid rohkem ja mõned vähem.

Mõned haakusid igapäevaeluga.

Näiteks see pilt, kahjuks on seljataguseks vastupidav nõuka-aegne клей, nii et ei näe ei autorit, aastat ega pühendust.

Koduõpe

Viimasel kaardil on aastaarv 1956 ja pühendus: häid hindeid koolis!

...

15. mail oli Tallinna päev. 

1248. aastal anti Tallinnale Lübecki linnaõigus, 2002. aastal hakati Tallinna päeva tähistama. 

Minu kodulinn oli Tallinn nii umbes kümmekond aastat.
Lisaks veel sünnilinn ja vanemate ning vanavanemate kodulinn.

Loomulikult tuleb tähistada!

Selleks sobivaid pilte oli ämma albumis täitsa olemas.

Alumise postkaardi tagakülge sain lugeda. Kalinini mälestussammas ja Stalingradi väljak. 

Aasta 1955. 

...

35 aastat hiljem, 16. mail 1990 kõlas ajalooline lause: "Ma kordan, Toompead rünnatakse." Tegelikult rääkis Savisaar ikka natuke pikema jutu, ma eile raadios kuulsin. 

Ei mingit paanikat, ja väga veenvalt kõlas.

Olukord oli küll kriitiline. Isegi  ENSV punane lipp heisati Toompea lossi katusele. 

Kusjuures, minu rikutud fantaasia näeb 1961. aastal saadetud ümbrikul Pika Hermanni tornis sini-must-valget.

Kiri oli saadetud aadressil kolhoos "Vabadus" ja sealt edasi kolhoos "Tee kommunismile". 

Nonii, ilm läks ilusaks, peab vist õue minema.

...