Lihtsalt üks päev

 ...

13.05.2025... otsaga järgmisesse päeva

Unustasin oma sammulugeja tagasi käe peale panemata, just enne sammuma minemist, nii jäi pool päeva ja 3700 sammu, mis iseenesest pole ka halb tulemus. Näitab hommikust panust aiatöödele. Vähendasin sõnajalgade kasvupinda ja eemaldasin vananenud taimeosi. Lõikusin, kaevasin, vedasin ära. 

Aga tühja neist numbritest, kuigi päris kindlasti sain teist sama paljut veel, sest võtsin osa külaskäigust ühte kodumuuseumi. Kuldsetes aastates proua oli oma tegemisi ja kogumisi jäädvustava ja meenutava näituse välja pannud päris laiale territooriumile.

Ilm oli õueelu soosiv, kuigi kohalikud teadsid rääkida hommikusest miinus-nelja-kraadisest õhutemperatuurist. Minu ajaarvamisse see ei mahu, kui välja läksin, oli päike juba kõrgel ja soojust üksjagu. 

Ma ei saanudki hommikust külmust märgata, sest kui tahvli mingil varasel tunnil Sooviklassika peale panin, jäin hetkega magama ja kolasin unenägudes ringi "Estonia’-laadses hoones. Otsisin taga arstikabinetti ja juuskurisalongi. Mõlemad jäid leidmata, nii arst kui juuksur juba helistasid ja rääkisid mingist kellaajast.

Unenäod peavad ju midagi tähendama! Nüüd takkajärgi võib märksõnu leida: kodu-muuseum kui killuke Eestimaad ("Estonia"), taga otsis sõbrants (helistas kaks korda), et mulle meelde tuletada tänast väljasõitu ja stardiaega ;)

Reis kodu-muuseumisse oli sisukas, seltskond mõnus ja kaasas olnud lapsed tegusad: ehitasid vikerkaare ja soojustasid koerakuudi... midagi sellist nagu oli. 

Ma kolasin vahepeal kaugemal.

Kalanahast kunst

Coca-Cola taaskasutus

...

Kodus tegin riisitaolisest makaronitootest, praeliha jääkidest, purgi-ubadest, puljongist ja köögikoorest mingi panniroa... nojah, nüüd mõtlen, mis see on, mis mu kõhus möllab ;) 

Telekast tavapärased mälumängud ja kell 22.00 algas Eurovisioon. Pinge oli peaaegu lõpuni, kindla peale minek võib ka mõnikord ämbriga lõppeda. Õnneks läks kõik nagu pidi.

Loomulikult hääletasin ma ka. 

Rootsi poolt ei hääletanud, nagunii tegi seda suur osa nende lähemaid ja kaugemaid naabreid... arvan ma. Hääle andsin Hollandile. Nad olid nii normaalsed :) ja nende "koduvideo" laulust oli ka väga armas. 

Kontrollimata jäi kuuseis, eile hilisõhtul käisin õues pildistamas.

12.05.2025

Peaaegu täiuslik täiskuu. 

Pildile ma teda nii ilusana ei saanud, mõtlesin täna teisele katsele minna.

Miskipärast jäi ära.

...

Kohad ja inimesed

 ...

Nagu lubatud sai, eile käisin ma Kärus.

Kohad võivad olla imelised, aga selleks, et nad erilistena meelde jääks, on kohapeal inimesed, kes seda erilisust kinnistada oskavad. Imetlusväärne, et neid nii paljudesse kohtadesse jagub! Või isegi see pole päris tõde, imelisi inimesi ei pruugi alati kohapeal olla, nemad on lihtsalt juhtunud õigel ajal õigesse koht sattuma ja siis seal oma juured kinnitanud. See pole see ütlemine, et juurte juurde, see on pigem juurdumise teema.

Muuseum on alles üsna noor, alates aastast 2018, ja muuseumi eestvedajaks on Tallinnas sündinud Eesti filmilavastaja Aljona. Alustati ühes hoones, siis juba oli kaks maja, ja nüüdseks on restaureeritud ka kolmas. 

Selles kolmandas pakuti meile süüa ja näidati ülemisel korrusel ööbimisvõimalust. Sai isegi valida, millises toas tahad ööd veeta, kas 1920, 1930, 1980 või 1990.

Tuba 1930

Loomulikult pole see ainult Aljona projekt, seal oli koos väga meeldiv ja elurõõmus meeskond, kes meid suunasid, juhendasid, toitlustasid-teenindasid ja muuseumis ekskursiooni tegid.

Vanas raudteejaamahoones oli väljapanek kaksikute ja kolmikute vankritest ja kuldsest tite-ajast. Ja kõik need lood, mis esemetega kaasa on tulnud.

Vanadel asjadel ongi ju igal oma lugu, küll rääkijaid on, kui ainult ja kuulajaid jagub.

Kõige rohkem lugusid saime kuulda Raudtee Aidas, seal lihtsalt oli kõige rohkem kärusid ja teisi eksponaate. 

Kärusse on tegelikult väga lihtne Tallinnast minna. Istud rongi, sõidad kohale, ja mõne tunni pärast saad rongiga linna tagasi. Eile oligi enne meid grupp, kes söömast rongi peale kiirustas. 

...

Üks peatuspaik oli meie reisil tegelikult veel, hoopis teistlaadi, aga jälle erilised inimesed ja näituste ning kultuurisündmuste toimumispaik.

Homme räägin ;)

...

Ööpäev hulkumist

 ...

Reede õhtul veidi enne viit startisin, kõmpisin oma 1000 sammu kohaliku bussipeatuseni, oleks teadnud, et bussijuht ka kohalik mees on, oleksin oma teeotsa ootama jäänud, aga hulkumist 1000 sammuga alustada on igal juhul märgilise tähendusega, nii nagu bussisõit vana hea tuttavaga roolis... et tundub kuidas tundub, igal juhul läheb korda!*

Tallinn võttis mind vastu juba hämarduva õhtuga. Aga mõnus oli. Kalamaja kant on muidugi iga kell mõnus koht, nii et tipa-tapa Kati suunas polnud mingi probleem. Isegi kolmandale korrusele ronimine mitte. Nojah, mul ju hiljuti trenn tehtud, 2päevane koolitus 4. korrusel. Nii et andke mulle treppe, küll ma ronin! 

Kati ja Lonni olid külalise tulekuks põhjalikult valmistunud. Kati oli suuremas koguses lõhet soolanud ja Lonni oli leidnud ootamatult hea peidukoha, nii et isegi Kati ei teadnud, kus kass on. 

Aga nagu ikka, asjad lahenevad. Ütlesin küll, et sõin Kati külmkapi tühjaks, aga see pole päris tõde. Ainult selle lõhevaagna ja röstsaiad. Ja hapukurgikausi. Ja kodutehtud leiva viilud. Kati ja Lonni olid enne vist juba söönud, igatahes Lonni, kes lõpuks kuskilt välja ilmus, hoidis distantsi ja vaatas Katiga pealt, kuidas ma toitu nautisin.

Mingil hetkel võttis  ta mind lõpuks omaks ja ühines meie seltskonnaga. 

Kui Kati kuskil südaöö paiku lõpuks pakkus, et nüüd oleks õige aeg kartuleid praadida**, oli minu kõht igatahes nii täis, et palusin järgmise korrani lükata. 

Mis ei takistanud Katit... tõsi küll, mitte kartulid. Mõned tunnid magamist ja siis ootas mind juba priske Inglise hommikusöök. Praetud muna ja peekon + lisandid, tundsin ennast kuninglikult.

Kui kella 10 paiku Balti jaama poole kõndima hakkasin, oli 24 tunnist 15 juba kulutatud. Aga järgmised 9 tundi olid ka piisavalt sisukad, et tasakaalu hoida.

Ees ootas kohtumine.

Õnneks olime õhtul ajad ja asjad paika pannud, mul polnud taskus ühtegi 2kopkalist, et helistada ja endast märku anda.

Ju lapsuke oskas seda ette näha, tegi ise kõne, et kus ja kuidas. Et tulevad kahekesi ja mul pole vaja edasi-tagasi sõita. Mitte et mul midagi sõitmise vastu oleks, aga nüüd jäi mulle vaba aega ostlemiseks, Sõbralt sõbrale poest sain ilusa dekoratiivkanga. Ostul oli korraga kolm positiivset külge. Odav oli (5 eurot), kerge oli (et seljakotis tassida) ja ilus muidugi ka (minu värvid ja mustrid). Lõpuks müüja, kui hinda otsis, kiitis veel tootjat firmat, see nimi sattus talle enne näpu alla kui oluline rahanumber.

Mingil hetkel sain omadega kokku ja edasi kolasime kolmekesi. Muidugi ka pidulik lõuna, kuigi piiga kurtis, et kalalõhn talle ei meeldi. Nojah, tema sõi ju pannkooke vahtrasiirupi ja marjadega! 

Kui nüüd mõelda, siis Humalas võiks muidugi muud lõhnad domineerida, aga ju lauakaaslane võttis liiga väikese õllekruusi. 

Edasi tuli tiir vanalinnas vahepausidega olulistes punktides.

Üks meist kolmest, selgus, on õhinapõhine apteeker Melchiori fänn.

Teisigi põnevaid kohti jäi teele ette, aga lõpuks jõudsime sihtpunkti.

Teatri- ja muusikamuuseum seekord. 

Põnev koht, igaühele midagi. 

Mina leidsin kivid. 

Kõigepealt kivid, siis lugu. 

Lugu kahtlastest kividest.

Protokolli kirjutati: "Kivid Läänemere äärest", mis läks täkkesse nii kivide kui ka näitleja enda kohta.

Loos on ta ära mainitud. Kivise nimega näitleja tuttavast külast mere ääres.

Tunnike hiljem jätsin noored oma ringkäiku lõpetama, ise kihutasin rongijaama. Kihutama polnud küll siis enam see õige sõna, aga tatsamist ka nagu tunnistada ei tahaks :) Igatahes rongile ma jõudsin, kaasa oli Aegviidus vastas ja kui veidi enne kella viit kodus olin, saigi 24 tundi täis. 

Ja lõpuks, selle ajaga viiest viieni tuli kokku ligilähedaselt 20 000 sammu. 

...

* Kui mu stiil tundub kummaline, siis sellele on põhjendus olemas. Panin just käest Jon Fosse "Triloogia". 160 lehekülge jooksvat juttu ilma punkte kasutamata, pole midagi teha, see avaldab mõju. 

Õnneks suutsin peale viiendat rida taas vanadele rööbastele saada. 

Aga raamat oli haarav, algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Jon Fosse (sünd 1959), norra proosa- ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat

** See ju vana tuntud traditsioon! südaöösel kartuleid praadida,  sai meil (st Katil) alguse juba aastakümneid tagasi.

...

Igaks juhuks

 ...

Ma ei olnud kindel, kas ärkan ja viitsin hommikul vara* hakata bussiga kohalikku pealinna minema, aga igaks juhuks panin kella helisema... millest oli ilmselgelt kasu, sest vahepeal, öise vetsus käimise järel, lugesin tund või paar raamatut, enne kui uuesti sügavalt magama jäin. Kui kell helises, siis mina, koolis kommunistlikku haridust** saanud laps ja endine pioneer, kargasin kohe voodist välja ja võtsin valveseisangu. No ma loen seda Ivanovi "Sööklaplokki" ja värskelt meeles, öösel alles oli käes. 

Bussis purjetasin uhkes üksinduses peaaegu Paideni välja. Mõtle, kui kurb oleks bussijuht olnud, kui mind ka poleks olnud! Aga sellest hoolimata hoidsin madalat profiili, igaks juhuks. Olen näinud, et mõnikord on ta päris kuri. Kui ma näiteks oma teeotsas maha tahan minna. Aga ühel hetkel kaotasin enesekontrolli ja küsisin, kas veel varem hommikul, kui ta kella 6 paiku vastassuunas sõitis, ka buss tühi oli. 

Ülejäänud tee me jutustasime igasugustel teemadel. Seda ma ei ütle, millistel. Igaks juhuks! Äkki ta loeb mu blogi?!

Vihmakeebi võtsin igaks juhuks kaasa, sest mine sa seda isahane tea***, äkki hakkab sadama, kuigi Norra ilmateade lubas kuiva ilma. Tegelikult ma keepi ei vajanud rohkem kui korraks pargipingil istumise alla panemiseks, sest mingil hetkel, kui üritusel**** olin, oli ikka sahmaka vihma teinud, hoolimata minu suurest austusest norrakate vastu. 

Sellest, mis suure vee ja kõva pauguga kohe, kui koju jõudsin, toimuma hakkas, parem ei räägi. Ütlen ainult, et kaasa vaatas tükk aega olümpiamänge tühjalt ekraanilt. Mingi kiri seal küll oli, aga ma ei läinud nii ligi, et oleks näinud lugeda.

Kohalikus pealinnas sain nende kuue kohal oldud tunniga mitu olulist asja tehtud, aga päris mitu jäi veel tegemata. Mul täpsed nimekirjad alles koostamisel. 

Igaks juhuks läksin hommikul peale kohviku külastamist kõigepealt hambaarsti ukse taha. Et tean küll, et järjekord sügavas sügises, aga ehk millalgi üks vaba aeg pakkuda on. Sain pool tundi oodata ja oligi paarkümmend minutit vaba aega ja minu mure murtud!

Aga need tegemata asjad... küllap nende aeg ka tuleb. Ma igaks juhuks panin juba aja märkmikku kirja... või no mis märkmikku, ma tegin pildi. 

Ilmselgelt olen ma ka sinna oodatud. 

Ja küllap siis muudekski tegemisteks aega jääb.

Nii palju siis tänasest päevast. Igaks juhuks rohkem ei jutusta, muidu mõni arvab, et ma vähe selline imelik olen ;)

...

*Vanasti läks 8 paiku, nüüd pool tundi varem.

**Ma tegin kuskil koolis veel 1990. aastal partei ajaloo eksamit, 

***Nii ütles (või kahtles) vanaema mõnikord... et mine sa seda isahane tea!

****Wittensteini Tegevusmuuseumis oli Järvamaa muuseumi 119. sünnipäeva tähistamine. Pluss kaks uut näitust. 

...

Juhuslikult juhtus

...

Kui endise kolleegiga juhuslikult bussis kokku saime, jagas ta oma linnas käimise muljeid.

Näitusest, kus käis.

Vanda Juhansoo, "Kunstnik või kummaline naine".

Ja kuidas ta hiljem Energia kohvikus juhuslikult minu sugulasega kokku sai... ja kuidas jutuajamise käigus tuli juhuslikult välja, et Vanda oli Ene-Reeda kunstiõpetaja, nii umbes 65 aastat tagasi.

Kuna ma mõned päevad hiljem juhuslikult Tallinna käima sattusin, mõtlesin, et astun sisse.

Näitus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Vanda Juhanson, portselanimaalija, mööblikujundaja, rändur, polüglottkunstiõpetaja, kodukujundaja, aiapidaja. 

Misiganes veel.

Igatahes mäletas Age kunstniku koduaeda 1960ndatest nii eredalt, et oma hilisemas elus julges ka tema enda aias igasuguseid põnevaid kujundusi ette võtta.

Vanda Juhansoo käsitöö ja kunst on suures osas ajaga hävinud, aga see, mis näitusel väljas oli, avaldas muljet.

Huvitava inimese huvitav elu ja põnevad tegemised.

Lood, fotod, käsitöö.

Ja kuna ma juba majas olin, käisin läbi ka kõik teised muuseumi saalid.

Jumalast äge oli... aga see on juba teine lugu.

...

Kuidas enesehinnangut tõsta

...
Teema on Manjanalt laenatud.

Mitte just sõna sõnalt, aga kui vaja, annan tagasi. Seda enam, et minu lahendus sobib ainult ülekaalulistele.

Arvestusega, et kaheks jagatuna peab ühejagu mõlema jaoks jätkuma.

Aga pole hullu, ega tema trikid minu puhul ka ei toimi.

Samas, jagamiseks mul materjali jagub.

Nüüd saan ennast kaks korda vaadata ja mõlemal korral tõuseb enesehinnang.

Natuke tahaks suunata ka, seda enam, et elamuste pakkuja hinnakirjas oli meie jaoks ootamatult suur soodustus.

Kahjuks ma ei tea, kas tohin kohta linkida, sest nende info põhjal ma oma tarbeks võin pildistada, aga pilti reklaami tarbeks kasutada ei tohi.

Ma pean mõtlema!

...

Igal pool on huvitav

...
Muidugi on äge sõita kodust kaugele. Üks tuttav käis Ameerikas, teised puhkasid Vahemere ääres, kolmandad tulid Stockholmi kruiisilt.

Pikk suvi selja taga, on ka käidud siin ja seal.

Eestimaal.

Võiks siis ju üles noppida 100 suvist pilti.

Minu suvi aastal EV 100.

Nüüd, kui suvi ametlikult läbi.

Kaugeim koht sedapuhku Saaremaa.
Aga sellest olen juba kirjutanud.
Meri siin ja meri seal.

Kümmekond päeva Põhja-Eestis... vaatega merele.

Tegelikult on nii, et igal pool on huvitav.

Isegi kodumetsas.

Või koduaias.
Viimased sõstrad põõsas.

Augustikuu eelviimasel päeval käisime kaasaga söömas.
Tähistasime tähtpäeva.

Koht oli igavesti põnev ja toit maitsev.
Viikingite külas.

Lastega käisime Eesti Ringhäälingumuuseumis.

Leidsime üles Ülo Raadio.

Põnevad telekad.
Mõned näitasid isegi värvilist pilti... kui värviline kilepaber ekraani ette riputada.

Hetkel olid nad küll kõik pilditud.

Välja arvatud see viimane.
Sealt tulid värsked uudised.

Lastel endil oli voli stuudios saade sisustada.

...

Teater muuseumis

...
Teatri- ja Muusikamuuseumi läksin eeskätt teatri pärast, ja veidike pettusin. Muusikat oli seal ilmselgelt rohkem.
Aga midagi noppisin.
Näiteks meeldetuletus Eesti Draamateatrist.

Üle 30 aasta kandis see teater Viktor Kingissepa nime.

Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater.
Kuni aastani 1989.

Nüüd on taas Eesti Draamateater.

11. august 2017

Millega ma siis muuseumis rahul ei olnud?

Püüdsin leida seoseid "Teater minu elus".

Väga vähe leidsin. 

Ehk oleks arvutiekraanidest kasu olnud. Neid oli seal rohkem kui üks, vajuta aga nupule ja soovitud teema avaneb. Aga see oli nii tüütu, ekraanid olid seina peal nii, et vaadata sain trepil seistes. Oleks eelistanud privaatsust. Ja võimalust istuda. 

Aega ehk oli ka napilt... kui oleks saanud istuda. Omaette olla.

Seekord sobis. Seda enam, et tütarlaps kaasas nautis neid väljapanekuid, mida muuseum pakkus... ja see oligi sellel päeval eesmärk.

...

ORM oma õuele

...

Käisin täna ERM-is... mulle meeldis.

Kaks tundi oli ilmselgelt liiga vähe, et tervikpilti saada, aga kauem poleks korraga tahtnudki.

Mulle meeldisid väljapanekud ja mulle meeldisid lood.

Iga väljapaneku juures sai kuulata.

Mis kunagi oli ja kuidas kunagi oli.

Siis ma mõtlesingi, et peaks õue peale ja kuuri alla ORM-i rajama.

Oma Rahva Muuseumi.

Mul oleks kindlasti piisavalt väljapanekuid ja rohkem kui vaja lugusid, et mõned tunnid aega sisustada.

Mõte juba täiega liigub.

Näiteks vanu kavalehti on mul päris kindlasti nii palju, et terve kuurisein kaetud saab. Mitmest osatäitjast on oma lugugi rääkida.

Tuttavad nimed leidsin ka ERM-is.

Seal oli terve kollektsioon kavadest läbi aja... erinevatest etendustest ja erinevatest teatritest.

Mul vanas kohvris on neid terve hulk... ajas tagasi.

Oma pere esimene muruniiduk on meil samuti kuskil olemas... kaasa kätetöö.
Mitte halvem kui see, mis ERM-is.

Ja ikka lugu juurde ka.

Ma ei tea, kas ERM-is pildistada tohtis, pildid on küll just seal plõksitud.

Oma vanavara pildistan maha, kui ORM on rajatud.

Näiteks on mul mu kaks esimest fotokat alles, esimene oli "Smena" ja teine "Fed".

Ikka koos lugudega.

Nii et ERM pakkus täiega äratundmisrõõmu.

Või siis jalgratas... mõne vana ikka leian, et väljanäitusele panna, lugusid juurde rääkimiseks on piisavalt.

Vanavara on mul tõesti palju. Iseasi, kellele see enam huvi pakub.
Aga kui ikka head lood on juures ;)

Selline siis oli ERM... pani mõtted liikuma.

Et mis mul on ja kus mul on.

Mõtted oma muuseumist.

ORM-ist.

Praegu on kuurialune niisama rämpsu täis... või mis rämps see ikka niiväga on.

Tulevase väljanäituse eksponaadid puha ;)

...