Liiga palju

 ...

#tagantjärele

Lappan suvist pildipanka, tagant ette. Sügisest kevade poole, nii on võimalik talv vahele jätta. 

Tühistaks talve, pääseks ahjude kütmisest ja lume rookimisest. 

Unistada ju ikka võib.

Aga räägin ma saagikusest. Vähem on parem... olen seda ennegi öelnud, ja ei väsi kordamast.

Hetkel on õunu liiga palju. Õnneks ainult 2 puud, üks suviste õuntega ja teine talveõunad. Nimetaks ka nimesid, aga mida ei tea, seda ei tea.

Suveõuntega on nii, et hiljutised tormised päevad raputasid puud üsna lagedaks, nüüd korjan, sorteerin ja tassin metsa alla. Lugesin kuskilt, et kui nad veidi aega laagerdavad ja lagunevad, on lootust, et varsti hakkavad metsaelanikud seal purjutamas käima. 

Ilusamad toon toale lähemale, aga kauaks sedagi ilu.

10.09.2024

Vanasti tehti mahla, moosi, kompotti ja koduveini. Koduveini tehti kõigest, isegi võililledest või keldris käärima läinud moosist. Ja siis sõpradega tipsutati. 

Aga tegelikult tahtsin ma ju õuntest rääkida. Mäletan aegu, kui kaasa neid külapealt mitu kartulikotitäit sai ja kus iganes ta siis mahla tegemas käis, igatahes oli lõpuks kolm 40-liitrilist vinkutäit mahla ukse taga. See tuli kuumutada, purki panna ja kaanetada. Purke pesta ja kuumutada, ja lõpuks need kolmeliitrised mahlapurgid keldrisse vedada. Seda, et liiga palju oleks saanud, seda ei mäleta.

Enam küll ei viitsi. Ei mahla ega kompotti. Paar purgitäit moosi keetsin. Ükspäev tegin pannkooke. Moos oli külmkapis olemas, aga kooke sõin hoopis meega. 

Sõstraid oli ka liiga palju. Arvasin, et olen kaval, panin paarile põõsale võrgud peale, ülejäänud jätsin lindudele. 

07.07.24

Aga üllatus-üllatus, linnud ei olnudki huvitatud! Lõpuks oli seis selline, et pidin ise põõsad tühjaks korjama. Ega ma päris lõpuni ei jõudnud, ikka natuke jätsin. Igaks juhuks, ehk tulevad ja tahavad. 

10.09.24

Aga ei taha keegi. Käin ise põõsast nokkimas. 

Linde ootan ikka. Arooniaid on palju, oksad lookas vastu maad.

....

Seenepolka

 ...

Ristsõnas tuli selline huvitav sõna välja. 

Seenepolka.

Ega ma pole kindel, kas lahendasin õigesti, aga sõna mulle meeldib.

Guugeldades ma ühtegi videot ei leidnud*, et oleks saanud vaadata või kuulata. Kuna elan endiselt rütmis üks-kaks-kolm ja kaks-kaks-kolm, siis üks polka sobib hästi. Mitte et ma tantsida oskaks.

Aga ükspäev käisin metsas, nägin mõned seened ja pildistasin mõned seened. Ühtegi ei korjanud, kuigi mõned neist olid männiriisikad, mis iseenesest täiesti kõlbulikud. 

Teised üks-kaks-kolm olid suvalised kübarakandjad. Õnneks mul polnud kaasas ei korvi ega nuga.

Fotokas oli.

Teisel päeval käisin niisama veidi ringiratast, ja imestasin, et kuidas see sügis nii kuldne on. Kollased olid nii haavad kui vahtras, ainult arooniad andsid oma värviga särtsu juurde.

Ja naabruses võeti järjekordselt metsa maha. Liiklusmärk võib ära petta.

...

*polka... kes otsib, see leiab ;)

...

Kohtumine Nelijärvel

 ...

Kui ma päeval tehtud pilte vaatasin, tuli korraga äratundmistunne.

Seda kohta ma tean!

Natukene aega mälus otsimist, pisut lappamist vanade fotode albumis... ja siin ta on!

Tean, et vanaema ja vanaisa suvitasid 1930ndatel kuskil sealkandis, aga kas võib olla fotol sama maja, nüüd juba "uues kuues", seda kinnitada ei julge. Tüdruk valges kleidis on igatahes tuttav... nii nagu tema emagi üleval vasakul.

Kuidagi kummaline on mõelda, kuidas aeg kulgeb ja kuidas kõik muutub, inimesed kaovad ja mingil hetkel kaob ka mäletamine... alles on vaid foto, mis võiks osata rääkida.

Võiks. 

Mõni number, mõned nimed... aga mida pole, seda pole.

See eest on tänases päevas nimed ja numbrid.

Juubel siis, onunaine sai 75. 

Pidulik lõuna pisikeses seltskonnas Nelijärve puhkekeskuses.  Pärast jalutuskäik all järve ääres.

Nii jõudsimegi selle maja juurde, mis hiljem  mõtteainet pakkus.

Ja vana foto ajast, kui ema alles laps oli.

Usun, et pilt on aastast 1938... seegi oleks nagu seos tänase päevaga, sest teine onunaine, kes seltskonnas, on just 1938.a sündinud.

Pildil koos juubilariga.

Laupäev Nelijärvel.

Paadisõiduhooaeg on küll lõppenud, sai lihtsalt käia ja sügist nautida.

Oli ilus küll... ilus ilm ja ilus sügis.

...

Populus tremula

...

Tänase päeva üllatused.

Kõigepealt see leht. Kui enamik ta kaaskondseid on lihtsalt värvi vahetanud ja nüüd kollaste või punastena silma rõõmustavad, siis tema on end teistmoodi ehtinud. 

Nojah, miks ka mitte, välimuse eest peab ikka hoolt kandma.

Edevus ei anna häbeneda, ju jäi punastest helmestest väheks, et korjas endale peotäie valgeid juurde.

Miskipärast jäid need ritta seadmata...

Populus tremula... harilik haab.

Oeh, see ladina keele õppimine läheb mul nii vaevaliselt.
Harmandiola tremulae... need punased mummud haava lehel.
Pahksääse pahad.

Aga rahe oli teine tänase päeva üllatus.

...

Suvi ongi läinud

...
Võiks ju märgi maha panna.
Enam meil ei ole suve.

Lahkus meie juurest esmaspäeval kell 10.50

Suvi läks kui unenägu... midagi ma kooliajast ikka mäletan!
Kusjuures, tegelikult mäletan pigem seda, et suved olid pikad. Päevad ja nädalad, kõik olid pikad.
Mulle ei meeldi, et nüüd aeg nii kiiresti on edasi hakanud liikuma.
Päevad, nädalad, kuud.
Ja aastad.

Siin kiire järelhüüe suve viimastele päevadele.
Vaataks üle mõned hetked ja mõned pildid.
Mõned olulised olemised ja toredad tegemised.

Kõigepealt nimepäevad. Et ma alles eelmise nädala keskel uue kalendrilehe ette keerasin, sai üht koma teist maha magatud.

Nimepäevad näiteks.

See kõige tähtsam, vanaisa nimepäev, oli siis veel olemata. Seda ma tähistasin: lugesin läbi kirja, mis vanaisa 70 aastat tagasi oma 20-aastasele tütrele oli kirjutanud.

Küll aeg lendab, nüüd olen abielus ühe vanaisaga! 

Rääkimata sellest, et ise sama pika staažiga vanaema olen.

Vanavanemate päev oli septembri teisel pühapäeval. Siis ma olin kodust ära, aga õnnesoovid ja kingitused jõudsid kohale.

Et õnne kauemaks jaguks, tegin oma SB-sse väikese kokkuvõtte.
Postituse... et kaasaegsemalt kõlada ;)

...

Mõned lähedaste sünnipäevad. 

No umbes nii, et onupoja naine ja onutütre mees.

18.sept ja 19.sept.

Urmas usub ka numbrite maagiasse, 19.09.19 kõlab loomulikult maagiliselt.

Pildi autor on sünnipäevalaps.

Urmas siis.

18.09.19 kõlab teistmoodi huvitavalt.
Tütrekesele käisime ise lilli viimas.

Pilt on ühest pisikesest sünnipäevalisest.

Kass-robot... kui ma nüüd õigesti mäletan.
...

Laupäev oli Türgi-teemaline. Lapsed tulid reisilt ja jagasid muljeid.
Kingitusi ja maiustusi jagasid ka.

Seda takku, mis sulab suus ja maitseb kui halvaa, tarbime edukalt veel mõned päevad ;)

Seni kuni jagub.

...
Pühapäeval tähistati rahvusvahelist ninasarvikupäeva.
Mitte et mul erilist kokkupuudet nendega oleks, aga kui juba päev, siis on ju põhjust märgata.
Ükskord käisime loomaaias... leidsin isegi pildi.

Oktoober 2010

Midagi ninasarviklikku rohkem välja mõelda ei suutnud!

Ja esmaspäeval algas sügis.
Pilti käisin alles täna tegemas.

Pean siin endaga aru... kas korjan ära või ei korja ära.
Põõsas kuhjaga täis!
...

Sorbus aucuparia

...

Kummaline aasta, puud pihlamarju ikka veel täis..

Olen valmis selleks, et mingil hetkel tuleb kisendav kari lindusid, kes teevad puhta töö.

Arooniad ju ka alles alles.

Miks nad lihtsalt ühel päeval ootamatult lahkusid, need linnud? Isegi pooled punased sõstrad jätsid põõsasse. 

Meie vallavanem on pihlaka nimekaim. Loodan, et tal läheb hästi, kuigi aeg võib olla hetkel keeruline.

Ja Kata oli lapsepõlves kaudselt pihlakas.

Pihelgas, Pihl, Pihlak, Pihlapuu.

Sorbus aucuparia.

Harilik pihlakas.

Ladinakeelse nimetuse andis pihlakale Karl Linné, pihlakas on linnupüüdja... aucuparia.

Pihlakas on väega taim. Korrastab ainevahetust, alandab vererõhku, vähendab vere kolesteroolitaset.
Võimalust mööda kaitseb niisama ka.

Üks lihtne retsept.

2 supilusikatäit peenestatud pihlamarju.

1,5 klaasi keevat vett.

Lasta seista, jahtuda. 

Juua hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga, soovitavalt paar nädalat järjest.

Võib teha ka teed. Siis tuleb keeta pihlamarju 5 minutit ja juua kuumalt.

Või hoopis nii, nagu soovitas ajakiri "Maret" 81 aastat tagasi artiklis "Pihlakamari - meie tervislikem ja vitamiinirikkaim puuvili".

oktoober 1938

Pihlakad muutuvad suupärasemaks peale esimesi öökülmasid. Ehk ootavad seda linnudki. 

Ma lähen küll kohe ja toon paar oksa tuppa.

Teen pilti ka.

Mõne marja pistan ehk suhu.

Kuni neid veel on.

Samas, kui marju süüa, tasub meeles pidada: liiga palju marju ei ole hea, võib põhjustada mürgistuse.

...

Pihlaka kohta lugesin Eesti Loodusest.

...

Tänavune seeneaasta

...

Mõni kiidab, mõni kurdab. 

Ma pigem kurdan, aga mitte niivõrd, et vähe seeni.

Ma kurdan, et seenemets on hõredaks tehtud.

Või hoopis lagedaks.

Ega ma pole tegelikult seeni otsimas käinud, olen korjanud või pildistanud neid, mis teel ette sattunud.

Aga süüa olen saanud.
Ükskord leidsin neli kukeseent, need praadisin mingi suvalise kastme sisse, kahtlustan, et kaasa ei saanud arugi, et seenetoit!

Teine kord tõin koju neli puravikku. Piisavalt suured ja ussivabad. Praadisin needki ära, seekord kastme sisse ei pannud, kallasin otse kartulitele. Et ikka märgata oleks!

Viimane kord sain juba seenekastet teha, kuigi jah, näpuotsatäis praetud singikuubikuid oli soustis sees.
Et toit veidi tihedam oleks.
Kümnest seenest üksi jäi veidi napiks.

Metsas oli neid muidugi rohkem, aga mõned jätsin korjamata.

Kärbseseen pidi märk olema, et seenesügis on kätte jõudnud.

Millele vihjab aga, et pohlad õitsevad?

Kõlab kuidagi kevadiselt...

...

Jorraks ka natukene

...

Ma olen juba mitu korda maininud, et mingi koolituse käigus sai tekitatud rahakoti vahele papitükike kirjaga: naudin seda, mis mul on.
Eks on omajagu nauditud ka juba.

Hiljem lisandus teine veel: ma ei vihasta, ma imestan. Mida aeg edasi, seda selgemaks mulle saab, et vihastamisel pole absoluutselt mõtet.
Ainult ennast kulutad.

Aga imestamiseks on põhjust igas päevas.

Imestamise välja ütlemiseks sobib mu meelest hästi sõna jorrama.

Jorraks siis ka natukene. Kaua sa ikka omaette imestad.

Miski aeg tagasi käisin linnas ühes suht suures söögikohas. Oli natuke vaja aega parajaks teha, nii ma siis istusin, rüüpasin kohvi ja vaatasin maailma.

Teenindaja jalutas laudade vahel, ühe toolijala all oli ostutšekk. Esimesel ringil noorik lihtsalt vaatas. Teisel ringil kummardus, et üles korjata. Aga ebaõnnestunult, pool paberit jäi kätte saamata. Kolmandal ringil vaatas ta seda poolikut paberit tooli all.... ja jalutas edasi. Neljandal ringil ta kummardas ja sai paberi kätte. 

Mulle nii meeldib leida erinevaid võimalusi, kuidas täita ootamatult tekkinud vaba aega. Jood kohvi ja vaatad. Või siis lihtsalt jalutad ... kui tööga kiiret pole.

Suvel ma ju ise ka, aitasin täita mereäärset augulist teed. Siis Urr imestas, et miks ma neid kive ükshaaval toon. 

Mulle lihtsalt meeldis kõndida.

Laevas oli jälle vastupidi. 

Teenindajat mõtlen. Seisis, rüüpas kohvi ja vaatas igavleva näoga. Küllap ta ka omas mõttes imestas, kui minu toimetamist märkas.
Kui märkas.
Tahtsime nimelt hommikukohvi akna all nautida, et siis ilus merevaade silmade ees. Ruumi oli saalis laialt, vabu kohti vabalt võtta. Aga mitte aknaaluseid.

Kui siis üks laud vabanes, tõstsime kotid sinna. Küllap selle ajaga, kui toiduvaliku ja kohvi kallamise ära oleme teinud, on ka laud koristatud.

No ei olnud. Teenindajad kahekesi seisid ja vestlesid. 

Ega mingid taldrikud suurel laual poleks ju teab mis seganud, aga jumalast räpased olid. Puder segi muu paremaga.

Külma kõhuga oleks võinud pead nii käänata, et ainult merevaade silmade ees... aga no ei suutnud. Hakkas vastu see laga laual.

Tõusin ja tõstsin nõud kõrval olevale koristamata lauale.

Kohe teine tunne!
Tore, et kõva häälega jorrama ei hakanud, üks klient midagi piuksatas, teenindaja oli kohe hingepõhjani solvunud.

Kui juba reisimeenutusi, siis veel tuli meelde. Käisime oma Stockholmi tiiru ära, vahepeal oli kajutis käidud. Prügikast oli tühi. Ja Rita voodis olid valge (püksi? seeliku?) luku tükid. Vaatasime oma kohvrid ja garderoobi üle, ei ühtegi valget lukku. Isegi tervet mitte, katkisest rääkimata. Mis seal voodi peal vahepeal tehti?
Jorrasime natukene, aga aru pärima ei läinud.
Luku tükid jätsime kajutisse. Ehk omanik leiab.

Need teenindajad, kes baaris omavahel ja kandikuga vallatlesid, nemad vist ikka korjasid katkise pokaali killud pärast kenasti põrandalt kokku.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Elu on ju naljakas!
Vaata ja imesta!
No ja vahel võib natuke ikka jorrata ka.

Lõpuks veel see kella keeramine. Mul pole midagi suveaja vastu, mul pole midagi ka talvise vastu. Pole kunagi olnud. Ei seganud see mind siis, kui tööl käisin, nüüd ammugi mitte. Keeraku kella, kuhu poole heaks arvavad, talvepäevad on meil nagunii lühikesed ja suveööd valged.
Imestama paneb, kui palju on veendunud poolt olijaid ja kui palju veendunud vastaseid. Kui oleks hääletus, siis mida annab teadmine, et 52% on suveaja poolt ja 48% vastu? Igal juhul on teist sama palju poolt kui neid, kes vastu, olgu otsus missugune tahes.
Sellel teemal jorratakse veel palju, kuigi hetkel peaks ju tore olema, saab hommikul veidi kauem magada.

Mina olen rahul.

Sügis meeldib mulle. Tuuled-tormid, sügisvihmad ja raagus puud.

Mõned veel puhta kollased.

...

Kasevihalõhnaline

...

Sõitsin rattaga ja mõtlesin: mis tuttav lõhn?

Mis lõhn see ometi on?

Pool tundi sõitsin, enne kui aru sain.

Metsaäärne õhk lõhnas kui kaseviht.

Mitte see kaseviht, mis äsja valmis saanud. 

Pigem see, mis juba kuivanud, aga siis vette visatud ja niiskuses nagu ellu ärkab.

Päev ka täna eriline.

Kolletamispäev.

Seenetamispäev oleks ka võinud olla.  

Umbes nii, et mis sa siin seenetad, kui seeni ei ole.

Mis ühest küljes on õige, saagiks vaid kaks kukeseent ja kolmveerand porgandriisikat. Õigem oleks olnud needki metsa jätta, aga kus ma teada võisin, et isegi soustijagu ei saa.

Silmale ilu oli küll!

Natuke tänase päeva ennustusi ka.

Kui kolletamispäevaks on mets kollane, võib oodata lühikest kärekülma talve ja varajast kevadet. 

...

Seeneseltskond

...

Kui nüüd tõde tunnistada, siis hoolimata rikkalikust seeneaastast ja sagedasest seenemetsa sattumisest on mu talvised seenevarud pehmelt öeldes napid, karmimas serveeringus peaaegu olematud.

Mul lihtsalt meeldib seenemetsas käia, seeni korjata on ka tore tegevus, igasugune sissetegemine käib tujude järgi. On tuju, siis teen... pole tuju, parem ei korjagi. 

Pigem pildistan!

Sipelgapesa seenetama läinud.

...
Need seened olid jalgupidi vees. Rivis kui sõdurid.

Nende rännak läbi vee mõjub kuidagi masendavalt. Mingid kummalised ja ebatõepärased seosed tekivad.

....
Aga nemad on mu selle sügise lemmikud... mitte et ma neid korjanud oleks. Niisama ilusad silmale vaadata.

Soomusmamplid... kui nüüd õige nime leidsin.

...
Veel üks seeneseltskond, sedapuhku juba eakam.
Sügis surnuaias.

...
Kõrgemalt näeb kaugemale!

...
Aga sellel seenel on oma lugu.

Ma nimelt korjan ainult neid seeni, mis tuttavad juba lapsepõlvest. Kitsemampel nende hulka ei kuulu.

Kitsemampliga tutvustas mind kolleeg. Viis metsa ja näitas. Korjasin tol korral terve korvitäie.

Nüüd on sellest mõni aasta mööda läinud, ja juba ma võõrastan.

Tõin koju, näitasin kõigile, kes näha tahtsid, ja kinnitasin ennast ja teisi veendes, et see on kitsemampel, jube hea söögiseen.

Siis sai otsustavus otsa, seen jäi vaatamiseks kapi peale.... samal ajal, kui pilvikud ja puravikud panni peal podisesid.

No et kui äkki ikka polegi.

Kitsemampel.

...

Midagi südamlikku ka. 

Algul vaatasin, et kuuseriisikad.

Aga kui kübara alt kaeda... no ei ole.

Pigem ehk porgandiriisikas.

Väga hea söögiseen!

...

Põgenemine kodust

...

Kui ikka tüdimus peal, on õige aeg kodust põgeneda. Õnneks elul keset metsa on oma eelised. Ma tean isegi neid kohti, kuhu omal ajal metsavennad varjusid.

Aga nii palju peitu pole mul vaja. 

Võtan oma ratta ja sõidan paar-kolm kilomeetrit. 

Ilus metsaalune, lihtsalt naudi. 

Asjal peab praktiline pool ka olema, sest kõik räägivad, mida nad korjavad ja kuidas sisse teevad, nii et mingid töövahendid tuleb kaasa võtta.

Kui mitte muud, siis kilekott ja nuga.

Mul on see viga, et ma parem kolaks metsa mööda, saak pole oluline. Mida vähem, seda parem. Kes selle seene- või marjauputusega pärast tegeleda viitsib.

Pigem on oluline, et fotokas taskus, ja kui pärast kasvõi üks omanäoline pilt tuleb, olen täiega rahul.

See pilt on just see, mida otsin. Midagi teistmoodi. Mul pole õrna aimugi, kas tegu on taime, looma või seenega. Aga kuna ta on sinna tõenäoliselt külge kasvanud, siis peaks ju eluslooduse hulka kuuluma?

Või ma ei tea ka... mingi vohav haigus?

Siis see tilluke seen. Ta on end lihtsalt pahupidi keeranud. Nagu eblakas plika, seelikusabad kõrgele kergitanud ja kelgib, et vaadake-vaadake mis mul siin saba all on!

Loomulikult ka traditsiooniline pilt kärbseseenest, meie metsade kaunitarist.

Vahukoort kübara kaunistamiseks on napivõitu olnud!

Järgmisel pildil on lihtsalt üks känd. Eluliselt oluline ühe perekonna jaoks.

Seenepere.

Ega ma neid ei tunne, ja mida ma ei tunne, neid loomulikult ei korja ka.

Vahet pole, söödavad, mitte-söödavad või mürgised.

Niisama tore läbi kaamerasilma meelde jätta ;)

 

Järgmise kännnuga oli omaette lugu. 

Kes on kännu kuningas? 

Männakas on kuningas! 

Aga nii pisike teine alles, jätsin kasvama. Las teised seenelised nopivad, kui südant on.

Mõni päev hiljem, kui uuel tuuril olin, läksin tuttavat kändu kaema. Et kas kuningas ikka alles.

Alles, alles, juba väärikam kui eelmisel korral!

 

Kui nüüd oma sõnu tahan kinnitada, et pole ma mingi õige seeneline, siis kõige paremini räägib pilt mu seenesaagist.

Mida põnevat seal on?

Üheks lõunaks seened hapukoore ja sibulaga, teiseks lõunaks ehk seenekaste. 

Seda ma veel mõtlen, esialgu kupatasin läbi ja panin ootele.  

Tagumise poole.

...