Kolmapäev, 11. oktoober 2017

Hääletatud!

...
Hääletatud!

Mulle on alati avaldanud muljet see hääl telefonis.

Kui täna koju jõudsin, siis ka... justkui oleks keegi hõiganud.
Hääletatud!

Ühe hetke mõtlesin, kus seda kuulnud olen, kes seda ütles.

Siis tuli meelde. Olen mõned korrad Eurovisioonil oma hääle andnud. Lemmiklaulule... või siis lemmiklauljale.
Valid numbri ja reibas meeshääl hõikab: hääletatud!

Täna sai teistmoodi hääl antud. Valik tehtud, number kirjutatud, tempel peale ja kasti.

Enne seda tegin kodutöö ära.  Vaatasin, kes kus kelle nimekirjas on. Tegelikult, ma nagunii teadsin, kellele mu hääl läheb. Olime isegi läbi arutanud. Aga igaks juhuks vaatasin, kas muu seltskond on sobiv.

Üritasime kandidaadiga kohtuda ka, mis osaliselt õnnestuski. Eriti meeldiva mulje jättis, ta isegi ei püüdnud meid ära osta. Nänni ka ei jaganud. Ennast natuke kiitis, aga konkurente maha ei teinud.

Mina tegin küll kriitikat. Kuidas küll tema, kena inimene, endast sellise ebamäärase foto lubas üles riputada. Kahtlustan kadedaid konkurente.



Edasi oli nii, et kui valimast tulime ja külapoodi külastasime, kohtusime veel ühe kandidaadiga. Tema jagas poe ees rohelisi kompvekke. Kaasa võttis kohe kaks tükki. Seda me muidugi ei hakanud ütlema, et proua on kampaaniaga hiljaks jäänud.
Meil juba hääletatud!

Aga miskit poleks muutnud ka varasem kohtumine, sest hoolimata maitsvatest pannkookidest, mida üks tegus erakond eelmisel nädalal Tallinnas lahkelt jagas, nende seltskond jäi ka meie häältest ilma.

Kohalikud valimised 2017.
Selline tähtis päev täna.
...

Kommentaare ei ole: