Liiga palju

 ...

#tagantjärele

Lappan suvist pildipanka, tagant ette. Sügisest kevade poole, nii on võimalik talv vahele jätta. 

Tühistaks talve, pääseks ahjude kütmisest ja lume rookimisest. 

Unistada ju ikka võib.

Aga räägin ma saagikusest. Vähem on parem... olen seda ennegi öelnud, ja ei väsi kordamast.

Hetkel on õunu liiga palju. Õnneks ainult 2 puud, üks suviste õuntega ja teine talveõunad. Nimetaks ka nimesid, aga mida ei tea, seda ei tea.

Suveõuntega on nii, et hiljutised tormised päevad raputasid puud üsna lagedaks, nüüd korjan, sorteerin ja tassin metsa alla. Lugesin kuskilt, et kui nad veidi aega laagerdavad ja lagunevad, on lootust, et varsti hakkavad metsaelanikud seal purjutamas käima. 

Ilusamad toon toale lähemale, aga kauaks sedagi ilu.

10.09.2024

Vanasti tehti mahla, moosi, kompotti ja koduveini. Koduveini tehti kõigest, isegi võililledest või keldris käärima läinud moosist. Ja siis sõpradega tipsutati. 

Aga tegelikult tahtsin ma ju õuntest rääkida. Mäletan aegu, kui kaasa neid külapealt mitu kartulikotitäit sai ja kus iganes ta siis mahla tegemas käis, igatahes oli lõpuks kolm 40-liitrilist vinkutäit mahla ukse taga. See tuli kuumutada, purki panna ja kaanetada. Purke pesta ja kuumutada, ja lõpuks need kolmeliitrised mahlapurgid keldrisse vedada. Seda, et liiga palju oleks saanud, seda ei mäleta.

Enam küll ei viitsi. Ei mahla ega kompotti. Paar purgitäit moosi keetsin. Ükspäev tegin pannkooke. Moos oli külmkapis olemas, aga kooke sõin hoopis meega. 

Sõstraid oli ka liiga palju. Arvasin, et olen kaval, panin paarile põõsale võrgud peale, ülejäänud jätsin lindudele. 

07.07.24

Aga üllatus-üllatus, linnud ei olnudki huvitatud! Lõpuks oli seis selline, et pidin ise põõsad tühjaks korjama. Ega ma päris lõpuni ei jõudnud, ikka natuke jätsin. Igaks juhuks, ehk tulevad ja tahavad. 

10.09.24

Aga ei taha keegi. Käin ise põõsast nokkimas. 

Linde ootan ikka. Arooniaid on palju, oksad lookas vastu maad.

....

Appi, rünnatakse!

...
No ma ei tea.

Oma meelest teen tavalisi koduseid toite, suhteliselt vähe ostan poolfabrikaate, haruharva küpsetan magusaid valgest jahust tooteid, küpsised ja kommid üritan poodi jätta, kokku selline keskpäraselt tervislik.
Nüüd tuleb välja, et punnita mis sa punnitad, kõik ikka valesti!

Näiteks riis. Ei saa öelda, et seda tihti teen, aga mõnikord ikka.
Ja selgub, et kõige ebatervislikumal viisil.

Panen vähese veega keema, riis paisub mõnusasti, liigset vett, mida pärast ära peaks kallama, potti ei jää. Mingi aeg tagasi tabas mind aga üllatus: info, et nii keedetud riis võib sisaldada ohtlikus koguses arseeni. 

No ja siis need aedviljad.
Eriti talvisel ajal, aga mitte ainult. Kiire-kiire päeval kasutan kaubanduses saadavaid külmutatud aedvilju. Ja mis ma nüüd loen! Info, et Härmavilja maisi sisaldavad tooted võivad olla saastunud ohtlike bakteritega.

Sama Maahärra maisipõldudega.

Siin pean küll oma kõhutunnet kiitma, sest alateadlikult olen üritanud maisi sisaldavaid tooteid mitte osta. Küllap on mõte GMO võimalikkusest kuklas tiksunud.
Kindlasti mitte mingi bakterite rünnak!
Kuid praadimissegu kartulitega, see mulle tõesti meeldib... kahtlustan, et mul praegugi pakk sügavkülmas. Kui nüüd tagasi kutsutakse... ma kohe ei tea, millisele vastuvõtule mind koos minu aedviljadega oodatakse.

Maahärra vastuvõtt? Kõlab kuidagi liiga pidulikult.

Aga ära sa arva, et ainult kaubandusest ja hulgikaupa, igal pool võid rünnaku ohvriks langeda. Ka siis, kui jood tervislikumast tervislikumat kitsepiima.

Mind on nad küll rünnanud, need paganama puugid. Sel suvel ikka juba mitu korda. Aga see nagu duell olnud, et mees-mehe, hammas-hamba vastu.

Nüüd nad räägivad, et järgmine bioloogiline relv. 

Kuhu küll varjuma peaks?

Öeldakse, et kodu on kindlus, aga looda sa!

Ründerühm välisuksest sisse tungimas

03.07.2018

Koobastesse peituda pole ka hea mõte, näe, üles otsivad ja välja toovad!

Aga see on hoopis teine lugu.
Mis täna peaaegu et õnneliku lõpu sai.
...

Õied ja viljad

...

Kui Rita ütles, et pildistas õieilu oma aias, olin ma sunnitud tõde tunnistama. 

Mida ei ole, seda ei ole.

Minul.

Mitte ühtegi lillepeenart.  

Nojah, see köögi aknaalune. Seal kaks põõsast pojenge, üks sõbrantsi vanaema juurest ja teine mu oma lapsepõlve muinasmaalt.

Ja mis kõige imelisem: sel aastal hakkasid nad õitsema juba mais. Muidu valvan juunis, et kas ikka hakkab.

Õitsema.

Vanaema sünnipäevaks.

Mis teatavasti on 10. juunil.

Nii et need õied mul on.

Ja siis see maasikas, kes iseenese tarkusest on sinna pojengide kõrvale omale kodu rajanud. Tema õitseb ka.

Ma pole veel aru saanud, kas metsmaasikas või aia oma.
Ühe jaoks liiga suur ja teise jaoks väike.

Ja muidugi võililled.
Ma olen sellise metsiku looduse kummardaja, võililled mind ei sega. Vähemasti seni, kuni õitsevad.

No ja algul on ju seemneseltskond ka täitsa dekoratiivne... kuni esimese tuulepuhanguni.

Loomulikult minu karikakrad, neid on terve maja ümbrus täis

Siis veel need õied, mis tühja koha täiteks ise potiga paigutasin. Need ju ka.

Ja ebaküdoonia... tema hakkab juba otsi kokku tõmbama. Õied viljadeks vormistumas.

Midagi ikka leidsin.

Muru sees ja kiviktaimlas  on aastate tagused võõrasemad oma järglased jätnud. Mis sest, et mõõdult pigem kannikesed.
Õiteilu seegi.

Selline aed minul.

Aga metsiku looduse hindamise kõrval on mul suur aukartus ja lugupidamine tõeliste rohenäppude suhtes.

Imelised korras aiad, puhtad peenrad ja umbrohuvaba miljöö, tean üsna hästi, kui palju hoolt ja vaeva see nõuab.
Suure töö vili.

Kui ausalt ütlen.... teeb ikka natuke kadedaks ka!

Teemasse "100 head asja".

Õied ja viljad.
Kuuekümne kolmas.
...

Veebruaris on tähtpäevi

...

Täna on vabariigi 99. aastapäev.

Palju õnne!

Ilm oli piirist piirini... oli tormi ja oli tuulevaikust, oli tihedat lumesadu, oli kevadist päikesepaistet.

Imeline oli!

Teler tõi peo koju kätte. 

Lipu heiskamine, paraad, kontsert, kätlemistseremoonia.

Presidendi kõne.

Head vabariigi aastapäeva!

...

Aga veebruar on tähtpäevi täis.

Otseselt või kaudselt on neid juba tähistatud, midagi veel ees ootamas.

Tähtsate inimeste tähtsaid päevi.

Tähtsate ja vähem-tähtsate ;)

Mina ja minu lilled.

Mõned püüdsin pildile ka.

Sünnipäeval pidulik lõuna.

Sattusime Pärnusse, asi see paar tunnikest sinna ja tagasi.

Aga need tähtsad tähistamisväärsed päevad.

3 nimepäeva.

5 sünnipäeva.

Mõned neist said niisama märgatud, mõnel tähtsamal pidutsetud.

Ja et veebruarikuu selline napivõitu ka, siis kukkuski nii välja, et pidu peo otsa.

...

Avatud talu

...

Kuna mul ei onud aimugi, mida üks lahtiste ustega talupäev endast kujutab, hakkasin kaasale ääri-veeri rääkima.

Et võiks ju natukene sõita.

Ja päris võõras koht ka pole... blogi loen ja pilte vaatan.

Kuna mulle lapsed laenuks antud, siis liikusime päris suure meeskonnaga.

Ja pikalt paigal ei püsinud.

Algul vaatasime aia üle.
Imetlesime tervikut...

... ja iga detaili omaette.

Vestlesime papagoidega.

Tegime hoogu...

... ja võtsime hoo maha.

Pisut kaugemal sai tehnikat katsuda.

Ja veel kaugemal tuli meri vastu.

Eriti kaugemale minna enam ei saanudki.

Ainult vaadata.

Selline pühapäev meil.

Otsast otsani  nauditav.
...

Rootsis käidud

...

Iga  kord, kui reisil olen, annan endale lubaduse: nii kui tagasi jõuan, ostan ratastega kohvri.
Isegi kõige kergem sumadan muutub iga 100 sammuga 100 g raskemaks. 

Lubadus lubaduseks, käin endiselt oma suure kotiga.

Seekord siis jälle Rootsis.

 

 Reisi algus

Balti jaamast D-terminali.
Eriti naudin selle teekonna esimest osa.
Tornide väljak ja sealsed iluaednike fantaasia-aiad.

Sadama piirkonnas on tüütum.

...
Edasi on kõik nauditav.
Laevareis.

Öö laeval.

Jagasin kajutit. Probleemideta.
Huvitavate inimestega erinevatest rahvustest.
Mitte et me eriti suhelnud oleks.

Laevas on mujalgi olla.

Kajut on ööbimiskoht.

Edasi hommik.
Hommikusöök ja imepärane Rootsi rannik.

Hommikul Romantika pealt Stockholmi terminali.
Korralik jalutuskäik.

Mis väärib omaette lugu, sest kui olin terve hulga meetreid kõndinud, tuli vastu silt: veel 700 m.

Ma ei võtnud juttu tõsiselt, no mis toru see ikka kilomeeter pikk võiks olla.

Järgmine silt pani mind juba mõtlema.

Ega mul kõndimise vastu midagi pole.
Ikka rõõmuga.

Pilviga nagunii käisime.
Kõndimas.

Kuigi Pilvi on endine, tema jookseks.

Mul jäi seekord eelnev trenn tegemata, nii et mul poleks võhma jagunud.

Temaga kiiret sammu pidada.

Nii me siis jalutasime.


Vaatasime.
Rääkisime.


Olin toidetud ja hoitud.

Tõeline puhkus.
...

Sibul, till ja küüslauk

...

Ega ma aiamaal peale nende suurt midagi ei kasvatagi, lisaks veel mõni pesa kartuleid ja mõni kimbuke kiduraid porgandeid.

Aga sibul, till ja küüslauk on au sees.

Täna käisin neil külas, et vaatan, kuidas selle kuivaga toime tulevad.

Täitsa hinges. 

Õiteilu ja värvidemäng lisaks heale maitsele.

Kõik kolm olulised komponendid mu sakuska-salatis.
Lisan juurde retsepti.
Pärit kaugest nõuka-ajast.

 

 

 

...

Retsept

3 kg kurki

4-5 sibulat

1-2 küüslauku

4-5 tilliõisikut

3 spl soola

3 spl suhkrut

4 spl 30% äädikat

1 spl sinepit

1 tl pipart

Kurgid, sibul, küüslauk tükeldada õhukesteks viiludeks

Lisada maitseained, segada.

Jätta kaane alla emailnõusse järgmise päevani, vahetevahel segada.

Vajadusel järgmisel päeval maitset reguleerida.

Külmalt purki.

Ei vaja kuumutamist ega õhukindlat sulgemist.

Väga kaua just ei seisa, aga mõni purk külmkapis peab jõuludeni ikka vastu.

 ...

Fotojaht: aed

...
Kõige ilusam aed lähiminevikus.
Ja üldse ka, kui nüüd kaugemalegi mõelda.

Kokkutulek Tiina juures.





Selge ju, miks 15 õitsvat ilutaime ümber oma maja jätsin pildistamata...
...
Aiad teistel ka
...