Esmaspäev, 9. oktoober 2017

Seeneseltskond

...
Kui nüüd tõde tunnistada, siis hoolimata rikkalikust seeneaastast ja sagedasest seenemetsa sattumisest on mu talvised seenevarud pehmelt öeldes napid, karmimas serveeringus peaaegu olematud.

Mul lihtsalt meeldib seenemetsas käia, seeni korjata on ka tore tegevus, igasugune sissetegemine käib tujude järgi. On tuju, siis teen... pole tuju, parem ei korjagi. 

Pigem pildistan!

Sipelgapesa seenetama läinud.


...
Need seened olid jalgupidi vees. Rivis kui sõdurid.

Nende rännak läbi vee mõjub kuidagi masendavalt. Mingid kummalised ja ebatõepärased seosed tekivad.


....
Aga nemad on mu selle sügise lemmikud... mitte et ma neid korjanud oleks. Niisama ilusad silmale vaadata.

Soomusmamplid... kui nüüd õige nime leidsin.


...
Veel üks seeneseltskond, sedapuhku juba eakam.
Sügis surnuaias.


...
Kõrgemalt näeb kaugemale!


...
Aga sellel seenel on oma lugu.


Ma nimelt korjan ainult neid seeni, mis tuttavad juba lapsepõlvest. Kitsemampel nende hulka ei kuulu.
Kitsemampliga tutvustas mind kolleeg. Viis metsa ja näitas. Korjasin tol korral terve korvitäie.

Nüüd on sellest mõni aasta mööda läinud, ja juba ma võõrastan.

Tõin koju, näitasin kõigile, kes näha tahtsid, ja kinnitasin ennast ja teisi veendes, et see on kitsemampel, jube hea söögiseen.

Siis sai otsustavus otsa, seen jäi vaatamiseks kapi peale.... samal ajal, kui pilvikud ja puravikud panni peal podisesid.

No et kui äkki ikka polegi.
Kitsemampel.


...
Midagi südamlikku ka. 
Algul vaatasin, et kuuseriisikad.


Aga kui kübara alt kaeda... no ei ole.

Pigem ehk porgandiriisikas.

Väga hea söögiseen!

...

Kommentaare ei ole: