...
Nagu juba öeldud, enne kui ajaleht vanapaberisse rändab, tuleb see korralikult läbi lapata. Hommikukohvi kõrvale ma lugesingi laupäevast Õhtulehte. Artikkel "Põder ja kormoran võivad metsa maha võtta”. Põder ja kormoran... aasta loom ja aasta lind siis.
Lahe lugemine.
Sisse kirjutatud ka teised 2025. aasta tegijad*. Juurepess, roossammal, koerakäpp, samblikuöölane ja klibumuld. Ja angerjas.
Pikem lugu siiski põdrast ja kormoranist.
Mul omad lood! Mitte küll ajaleheväärilised, aga blogisse kõlbavad ikka ;)
Lapsepõlvemaal kolasid ka põdrad ringi, nii mõnigi kord trehvasime kokku. Vaatasime vastamisi tõtt, mina taganesin ja põder lihtsalt muutis suunda. Eks nad parajad paharetid olid, käisid noores männikus latvu näksimas.
Suur loom tekitas kohtumisel ikka hirmu küll. Naabrimees Kalme (ma isegi ei tea, oli see ta ees- või perekonnanimi) oli natukene omamoodi vanamees, tema ei kartnud isegi rohelisi mehikesi, ammugi siis üht neljajalgset. Ükskord oligi nii, et põllul, kus noored taimed alles esimesi eluaastaid nautisid, üks uhke isane põder ampsas isukalt värsket kraami. Kalmel ei mahtunud see hinge, hakkas kätega vehkides põdra poole astuma. Et ajab ära. Natuke aega sai astuda ja ähvardada, siis lasi põder oma sarvilise pea madalale tõrjeasendisse ja hakkas omakorda naabrimehe suunas astuma. Palju pikemate sammudega kui vana Kalme. Vanaema seisis köögi uksel ja vaatas seda pulli pealt. Tema nägi, et asi kisub kriitiliseks, ja asus ergutama. ”Jookse, Kalme, jookse!” Ja Kalme jooksis!
Ma nüüd ei tea, kas ma ikka nägin seda ise pealt või lihtsalt olen lugu mitu korda kuulnud, aga tõenäoliselt ma kohapeal olin.
Põder, kes nägi, et asi on kontrolli all, keeras tagasi ja maiustas edasi.
Kormoranid on ka tuttavad. Nad on osanud end päris kehvast küljest näidata. Olen aastaid imetlenud neid viimaseid tunde, kui laev Stockholmile läheneb. Imelised vaated merele.
Aga siis mingil hetkel märkasin, et keegi seal toimetab ja miskit toimub.
Kormoranid**.
Üks lind söövat päevas oma pool kilo kala ja tema väljaheide mõjub tapvalt loodusele, isegi kivid hakkavad lõpuks murenema, rääkimata taimede elust ja ilust.
Ma ei tea, kui palju peaks inimene kormorane sööma, et nende arvukuse vähenemist märgata, aga algust on igatahes tehtud!
Hiiu Leht on kirjutanud terve loo teemal "Pöördumine kormoraniusku ehk viis rooga linnust, keda keegi ei seedi". Seal on natuke statistikat (mulle numbrid meeldivad ;). Võib olla pisut aegunud, aga vahet pole. Täpset arvu nagunii keegi ei tea. Arvan ma.
Viimastel aastatel kütitakse Eestis umbes 700 kormorani. Eesti kormoranide arvukus on 40 000 - 41 000 pesitsevat paari. Kormoranid söövad aasta jooksul ligikaudu 9000 tonni kala.
Kui ühest põdrast saab mitusada latti vorsti, kormoranist kasvõi taldrikutäie lihapalle, siis kolmas aasta tegija - angerjas - on otsesõnu delikatesstoitude nimekirjas.
Samas, angerja arvukus väheneb ja ta on väljasuremise ohus.
Ometi teda püütakse ja süüakse.
Ja kiidetakse.
Aga mitte mina! Söön suutäie, kui pakutakse, aga delikatessiks ei pea.
Selleks on ka kindel põhjus - 1989. aastal, kui laevasõidul Helsingi - Stockholm liinil õhtusöögil olime, alustasin angerjast. Ikkagi tuttava nimega delikatess! Ilmselt tegin söömisega liiga, ja sel ajal, kui teised kaks veel pikalt söömist nautisid, olin mina juba lamavas asendis ja proovisin söödut seedida. No ei olnud hea olla! Takkajärgi võiks muidugi mõelda, et olin merehaige, aga miks ma ikkagi enam angerjast ei hooli?
Nii nende aasta tegijatega on.
Tore rohkem tuttavaks saada, omamoodi tegelased kõik. Juurepess pidi igavesti kahjulik seen olema, kuulub pilvikulaadsete seltsi, aga tegelikult on seenpatogeen, mis tapab ja kahjustab puid.
Süüa vist ei kõlba.
...
* pilt on võetud Eestimaa Looduse Fondi FB-lehelt.
** Kormoranid Hauaneemel.
Ireeni foto.
...
