Kümme head asja

...

Jätan täna kõik negatiivsed uudised lugemata ja kahtlase väärtusega suud puhtaks saated kuulamata.

Naudin päeva.

Kuulan ning loen ainult head ja paremat.

1. Molutamine on positiivne ilming.
Raadiost täna kuulsin, aga leidsin ka netist kinnitust.
Molutamine... see on inimese õigus iseendale. Fred Jüssi elutarkus.

Teadmine, mis rahustab. 

2. Selle nädala järjejutt. Ma pole kindel, et sellel on õnnelik lõpp... ja olen tõesti õnnetu, kui ei ole.

Aga lugu on hea, vähemasti seni, kui ma ei tea, kuidas ta lõpeb.

3. Kolmas hea on mu hommikukohv, vahet pole, mis kell ma seda joon. Täna kell 2 päeval. Mitte et ma nii kaua magaks, mõnikord ei jõua varem. Kohvi juurde kuulub molutamine, ja kui seda aega pole, siis ma parem ei hakkagi kohvitama. 

Ärkan niisamagi.

Täna tegin eriti maitseka kohvi:
pisut ingverit, veidi piparkoogimaitseainet, peale piima ja sisse natuke mett. 

Oh, oli hea küll!

4. Tänane talveilm. Hommikul säras päike, õhtul... oli aimatav.

Lund küll vähevõitu, aga üht-teist maas oli.

5. Raamat, mida loen.
Hommikul lugesin.
Seppo Zetterberg "Rändajad Soome sillal". Kontaktid Eesti ja Soome vahel 19. sajandil.
Selline hariv lugemine, üle 10 lehekülje järjest ei loe. Aga muidu, raamat just minule :)
Vanad fotod, vanad kirjad.
Huvitavad ja tegusad inimesed 200 aastat tagasi kahel pool Soome lahte.

6. Mulle meeldib süüa teha. Süüa meeldib muidugi ka.
Täna tegin riisi-köögivilja hautisele.
Mu meelest oli hea!

Kodakondsetelt pole mõtet küsida, ämm ei mäleta ja kaasa põhimõtteliselt ei kiida. Tema arvab, et kriitika on ainus edasiviiv jõud.
Parem mitte torkida ;)

7. See ka söömisega seotud hea.
Mul tegelikult on üks uue aasta lubadus. Kui sööd, siis juurde ei tõsta.
Täna ma suutsin!

8. Käisin kolamas. See pole midagi erilist, ma ikka ju käin. Peaaegu iga päev. Aga täna käisin kraavi ääres, kuhu pole vist juba paar-kolm aastat sattunud.

Kunagi käisin sageli.

Mul on paar fotot just seal tehtud.
Mõni kohe päris hea foto.
Minu meelest :)

2009

9. Eesti Päevaleht... istusin ja lugesin.
Õhtupoole.

Üks artikkel puges hinge.
Elu viimane vaatus maa ja taeva piiril. Kaubeldes, hirmus, lootuses.
Laura Mallene, artikkel EELK Tallinna diakooniahaiglast.

Lugu inimestest, kes päev päeva järel saadavad lahkujaid teele. Ja nendest, kelle elu lõpusirgele on jõudnud.
Vastuvaidlemist välistades.
Kui nüüd tekib küsimus, et miks see päeva pluss-poolele pandud, siis nii see ju on. Me keegi ei tea, mis meid ees ootab. Mõne mõttega saab ennast harjutada.
Kui saab...

10. Küünlavalgus ja muusika.
Praegu tuleb raadiost laul.
Me oleme tumedad linnud.
Ansambel Vanaviisi.

Küünal pildil on eilne. Täna põleb teine küünal.

...
Sobib teemasse "100 head asja"
Kuuekümne esimene.
Lihtsalt üks päev.
...

Põgenemine kodust

...

Kui ikka tüdimus peal, on õige aeg kodust põgeneda. Õnneks elul keset metsa on oma eelised. Ma tean isegi neid kohti, kuhu omal ajal metsavennad varjusid.

Aga nii palju peitu pole mul vaja. 

Võtan oma ratta ja sõidan paar-kolm kilomeetrit. 

Ilus metsaalune, lihtsalt naudi. 

Asjal peab praktiline pool ka olema, sest kõik räägivad, mida nad korjavad ja kuidas sisse teevad, nii et mingid töövahendid tuleb kaasa võtta.

Kui mitte muud, siis kilekott ja nuga.

Mul on see viga, et ma parem kolaks metsa mööda, saak pole oluline. Mida vähem, seda parem. Kes selle seene- või marjauputusega pärast tegeleda viitsib.

Pigem on oluline, et fotokas taskus, ja kui pärast kasvõi üks omanäoline pilt tuleb, olen täiega rahul.

See pilt on just see, mida otsin. Midagi teistmoodi. Mul pole õrna aimugi, kas tegu on taime, looma või seenega. Aga kuna ta on sinna tõenäoliselt külge kasvanud, siis peaks ju eluslooduse hulka kuuluma?

Või ma ei tea ka... mingi vohav haigus?

Siis see tilluke seen. Ta on end lihtsalt pahupidi keeranud. Nagu eblakas plika, seelikusabad kõrgele kergitanud ja kelgib, et vaadake-vaadake mis mul siin saba all on!

Loomulikult ka traditsiooniline pilt kärbseseenest, meie metsade kaunitarist.

Vahukoort kübara kaunistamiseks on napivõitu olnud!

Järgmisel pildil on lihtsalt üks känd. Eluliselt oluline ühe perekonna jaoks.

Seenepere.

Ega ma neid ei tunne, ja mida ma ei tunne, neid loomulikult ei korja ka.

Vahet pole, söödavad, mitte-söödavad või mürgised.

Niisama tore läbi kaamerasilma meelde jätta ;)

 

Järgmise kännnuga oli omaette lugu. 

Kes on kännu kuningas? 

Männakas on kuningas! 

Aga nii pisike teine alles, jätsin kasvama. Las teised seenelised nopivad, kui südant on.

Mõni päev hiljem, kui uuel tuuril olin, läksin tuttavat kändu kaema. Et kas kuningas ikka alles.

Alles, alles, juba väärikam kui eelmisel korral!

 

Kui nüüd oma sõnu tahan kinnitada, et pole ma mingi õige seeneline, siis kõige paremini räägib pilt mu seenesaagist.

Mida põnevat seal on?

Üheks lõunaks seened hapukoore ja sibulaga, teiseks lõunaks ehk seenekaste. 

Seda ma veel mõtlen, esialgu kupatasin läbi ja panin ootele.  

Tagumise poole.

...

Avatud talu

...

Kuna mul ei onud aimugi, mida üks lahtiste ustega talupäev endast kujutab, hakkasin kaasale ääri-veeri rääkima.

Et võiks ju natukene sõita.

Ja päris võõras koht ka pole... blogi loen ja pilte vaatan.

Kuna mulle lapsed laenuks antud, siis liikusime päris suure meeskonnaga.

Ja pikalt paigal ei püsinud.

Algul vaatasime aia üle.
Imetlesime tervikut...

... ja iga detaili omaette.

Vestlesime papagoidega.

Tegime hoogu...

... ja võtsime hoo maha.

Pisut kaugemal sai tehnikat katsuda.

Ja veel kaugemal tuli meri vastu.

Eriti kaugemale minna enam ei saanudki.

Ainult vaadata.

Selline pühapäev meil.

Otsast otsani  nauditav.
...

Kolajad... kevadkolajad

...

Sõbrants kutsus kokku kolajad.

Oli ikka päris raske end oma kardinatagusest maailmast päikesepaistesse välja kangutada.

Esimene kolamistunne oli masendav. 

Meenus igahommikune vänderdamine... et kas jõuan või ei jõua.

Suurele teele.

Bussi peale.
Vigastusteta.

Õigeks ajaks.

Hommikune ahjupuuralli oli küll sujuvalt juba sooritatud... mööda hangesid, mis öö jooksul kandvaks külmunud olid.

Kandsid isegi mind.

Koos puusületäiega.

Kergematest olevustest rääkimata.
 

Aga mis kevadkolamisse puutub, siis alustasime kolmekesi.

Alustasime algusest.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis mina tegin kaasa ainult jupikese kogu marsruudist.
Sinnasamma algusesse ja tagasi.

Mulle see roll sobib.
Et saadan teele.

Seekord siis kevadkolajad.

Nemad tegid oma ringi ära.
Ja rohkemgi veel.

Mina... mina vaatasin teed ja mõtlesin, et pikema kolamise lükkan veel edasi.

Aga  see, et toast välja sain, oli küll tänase päeva parim tegu.

Milline imeline ilm!
...