Kuvatud on postitused sildiga rootsi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga rootsi. Kuva kõik postitused

reede, 2. mai 2025

Ootajale aeg on pikk

 ...

Nägin, et Pilvi on Fb-s sees, ja järsku tuli tunne, et kirjutan talle mõned sõnad ning saadan paar pilti. Niks-naks... aeglane mina, aga kulus tunnike ja kiri oli valmis, pildid otsitud, meil teele saadetud. 

Päris pikk kiri!

Messingeri jätsin märgi maha ka.

No ja nüüd? 20 minutit möödas, läksin postkasti vaatama, kas vastus on juba tulnud. Ei veel.

Isegi nüüd, 4 tundi hiljem, täielik vaikus.


Ah jaa, ütlemata jäi, et ma juba 4 kuud võtan hoogu, et annan endast märku.

Millalgi aasta alguses suhtlesime.


Tegelikult ma väga igatsen ta järele.

Ja iga päev mõtlen, et homme helistan. Või kirjutan.

* No ja seda, et Pilvi sünniaasta on 1928. Jäi ütlemata.


19.08.2015



...

Read Artur Alliksaare luuletusest "Aeg"


...

kolmapäev, 24. mai 2023

Ma kuulan nüüd Taubet

 ...

Täpsemalt ja õigemini, Evert Taube'i kuulan. 

Kui nimi tundub võõrana, pole hullu. Ma ka alles kodus sain teada, kes see mees Stockholmis oli, kelle külje alla ma pugesin ja end seal ääretult õnnelikuna tundsin. 



Rita võttis samasugust lähedust vastu hoopis tõsimeelsemana. Kahtlustan, et ju mina tundsin füüsilises kontaktis raha lõhna ;) ... sest kui hiljem viiekümneseid lehvitasin, vaatas sealt vastu juba mulle tuttav pilk. 

Rita maksis kaardiga...



Evert Axel Taube [toob] on Rootsi laulja, helilooja, kirjanik ja kunstnik. Teda peetakse Rootsi rahvustrubaduuriks. 

Lugesin Wikipeediast ta eluloo kohe kolm korda läbi. 

Natuke kuulasin ka, näiteks koos nii originaal kui Väikeste Lõõtspillide Ühingu esituses lugu Bibbi.

...

neljapäev, 19. mai 2022

Mehed minu elus

 ...

Arvestades mu eluea pikkust... no nii pikka postitust mul ei tule.


04.05.2022


Räägin neist kahest viimasest.

Eelviimane oli see boheemlaslik härrasmees sadamas, D-terminali vahetus läheduses. Mu ratastega kohver ja mina olime suht sarnases olukorras: mõlemad koperdasime, sest tänu tee remondile puudusid seal igasugused teetingimused. Pärast selgus, et kohvril oli kivi ratta kinni kiilunud, mina koperdan niisama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sel ajal, kui me kohvriga sadama suunas tüürisime, liikusid teised kõik kiiremas tempos minust mööda. Kuni tuli too mees ja küsis: "Can I help?"

"No, no! Thank!"

Ma olen harjunud ise hakkama saama! 

Nii läksime edasi, igaüks omas tempos. 

Paar minutit hiljem jõudsin mina talle järgi. Ta korjas prügikastist pudeleid. 

Miskipärast hakkas mul kahju, et pakutud abi vastu ei võtnud.

Ja siis see viimane mees. 

Seisin mina T-Centraleni tunnelbanas ja ootasin rongi. Veidi eemal seisab meeldiva olekuga Rootsi mees ja vaatab mind pika mõtliku pilguga. Minutit  3-4 kindlasti. Ma pole nii avaliku tähelepanuga harjunud, jalutasin mõned sammud edasi... ja tagasi. Vahepeal oli meeldiv härrasmees kätte saanud minu selja taga varjus olnud prügikasti ja asunud sealt midagi otsima. Pudeleid tõenäoliselt.

Sellised mehed mul siis viimasel ajal. 

(Kõik muidugi mäletavad etendust "Polkovniku lesk")

...

reede, 20. august 2021

Iseseisvus ja taasiseseisvus

 ...

Kõigepealt oli iseseisvus. 

Mul pole enam palju sugulasi, kes seda aega meenutada saavad. Mõned siiski...


Ja on fotod suguvõsa vanast albumist. 

Lisaks raamatud, ajakirjandus, teatmeteosed.

Wikipeedia ütleb: Esimest korda heisati sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni 12. novembril 1918. Pärast juunipööret, 21. juunil 1940, võeti Eesti lipp sealt maha. Järgmisel päeval heisati sinimustvalge lipp uuesti, nüüd juba kõrvuti punalipuga, aga juba 27. juulil 1940 eemaldati Eesti lipp uuesti tornist. Saksa okupatsioon vägede lahkumisel tõmmati Eesti lipp veel korraks lehvima, aga 22. septembril 1944, kui nõukogude väed Tallinna jõudsid, asendati meie lipp punaplaguga.

Vastust küsimus, et mis lipp Pika Hermanni tornis saksa okupatsiooni ajal lehvis, ma sellest Wikipeedia artiklist ei leidnud. 

Küll aga leidsin ühes A.Viiviku artiklis info, et sinimustvalge heisati Pika Hermanni torni esimest korda juba 25.veebruaril 1918, kuid alanud okupatsioon asendas selle Saksa keisririigi lipuga, ja 11. novembril heisati trikoloor uuesti. 

Edasi sai meie lipp lehvida 1940. aasta suveni.

Ja veel, samas artiklis: pärast aastat punalipu all heisati sinimustvalge Toompeale 28.08.1941.

Peatselt ilmus selle kõrvale haakrist-lipp, lühikest aega olid kaks lippu koos, edasi jäi ainult vallutajate sümbol.

20. septembril 1944 heisati trikoloor uuesti, kahe päeva pärast aga asendati, seekord taas punalipuga. Nõukogude sümboolika lehvis tornis 44 ja pool aastat.

1989. aasta 24. veebruaril pääses meie rahvuslipp lootusrikkalt torni tippu, et anda märku rahva taasiseseisvumissoovist.

...

Raadiost tuleb laul: "Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind."

Kordades rohkem olen ma laulnud/kuulnud seda sõnadega: "Saa vabaks, Eesti meri... Saa vabaks, Eesti pind".

Esiteks, praegu ma enam ei laula (laulda pole ma küll kunagi osanud), teiseks on neid aastaid, mil vabast Eestist unistatud ja lauldud sai, arvuliselt rohkem, kui neid, mil Eesti taas iseseisev on saanud olla. Tol ajal lauldi ka kodudes rohkem, ja ühikas oli ikka keegi, kes kitarri tinistas ja lauluviisi üles võttis. 

...

Lõpuks tänane tähtpäev ja taasiseseisvumine. Mida ma tegin augustis 1991? 

Siis olid juba olulised sündmused toimunud, Balti kett ja Toompeal  sinimustvalge lipp, Eesti Kodanike komiteed ja Eesti Kongress.

Mina olin nädal aega Rootsis, oma teisel välisreisil. Rootsi TV edastas ärevaid meeleolusid, nii et mure juba oli, mis meid kodus ootab. 

Vaatasin just oma tolleaegset punast passi. 



Me jõudsime tagasi Eestisse 18. augustil. 

Vaid paar päeva, ja oligi ajalooline 20. august 1991.

...

laupäev, 31. oktoober 2020

Hommikukohv ajalehega

...

Umbes-täpselt 31 aastat tagasi käisin esimest korda Rootsis.  Olen sellest siin kirjutanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis ajalehtedest.

Igatahes olen selgeks saanud, et kui lehe koju tellin, kulub mul selle lugemiseks tunduvalt rohkem aega kui lehe sirvimiseks ja lugemiseks internetis. 

Ja ikkagi meeldib (või just seepärast meeldib) mulle rohkem lehte või ajakirja paberkandjal lugeda.

No ja kes siis hommikukohvi juurde värskelt postkastist võetud ja läbi lappamata lehte lugeda ei taha!

Kasvõi kell 5 hommikul!

31 aastat tagasi Rootsis oleks võinud hommikul kell 5 päeva ajalehe ja hommikukohviga alustada. Mäletan, ema ja Pilvi ei olnud veel magama läinud, nii palju oli jutustada, kui piirid riikide vahel kinni ja kohtumised harvad. Kohtumised tähendab, et Pilvi oli käinud mõned korrad Eestis.

Mina läksin ikka normaalselt, enne hommikut magama, aga ärkasin mingi kolksu peale üles. Selgus, et värske ajaleht kukkus põrandale, seal selline postkasti-pilu korteri välisukses (teine korrus), nii et paksu ajalehe kukkumine oli piisavalt häälekas, et äratada. Ja teistele vast märku anda, et magama minna on ka vaja, hommik käes!

Meil see posti-värk nigelavõitu, mingi aeg tagasi oli ajaleht päeval kell 4 alles tulemata. Mina, kes ma hommikukohviga ei kiirusta... isegi minu jaoks on see veidi hilja. No ja siis läks juba pimedaks ja ma enam ei viitsinud tee äärde jalutada, et leht ära tuua. 

Ja siis... jee! Hommikul kohvi juues tuli meelde, et eelmise päeva leht alles toomata! Loomulikult käisin ja tõin ära... ja siis jõin kohvi edasi. 


Koos ajalehega.


Mõtlesin, et võikski sellest uue normaalsuse kujundada, las olla leht postkastis kuni hommikuni.

Vahet ju pole, millal ma loen artikleid kadrisantidest,  kass Silverist, surmast, unistuste maast Ameerikast, Õnne 13-st, filmidest "Ihukaitsja" ja "Varastatud Vana Toomas",  intervjuud õiguskantsleriga, armukelmidest, Saaremaa kabeli saladusest, Mussolinist, linnuvaatlejatest... pluss ristsõnad, sudoku ja raamatute tutvustus... no kõik see kokku on seekord tegelikult nii palju, et pole hullu, et tänase lehe ikka täna ära tõin, nagunii jääb muist lugemist homseks ka. 

Ehk siis... uue kombe harjutamine nõuab muidugi pisut pingutamist.

Aga teine mõte, et uus normaalsus peale kella keeramist (et ei peaks mõtlema, kas enne keeramist oli hiljem või oli varem), lähen õhtul lihtsalt tund aega varem magama ja hommikul tõusen tund aega hiljem. Üks aeg jääb siis ikka paika, vahet ju pole, kumb. Kui nad räägivad, et kella keeramine põhjustab stressi, väsimust, ärevust... mida iganes, igatahes oleks mul seda 50% kohe vähem ;)

Ja ilmselgelt saab mu päevas olema siis vähem ka pimedat aega.

...

reede, 15. mai 2020

Ma tahan Rootsi!!!

...
Nädal tagasi küsiti minu käest ühe kobrulehe tarbeks, mis mu elus seoses koroonaga on halvasti ja mis hästi.
Ütlesin, et halvasti on teadmatus. Mure, kuidas lähedastel läheb.

Ok, paar reisi on ära jäänud, aga pole hullu. Ehk veel toimuvad.
Ja kui ei toimu, ehk saab raha tagasi.
Ja kui ei saa... vahet pole ju. Katsun endale analoogilise elamuse virtuaalselt korraldada.

Aga mul ei tulnud meelde.
Väga-väga halvasti on see, et ma ei saa Rootsi!

Vaatasin eile läbi Jupiteri filmi "Ingmar Bergmani otsingul", mulle väga meeldis. Vaatan kindlasti veel korra, sest tundus, nagu oleks jäänud vaatamise aeg lühikeseks, et kõike  (pigem - võimalikult palju) vastu võtta, mida film pakkus. 
Lugeda võib filmist siin, ma ei hakka sisu ümber jutustama.
Ei oskakski.

Ja siis äkki tuli meelde.
Ma tahan Rootsi.

Meelde tuli just siis, kui film oli jõudnud 39. minutini.




Ma ju tean! 
See Filmstaden on praktiliselt Pilvi maja kõrval!

Olen sealt mööda kõndinud ja pilti teinud!



Ja mulle tuli kohe meelde, et ma tahan Rootsi. Tahan, tahan, tahan!

Aga Rootsimaa on lukku pandud, luku võti..
...

laupäev, 4. aprill 2020

Tunnen elus end...

...
Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga ikka mitu korda päevas kuulen mina raadiost sõna, mida parasjagu loen või kirjutan. 
Või mis mu hetkemõttega sõna-sõnalt haakub.

Täna, kui rääkisime (kirjutasime) fotojahist, ja kui teema VALGUS sai kokku lepitud, ja ma hakkasin seda postitusele pealkirjaks kirjutama, tuli raadiost laul "Tunnen elus end"... Ott Lepland.

Ma poleks sellele tähelepanu pööranud, aga just siis kõlas sõna valgus.

Kuulan ma sind: oled hääl minu sees, oled valgus mu teel, kui sa kuulad ka mind - tunnen elus end.

Tundub, et kõrgemad jõud andsid meie teemale õnnistuse!
Ja blogipostitusele pealkirja!

Igatahes, kui keegi tahab meiega liituda, et valgust märgata, siis see oleks vahva!

Pilt (pildid) võiks olla tehtud nädala jooksul ja reedeks näitamiseks välja pandud.

Ei mingit raskust, lihtsalt üks valgus ja üks klõps!

Ja siis võib märku ka anda... et oleks lihtsam märgata ;)

Kuna täna on väikesel sõbral, kes vahepeal juba suureks saanud, juubel, panen siia pildi, mis tehtud aprillis 10 aastat tagasi.

Päev, paistab, oli siis ka päikseline :)

...

neljapäev, 17. oktoober 2019

Delfi kommentaatorid Stockholmis

...
Kui ma oma kohvriga sadamast tunnelbana peatuse poole logistasin, tegin hetkelise puhkepausi.
Selg oli väsinud.

Veidi imelik oli niisama seista, võtsin taskust fotoka ja klõpsasin pildile ühe vana puu  ja tema pinnapealseks uhutud juured.
Mitte et seal midagi erilist oleks olnud.

Paljud läksid mööda.
Vast ma neid ei seganud.
Usun, et ega mind suurt märgatudki, igal oma siht silmade ees ja olulised mõtted peas.

Siis tuli seltskond noorepoolset rahvast.
Ju ma jäin silma, sest kohe tuli kommentaar.
Eestis muidugi midagi sellist ei kohta!

Oleks mulle öeldud, küll oleksin reageerinud.
Vähemasti vabandanud, kui ehk ette jäin.
Silme ette.
Aga ei olnudki mulle öeldud, noori naisi, kellelt laiki oodati, oli omas seltskonnas.

Tundus, et läks korda.

Selge see, päev kirjas ja süda rahul, kui laik käes.

Mitte et ma kade oleks.
Eriti puudutatuna ka ei tundnud.
Aga mõned asjad panevad imestama ja mõned asjad jäävad meelde. See oli mõned aastad tagasi, ka sama teejupp sadama ja T-peatuse vahel. Pliksil oli kuskilt kapisopist leitud karusnahkne tutt talvemütsile sobitatud.
Ja loomulikult oli keegi loomakaitsja platsis, kes laiki oodates oma seltskonnale kommenteeris.
Mida iganes siis, õelavõitu igatahes.
Toogi kord meesterahvas.

Olen ise kunagi üht võõrast inimest meili teel toetada ja lohutada püüdnud.
Tema, kes Delfi kommentaariumis ikka täiega sai.
Miskipärast on nii, et mõistev hinnang jäetakse oma teada, negatiivset lajatakse mõnuga.
Tema, see võõras, tegi oma otsuse ja läks.
Igavikuteedele.
Loomulikult mitte nõmedate kommentaaride pärast... aga ega need ta minekut lihtsamaks ei teinud.

Need, kes kommenteerivad, räägivad sõnavabadusest.
Eks ta nii ju ongi.
Sõna on vaba.
Kes siis oma arvamust ei taha avaldada.

Stockholmis ma nägin mitmes kohas, kus sõnu lausa karjuti.


Või lauldi.


Ikka politsei valvsa pilgu all. Et asi ohtlikuks ei läheks.


Mina sõnadest aru ei saanud, aga kuna info tuli ka läbi tv ja ajakirjanduse, siis probleem oli selge.

Piirkond laeva ja tunnelbana vahel on pigem eestikeelne.

Õnneks ma ei olnud eriti kuum teema, kommentaare oli vähe ja laikisid ei saanud ühtegi.
...

teisipäev, 2. juuli 2019

Märksõnad Uppsalas

...
Otsisin välja oma märkmiku, kus ekskursioonil Uppsalasse olin mõned märksõnad kirja pannud. Nüüd siis tuletan kuuldut meelde ja loen natuke lisa ka.

Et on eraldi Vana-Uppsala ja Uus-Uppsala.



Vana-Uppsala kirikusse, vanaisa Magnuse kõrvale, on maetud Anders Celsius, kes suri aastal 1744 tuberkuloosi, olles vaid 42 aastat vana.
Tema päevikud on hoiul Uppsala Ülikooli raamatukogus, ja kuigi ta elu jäi lühikeseks, jõudis ta teha palju teaduse vallas, tuntumaks tööks Celsiuse skaala.
Anders Celsiuse mõlemad vanaisad ja isa olid Uppsala ülikooli professorid.

1770. aastal suri Uppsalas Carl von Linné, 70 aastat vana.
Tema on maetud Uppsala toomkirikusse.

Aastal 1741 sai Linné Uppsala ülikoolis doktorikraadi meditsiinis.
Ta pööras ümber (misiganes see nüüd tähendab) Anders Celsiuse kasutusele võetud termomeetri skaala, mis omandas sellega tänapäeval kasutatava kuju.

Mõlema teadlase mälestus on jäädvustatud muuhulgas ka Kuul, seal asub nii Linné kraater ja Celsiuse kraater.

Linné üks motosid oli:  omnia mirari etiam tritissima.
Ehk siis, leia imesid kõiges, isegi kõige tavalisemates asjades.

Uppsala toomkirik on suurim Skandinaavias. 119 meetrit pikk ja 119 meetrit kõrge.


Kuni 18. sajandi alguseni krooniti siin Rootsi monarhid, neist seitse on siia ka maetud. Näiteks Gustav I Vasa (1496-1560) ja tema kolm abikaasat. 
Esimese naisega oli tal üks poeg, hilisem Rootsi kuningas Erik XIV.
Teine naine Margareta oli vaid 37 aastat vana, kui 1551.a. suri. Neil oli Gustaviga 10 last, esimene sündis 1537 (hilisem Rootsi kuningas Johan III) ja noorim sündis aastal 1550 (hilisem Rootsi kuningas Karl IX). Kaks last surid tite-eas, teised lapsed elasid pikema elu.
Kolmanda naisega (Katarina) tal lapsi ei olnud, naine oli tast 39 aastat noorem ja suri oma nehest 61 aastat hiljem.

Toomkirikusse on maetud ka Püha Erik ehk Erik IX, kes oli oma elu viimased kümme aastat Rootsi kuningas, enne kui 1160. aastal umbes 40-aastasena tapeti. Eriku elu on teada ainult legendide põhjal. Tegelikult oli Erik Püha neljas Eriku-nimeline kuningas.
Legendid räägivad, et Erik tegi palju selleks, et ühendada kristlasi Rootsis ja levitada kristlust ka Soomes.
Erik tapeti palgamõrvari poolt tõenäoliselt eesmärgiga omandada ta valdusi. 
Ta maeti Vana-Uppsalasse, kuid säilmed viidi Uppsala toomkirikusse tõenäoliselt juba 1273. aastal.

Uppsala Toomkirikut ehitati aastatel 1273-1435, 19.sajandil sai ta uusgooti ilme.

Mul ka paar fotot, mis kirikus tegin.




...
Kui veel Erikutest rääkida, siis Erik XIV, Gustav I Vasa esimene poeg, oli see, kes 1577. aastal hernesupiga mürgitati, aga kuigi meile Uppsalas sellest räägiti, ei leidnud ma märki, mis otsest seost näitaks. Kroonimine? Maetud sinna... vist mitte. Aga lugesin, et enne, kui vennad Johan ja Karl teda mürgitada lasid, hoidsid nad Erkut 9 aastat vangis, sealhulgas Kastellholmi kindluses. 
Ahvenamaal siis.

Ja kuigi Ahvenamaa-reis lähenemas, siis sinna lossi me sedapuhku ei jõua.
...
Ja tehtud see saigi!
Märksõnad, mis Uppsalas olen üles tähendanud, laiendatud Wikipeedia ja pisut ka muu interneti abil.

Lisaks leidsin, et Uppsala Toomkirik on ka Johan Skytte matmiskoht. Skytte oli Tartusse ülikooli loomise idee algataja, tema sai kuningas Gustav II Adolfilt allkirja, mis andis õiguse avada Tartus ülikool. 1632. aastal sai Johan Skytte`st ülikooli esimene kantsler.
Temalt pärineb mõte, et aadlike ja linnakodanike kõrval peaksid ülikoolis saama haridust omandada ka talupojad. 
Skytte enda poeg õppis samuti Tartu Ülikoolis ja oli hiljem  esimene Tartu Ülikooli rektor.
...
Aga muidu... ikka märgime ju ära.
Neid, kes olulised.

Rootsi 100-kroonisel on Carl von Linné.

Linné lemmiklill on harakkuljus, see kaunistab ka nende perekonna vappi. Ja kannab tema ladinapärast perekonnanimetust - Linnaea.

Rootsi rahvuslill on harakkuljus.

Stockholmi vapil on kujutatud Erik Püha.

Tartu Ülikooli rajajale Johan Scyttele on pühendatud monument, mis asub Tartu Riigikohtu ees.
Avati ülikooli 375. aastapäeva puhul.
Monumendi avas 2007. aastal kuninganna Silvia.

Nii, ja olemegi tagasi Eestis.
Veel paar päeva, ja täitub taas üks ümmargune number.
150 aastat Eesti laulupidusid.

Mulle kingiti meenemünt.
...

esmaspäev, 24. juuni 2019

Ealised iseärasused

...
No mis see muu on, kui ealine iseärasus.

Rahulolematus.
Kui  miski asi hakkab närvidele käima, siis ikka täiega.

Needsamad iseteenindavad kassad ostukeskuses... samas, tõenäoliselt tekib neid juurde, ja see aitab kindlasti kaasa mu säästliku eluviisi välja kujunemisele. 
Juba mõtlemine, kuidas ma oma piripindani täis ostukäruga hakkan ennast teenindama, ajab judinad seljale.
Andke mulle inimest, palun!

Aga eks ma pean ennast kohandama hakkama. Ostan vähem ja harvem käin poes.
Ei ole halba ilma heata.
Päris kindlasti saab vähemaga hakkama!

Raamatupoodi pole ka enam asja, ja mitte suht kõrged hinnad (ikka leiab odavamat huvitavat ka), vaid see, et pärast pean ise toimetama.
Iseenda klienditeenindajana.
Aga pole hullu. Raha jääb alles, ja kodus riiulil on piisavalt lugemata väärtkirjandust.
Hetkel veel külaraamatukogu ka täitsa toimib.

Või siis viimane kord teatris. 
Vabaõhuetendus.
Või nojah, küünialune.

Etendus oli hea. Hinge minev ja mõtlema panev.

Aga terve etendus kummitas kuklas, et miks teine inimene pidi koju tagasi minema. Saali minemine oli raskendatud,  viisteist astet järsku treppi.
Ealised iseärasused, mõni lihtsalt ei saa treppe kasutada.

Järelikult pole kõigi jaoks.

Loomulikult oleks saanud, kui oleks olnud tahe aidata.
Tehniliselt teostatav.

Üks inimene lava poolt sisse juhatada, olid sealgi omad klienditeenindajad. Ja etenduse alguseni oli tubli pool tundi.

Aga läks nagu läks, autole hääled sisse ja tagasi koju koti peale.

Kui nüüd viimasele reisile tagasi vaadata, siis kõik oli väga hästi. Mu meelest ongi reisides kõik alati hästi, kui just mingit jama pole. Terrorirünnak Stockholmis aastal 2017... ma ju ka olin samal ajal samas kohas, ehk mingi 10 minutit varem.

Hästi on isegi siis, kui natuke igav on. 
Või mõni asi natuke valesti.

Aga ju see minu mõtlemine on, et mõni natuke valesti ootamatult suured mõõtmed võtab.
Ja siis lähebki kops üle maksa.

Kui me Uppsalas, istusime bussis ja ootasime.
Kell 13.00 pidime bussis tagasi olema. 5 minutit anti hilinemisaega ka.
Ok, akadeemiline veerandtund, kuigi ebamugav, aga lõpuks ju lepid.
Seda enam, kui põhjust ei tea.
Võivad olla ealised iseärasused, südame nõrkus, vetsu vajadus või vales suunas kulgemine.
Lepid olukorraga, istud bussis ja ootad.
Mis sest, et kirik oli äge ja mingile grupile jagati põnevat infot. Oleks võinud ka kauemaks jääda.
Kui oleks teadnud, et lõpuks nagunii edasi liikumist ei toimu.
Ei kell üks, ei veerand kakski mitte.
Veel viis minutit... kümme... viisteist.


Siis nad tulid.
Hilinejad.
Kaks noorepoolsemat naist... kui arvestada, et grupis peamiselt vanemaealised olid.

Poleks vist pidanud sõna võtma, aga mul kahjuks keelekasutus kiirem kui mõtte liikumine.
Tähendasin, et oleme prouasid pool tundi oodanud.
Prouad, või vähemalt üks, vabandas.
Et nii huvitav oli.

Urrrr, urrrr.

Alati võib ju midagi ette tulla, aga lihtsalt, jäime hiljaks, sest nii põnev oli.

Siin terve bussitäis ootamas.
Mida ma ka ei suutnud märkimata jätta.

Edasi? Kuna aeg oli piiratud, vaatasime paari huvitavat kohta läbi bussiakna.
Aeg Uppsalas oli juba plaanipäraselt napivõitu, meil sai pool tunnikest lihtsalt maha molutatud.

Ega mina ka ennast hästi ei tundnud.
Oleks võinud vait olla, aga no mis teha, ei suutnud.

Ealised iseärasused.

Näiteks nagu see, kui mobla peos, vajutan korduvalt ja intensiivselt klahvile number üks.
Ja ei suuda mõista, mis telekas kanalit ei vaheta.

Oeh, oeh, oeh.
Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab... nagu ütles minu vanaema.
...

esmaspäev, 27. mai 2019

Ajahambad on teravad

 ...
Aeg hammustab.

Ikka kullerdan siin vanul ajul, viiekümnendates.
Mulle lapsepõlveaeg, mõnele marrasaeg.
Mõnele alles olemata aeg.

Paljudele lihtsalt rasked ja ebakindlad ajad.

Estniska Dagbladet, 26. mai 1959.
Täna lugesin just seda, täpselt 60 aastat tagasi ilmunud lehenumbrit.

Või siis tõlgituna "Eesti Päevaleht", Stockholmis ilmuv eestikeelne ajaleht. Hakkas ilmuma 1959. aasta märtsis... nüüd on aga ilmumine vist lõppenud. Või siis täpsemalt, ajaleht ilmub, aga digitaalselt kaks korda kuus.

Mida ma lugesin sellest täna 60 aastat tagasi ilmunud lehest?

Mitu artiklit on pühendatud Nikita Hrushtshevi visiitidele Euroopas.
Albaanias ja Jugoslaavias.
Ja kohe-kohe saabumas Stockholmi.

Pererahvas muretseb juba mõnda aega, kuidas vastu võtta külalist? Nimelt kardetud ja vägivaldse naabri diktaatorit Hrushtshevi. On selge, et siin Rootsis keegi ei armasta teda. ... 
Üksikud armid on tekitatud ka Rootsile, kui meelde tuletada 1952. aastal alla tulistatud Rootsi lennukeid.

Aga ometi on temaga seotud ka teatud lootused.
Nimelt loodavad inimesed, et arutusele tuleb baltlaste omaksete küsimus.
Vennad Aksel ja Johannes soovivad oma 75aastast Siberist Eestisse tagasipöördunud isa Rootsi tuua.

Mingil hetkel see isegi õnnestus, sest geni näitas isa surmakohta ja -aega, 1967 ja Sweden.
...
Soome-ugri keelesaar Lätis.
Kreevinid.
Veel 19. sajandi algul oli Leedu piiri lähedal talupoegi, kes kõnelesid soomeugri keelt. 
Kovalus maksab jembit eb ku kulda un übti.

Selgelt arusaadav ju?
Et tarkus (kavalus) maksab rohkem kui kuld või hõbe.

Kreevinid (kreevingid) ... kes nad siis on?

Aastal 1636 kirjutas Paul Einhorn, et Leedu piiriääres, Bauska maakonnas elutseb mitte-Läti rahvus, kes omavahel räägivad eesti keelt. Lisaks mainib ta, et ümbruskonna lätlased ja sakslased peavad kreevingeid ebausu ja nõidusega tegelevaks rahvaks ja hoiduvad nendega palju kokku puutumast.

Ehk on tegu Eesti aladelt toodud sõjavangidega?
Või hoopis Saaremaalt ostetud päriorjadega.
Või hoopis nii, et algul sõjavangid toodud Bauska lossi ehitustöödele, ja hiljem saarlased sinna juurde.
Aga ehk on õige hoopis Wiedemanni seisukoht, et kreevingid on pärit vadjalaste aladelt Novgorodi ja Jamburgi ümbrusest.

Päris mitu versiooni.

Küllap on tänaseks keeleteadlased oma oletuste ja keeleuuringutega kaugemale jõudnud.
...

26.05.2019

Veel üks ajatu lugu.
Rahvuslipu juubel.
1959. aastal tähistasid väliseestlased sinimustvalge lipu 75. sünnipäeva.

Meenutuseks.
4. juunil 1884 pühitseti Otepää kiriklas sini-must-valge lipp Eesti rahvusliku meelsuse ja teiste rahvastega üheõiguslust taotlemise sümboliks.
1934. aasta 3. juunil toimus Eesti rahvuslipu 50. aastapäeva mälestustahvlite avamine ja pühitsemine.
1950. aastal bareljeefid hävitati.
1989. aastal taastati ja taasavati.

Nüüd ju jälle põhjust tähistada: sini-must-valge 135.
4. juuni 2019.

Aga 60 aastat tagasi, ma ei usu, et Eestis  oli võimalik päeva tähtsust pidulikult märkida.
Keegi kuskil salaja... võimalik.

Küll aga Stockholmis, seal kavandatakse kontsertaktust, kus tuleb esiettekandele muusikalist uudisloomingut, mis kirjutatud selleks tähtpäevaks.
Juhan Aavik
Eduard Tubin
Harri Olt
Sõnavõtuga esinevad Heinrich Laretei ja Artur Taska.

1959. aasta 8. juuni leht annab juba ülevaate Eesti lipu juubelilt.
Haarav lipujuubel.
Aktus oli tagasihoidlik, kuid väärikas.
Kõne pidas lipuvärvide ajalooliste materjalide entusiastlik koguja A.Taska, kes andis uusi detaile meie värvide ajaloost.

Lipu mõte oli juba kolm aastat varem kui värvide õnnistamine Otepääl. 
Valminud lipp viidi Otepääle kollases kalessis, kaheksa hobust ees. Kolm versta enne kiriklat heiskasid rahvuslased-üliõpilased oma sõidukil lipu ja selle lehvides sõideti otse kiriklasse.

Edmar Kuus deklameeris suure haaravusega: Raimond Kolk "Ängistusaegne", J.Oro "Meie võitluslipp", Visnapuu "Tuulte pöörises".

1928. aastal heisati sinimustvalge Pika Hermanni torni. Kolmest mehest, kes seda tegid, võttis üks osa ka 1959. aasta pidulikust üritusest Stockholmis.
...

*Kasutatud mõned sõnad Saareste mõistelisest sõnaraamatust.
I vihik.
Mõisterühm AEG.

26.05.2019
...

pühapäev, 5. mai 2019

Kümme aastat tagasi

...
Kui inimesele on ikka juba nii palju eluaastaid andnud kui mulle, leiab hulganisti igasuguseid tähtpäevi, mida tähistada. 

Kasvõi  iga päev!

Samas olen ma veendunud minu-oma-sünnipäev tähtsusetuses ja absoluutselt seda pühitseda ei viitsi :) 
Muidugi, kõik kes kohvile tulevad, on teretulnud, aga midagi korraldada ma küll ei taha. Ehk on elu mind hellitanud, sest töö juures oli meil selline tore komme, et sünnipäevalapsele tehti pidulaud välja, peaosaline pidi ainult kohal olema ja särama...  

Ja loosi põhjal ühele oma kolleegidest ise laua organiseerima.
Näiteks tordi... aga ikka muud ampsu ka!



Minu 10 aastat bloggeri blogi täitus juba eelmisel suvel. Aga kuna ma olen hetkel meenutuste lainel, siis vaatan natuke, mida ma siia kirjutanud olen.

Seda, mis vanas blogis 14 aastat tagasi kirjutasin, ma juba tõstsin eelmisesse postitusse.
Või oli see eel-eelmises.

Aga 10 aastat tagasi olen ma kahes sissekandses oma kiiksusid lahanud.
Nüüd oleks õige välja tuua, mida uut juurde on tulnud, aga esialgu tundub, et ma selline vanas-kinni inimene. Isegi kiiksud.

...
Numbritega mängimine... see paistab mu postitusteski välja.

Tähtedega mängin ka. Olen sellest nii kirjutanud:
Praegu vaatan autonumbreid, õieti neid kolme tähte seal. Automarkidest ei tea ma midagi. Aga tähtedega on hea mängida, nagu poomismängu. Et mis tähed tuleb vahele panna, et saaks mõttega sõna. AMS... amps või abielumees, OPS... Oidipus või opakas... jne. Raskeks läheb, kui on XYZ, siis jään hätta. 
Et mis on asja mõte? Mõte on selles, et mõttetud mõtted ei lase segavatel mõtetel pähe tulla. 

Nii olen ma kirjutanud. Täna näiteks olen raasuke targem, tähekombinatsioon XYZ annab võimaluse tagurpidi lugedes nime Züleyxa kokku panna.

...
See kiiks, et lehte lugedes alustan õnnesoovidest, on ajalukku jäänud. Vist pole lehes enam sellist igapäevast  õnnesoovide rubriiki. Nii ma ei saagi vaadata, milline nimi kõige ilusam on! 

...
Näputöö on endiselt südamelähedane.
23. mai 2009 olen kirjutanud:
Üks minu kiiksudest on kaltsukad. Seal tuhnimine lõbustab mind. Lisaks on mul põhimõte, et iga kord tuleb midagi ikka kaasa osta. Ega ma selga panemiseks eriti midagi ei leia, aga valin värvide ja materjalide järgi. Kodus pesen puhtaks ja lõigun tükkideks. Kui kunagi pensionile saan, hakkan lapitehnikat viljelema. Natuke olen juba praegu... kööki kardinad näiteks... tuppa kujundasin armatuuri.

Täna võin kinnitada: tööl käies tegin rohkem käsitööd. Nojah, üht-teist siiski ka praegu.

Üks väike tekike. Või kattevaip.


Mitu põnevat asja pooleli. 

Aga mitte ainult minul. 
Sel korral Rootsis käies nägin üht tikitud tööd, mis jäi 65 aastat tagasi lõpetamata. Niit sai otsa!

09.04.2019


No ja siit tulebki loogiline postitus aastast 2009.

...
Veel  üks kiiks... käin igal aastal kolm korda Stockholmis. Tean, tean... inimesed reisivad, et näha imelist maailma. Korjavad kauneid kohti oma rännuraamatusse. Igal aastal uued kohad, uued avastused.
Aga mitte mina.
Mina lähen maja taha metsa, kus on ka iga kord uus ja huvitav. Või sõidan Rootsi... seal on lisaks armas inimene, kes ootab.

Nii on.
Endiselt.

Viimane teelõik enne kohale jõudmist.
Seekord midagi uut!
Et nii värviline.

08.04.2019

...
See kiiks ka.
Et fotokas on pidevalt taskus.
Pilte teen pisut vähem, juba jääb päevi vahele. 
Aga ikka on mul palju pilte, mis ootavad kriitilist lähenemist.
Eesmärgiga koguseid vähendada.

Otsustasin, et kõige lõppu paneks mõne uue kiiksu ka.

Aga ma pean kohe mõtlema.

Ehk see?
....
Teen mingeid suvalisi lapikesi, millest siis midagi suuremat kokku panna. Täitsa umbes teen, nii kuidas jumal juhatab.



Mõne asja olen valmis ka saanud.
Lisaks tekile ;)


Üks suur voodikate ootab lõpetamist.

...
Või see, et loen ajalehti, mis rohkem kui 50 aastat vanad, parem veel, kui 100 ligi.

Või see, et olen varsti juba kaks aastat oma sissetulekuid ja väljaminekuid detailsuseni välja kirjutanud. 
Kulutusi silma all hoidnud. 
Varsti saab 90 nädalat täis... nii et põhjus kokkuvõtet teha!

Nii nagu ma juba algul ütlesin: leidub hulgaliselt ümmargusi numbreid, mida tähistada ;)
...

neljapäev, 18. aprill 2019

Pane kokku reisiplaan

...
Reklaam selline hüppas ette.
Planeeri päev Stockholmis.
Pane kokku reisiplaan.

Mul on nii ja naa, aga üldjuhul pole ma suur planeerija. 
Kui kuidagi muidu saab. 
Kui ei, siis ei.
No et kui ei saa.
Siis planeerin korralikult.

Enamasti mul juhtub.

Seekord juhtus nii, et Pilvi küsis, mis ma arvan rahvariietest.
See oli 26. märtsil.
Mina arvasin hästi.
Ja 8. aprillil olin Stockholmis.

Kolmeks päevaks, kusjuures esimene oli jõudmise päev, teine olemise päev ja kolmanda õhtul taas laevale.

Rootsireis jaguneb mul üsna mitmeks osaks. Kuidagi juba nii välja kujunenud.
Esimene osa on aeg laevas, sinna ja tagasi
Teine osa Pilviga koos veedetud aeg
Kolmas osa on aeg, mis kolistan mööda Stockholmi
Neljas on ürituste aeg... ikka ju midagi ette võtan või kuskil käin.
Viies aeg on Tallinnas olemise aeg, enamasti tagasisõidul.
Kui just auto sadamas ei oota.
Mõnikord ootab ka.

Laevas oli nagu ikka. Tavaliselt istun show-baaris, kaasas mõni ajakiri või ristsõna. 
Või mõlemad.

Ja kasutan sooduskupongi. 
Siider poole hinnaga
Šampus 3 eurot. 

Kuidas kunagi.


Mõnikord viitsin kesköist programmi vaadata, mõnikord mitte. Seekord tagasisõidul vaatasin.


Loosipileti ostsin, kuigi teadsin, et nagunii ei võida. Ma mitte kunagi mingite loosimistega ei võida, aga mõnikord hoian õnnele ust lahti. 
Äkki tahab minu juurde tulla! Suure võidu näol.

Nii kui esimene number välja hõigati - see oli 72 - oli selge, et ei mingit võitu. 
Minu pilet oli number 27. 72 oli kui kinnitus: ära mitte loodagi!
Lootsin ikka, lõpuks valiti ju kaheksa numbrit, miks siis mitte. Seda enam, et üks vanem daam võitis kahe piletiga ja üks vanahärra niisamuti!
No aga ei! Mina mitte kunagi!

Kajutit jagasin meeldivate eestlannadega. Siis, kui läksin. 
Katsusin nende vastu ka kena olla, olin tellinud hommikusöögi, nii et lahkusin kajutist, kui kõik alles magasid, ja veetsin kogu hommiku kohvitassiga.  Nautisin väljavaadet ja vaatlesin seltskonda.
Ilmselgelt sõin kõhu korralikult täis ka.
Kui juba, siis juba, küll kodus jõuab paastuda!

Tagasisõidul jäin ka kajutiga väga rahule. Isegi see ei seganud, et seekord seda kellegagi ei jaganud ;)
Nii et hommikusöögi oleks võinud vabalt endale kajutis lubada. 
Aga oli juba tellitud ja makstud.
Ja miks ka mitte, tore ka jälle istuda, vaadelda ja kala süüa!

Pilviga koos oldud aeg on kvaliteetaeg. Kui ikka tahad midagi suguvõsa väga vana aja lugudest teada, siis kellelt veel küsida! 
Pilvi sündis, kui EV sai 10 aastaseks.

Kodus püüdsin end veidi kurssi viia ajaga, kui Pilvi sündis. Ma leian ikka võimaluse koduseid töid ja tegemisi edasi lükata.
Näiteks 90 aasta taguseid ajalehti lugedes.
Aga see lugu juba oli.

Pilvi juures ka. Ma isegi ei tea, kuhu Pilvi vahepeal paariks tunniks läks. Ta laulab kooris ja käib line-tantsus.
Mina pole kunagi osanud ei laulda ega tantsida.

Kõndima ka ei läinud, läksin ajas tagasi: leidsin karbi vanade fotodega, lappasin neid. Enamik oli mulle tuttavad, eks paremad olidki tal karpi kokku korjatud. Ja eks just need omal ajal ka Eestisse sugulastele saadetud.


Pildid mulle meeldivad, kümmekond panin kõrvale, et saan küsida. Millal tehtud ja kes pildil, sest kui keegi veel üldse teab ja tunneb, siis on see Pilvi. Eriti fotod kolmekümnendatest.


Pilviga koos vaatasime õhtul telekat. Esimesel õhtul tuli seal miski tõsieluseriaal, seekord viis naist külastasid üksteise kodusid. Ja pidid ära arvama, kelle kodu on.  


Kodudes jalutati ikka kõik ruumid läbi. Loomulik, et enda kodu tundsid nad kõik ära, aga kaks naist panid ka kõik ülejäänud õigesti paika.
Ja üks arvas ainult enda oma õigesti.

Ma ei mäleta, millise naise kodu see oli.

Teisel õhtul oli ka selline eluline saade, selles mõttes, et juhuslikult (?) kokku pandud neljane seltskond pidi ühest metsikult paigast kujundama omanäolise aia.
Neidki oli tore vaadata.

Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt hea oli vaadata saateid, kus ei ole mingit üksteisele ärapanemist... või lihtsalt tundus mulle, kuna ma Rootsi keelt ei mõista.
Ikkagi, sellest saab ka sõnadeta aru, kui suhtlemine on mõistev ja sõbralik.

Vähemasti mulle tundus.

Teisipäeval  tegime tiiru linna peal, mõned soodsad ostud ja lõunasöök Stockholmi Eesti Majas.


10 euro tasumisel sain salatit vabalt tõsta, lõhe toodi hiljem lauale, oli ka kohvivõimalus.




Supp vist oli ka hinna sees, aga seda me ei võtnud.

Sama hind oli, kui viimane kord kaasaga Tallinnast tulles teel peatuse tegime ja lõhet sõime, ilma vabalt valitud lisanditeta. Ja ilma supi  ja kohvita.

Nii et Eesti Majja lähen järgmine kordki, seda enam, et toit oli väga maitsev.

Ja ikka koos Pilviga, sest järgmine kord on minu kord välja teha :)


Üritusi seekord ei ole olnud.
Polnudki plaanis, tavaliselt oleme mõnd muuseumi või vaatamisväärsust avastamas käinud, seekord tundsin, et parem mitte.
Nii hea oli lihtsalt olla!

Reisiplaanist siiski ei pääse, aga see on juba järgmine reis ja järgmine lugu.
...

teisipäev, 9. aprill 2019

Teid oodatakse

...
Viktoria Sõber*! Teid oodatakse info-lauda!

Kõik oleks loogiline, kui info, mida valjuhäälselt jagati, oleks kuskil kaubanduskeskus.

Aga ei olnud.

Infot jagati "Victoria" pardal.

Kohe ei osanud midagi arvata.

Aga ega keegi mind ei hõiganud.



* nimi muudetud... ei olnud sõber.
...

esmaspäev, 29. oktoober 2018

Natukene näputööd

...
Reis Stockholmi oli meil planeeritud juba juunis.
Õnneks on ikka kuskil keegi, kes on nõus korraldamisega seotud toimingud enda peale võtma. Seekordne pakkumine tuli vist siit

Igatahes oli kõik hästi.
Mugav kajut kahele, rikkalik õhtusöök buffet restoranis, transport sündmuskohta ja tagasi. 
Ilmaga ka vedas. Mitte nagu samal ajal Eestimaal.
Vihma me ei saanud, lumelörtsist rääkimata. Isegi tormituul ei kõigutanud laeva.
Kõik oli kontrolli all.
Söömine välja arvatud, ilmselgelt sai liiga palju. Aga kõht oli üsna tühi pärast pikka päeva messikeskuses.

26.-28. oktoobril Stockholmi käsitöömess.

Käisime tutvumas rootsi käsitöömeistrite ja nende töödega... aga mitte ainult. Isegi sini-must-valge lipu ja eesti keele leidsime üles. 

Ostsime mõned olulised töövahendid... eriti Rita.
Tegime pilte huvitavamatest kaupadest... eriti mina.

Aga muidu oli nii, et kõik viis tundi aega sai ära kasutatud ja teisele ringile enam minna ei jõudnudki, aga pole hullu. Oligi just parasjagu kõike.

Pildistasin eeskätt seda, mis minu jaoks huvitavam.

Mõnusad värvid.





Huvitavad tegumoed, mustrid ja tehnikad.




Padjamajandus.




Ja kogu see elu seal.



Loodetavasti tuleb mulle nüüd näputöö tegemise isu jälle tagasi.

Mõtted vähemasti hakkasid liikuma!
Seda enam, et messil oli valmis kauba müük minimaalne, kui seda suurt kaubasaali tervikuna silmas pidada.
Väga palju oli põnevaid kangaid. Eriti neid veidi venivaid ja nunnude piltidega... kui kodus on titekesi või niisama lapsukesi, kellele õmmelda tahad.
Valmistoodangut oli kordades vähem.
Mitte patju ei müüdud, pigem pildiga kangaid ja komplekti õigetes toonides niite, et saad minna koju ja kohe tikkima hakata.
Mitte lapitöid, vaid palju-palju erinevaid komplekte lappe, olenevalt mida või millist õmmelda tahad. Värvilisi lappe, kirjuid lappe, pildiga lappe.
Kui mina hakkan kodus õmblemisega nullist peale, valin värve, lõikan, otsin ja kavandan, ja mul on kodus igaks sajaks juhuks kapitäis materjali (taaskasutus!), siis saab ka nii, et osa tööd on sinu eest juba tehtud, pead oskama ainult selles suures saalis ja suures hulgas enda jaoks sobiv välja valida. See ei ole kerge, mina otsisin pildiga lappe (selliseid mul kapis pole), aga valik oli tohutu ja otsustamine raske.

Aga midagi ma leidsin ja koju tõin!
...