...
Reklaam selline hüppas ette.
Planeeri päev Stockholmis.
Pane kokku reisiplaan.
Mul on nii ja naa, aga üldjuhul pole ma suur planeerija.
Kui kuidagi muidu saab.
Kui ei, siis ei.
No et kui ei saa.
Siis planeerin korralikult.
Enamasti mul juhtub.
Seekord juhtus nii, et Pilvi küsis, mis ma arvan rahvariietest.
See oli 26. märtsil.
Mina arvasin hästi.
Ja 8. aprillil olin Stockholmis.
Kolmeks päevaks, kusjuures esimene oli jõudmise päev, teine olemise päev ja kolmanda õhtul taas laevale.
Rootsireis jaguneb mul üsna mitmeks osaks. Kuidagi juba nii välja kujunenud.
Esimene osa on aeg laevas, sinna ja tagasi
Teine osa Pilviga koos veedetud aeg
Kolmas osa on aeg, mis kolistan mööda Stockholmi
Neljas on ürituste aeg... ikka ju midagi ette võtan või kuskil käin.
Viies aeg on Tallinnas olemise aeg, enamasti tagasisõidul.
Kui just auto sadamas ei oota.
Mõnikord ootab ka.
Laevas oli nagu ikka. Tavaliselt istun show-baaris, kaasas mõni ajakiri või ristsõna.
Või mõlemad.
Ja kasutan sooduskupongi.
Siider poole hinnaga
Šampus 3 eurot.
Kuidas kunagi.
Mõnikord viitsin kesköist programmi vaadata, mõnikord mitte. Seekord tagasisõidul vaatasin.
Loosipileti ostsin, kuigi teadsin, et nagunii ei võida. Ma mitte kunagi mingite loosimistega ei võida, aga mõnikord hoian õnnele ust lahti.
Äkki tahab minu juurde tulla! Suure võidu näol.
Nii kui esimene number välja hõigati - see oli 72 - oli selge, et ei mingit võitu.
Minu pilet oli number 27. 72 oli kui kinnitus: ära mitte loodagi!
Lootsin ikka, lõpuks valiti ju kaheksa numbrit, miks siis mitte. Seda enam, et üks vanem daam võitis kahe piletiga ja üks vanahärra niisamuti!
No aga ei! Mina mitte kunagi!
Kajutit jagasin meeldivate eestlannadega. Siis, kui läksin.
Katsusin nende vastu ka kena olla, olin tellinud hommikusöögi, nii et lahkusin kajutist, kui kõik alles magasid, ja veetsin kogu hommiku kohvitassiga. Nautisin väljavaadet ja vaatlesin seltskonda.
Ilmselgelt sõin kõhu korralikult täis ka.
Kui juba, siis juba, küll kodus jõuab paastuda!
Tagasisõidul jäin ka kajutiga väga rahule. Isegi see ei seganud, et seekord seda kellegagi ei jaganud ;)
Nii et hommikusöögi oleks võinud vabalt endale kajutis lubada.
Aga oli juba tellitud ja makstud.
Ja miks ka mitte, tore ka jälle istuda, vaadelda ja kala süüa!
Pilviga koos oldud aeg on kvaliteetaeg. Kui ikka tahad midagi suguvõsa väga vana aja lugudest teada, siis kellelt veel küsida!
Pilvi sündis, kui EV sai 10 aastaseks.
Kodus püüdsin end veidi kurssi viia ajaga, kui Pilvi sündis. Ma leian ikka võimaluse koduseid töid ja tegemisi edasi lükata.
Näiteks 90 aasta taguseid ajalehti lugedes.
Aga see lugu juba oli.
Pilvi juures ka. Ma isegi ei tea, kuhu Pilvi vahepeal paariks tunniks läks. Ta laulab kooris ja käib line-tantsus.
Mina pole kunagi osanud ei laulda ega tantsida.
Kõndima ka ei läinud, läksin ajas tagasi: leidsin karbi vanade fotodega, lappasin neid. Enamik oli mulle tuttavad, eks paremad olidki tal karpi kokku korjatud. Ja eks just need omal ajal ka Eestisse sugulastele saadetud.
Pildid mulle meeldivad, kümmekond panin kõrvale, et saan küsida. Millal tehtud ja kes pildil, sest kui keegi veel üldse teab ja tunneb, siis on see Pilvi. Eriti fotod kolmekümnendatest.
Pilviga koos vaatasime õhtul telekat. Esimesel õhtul tuli seal miski tõsieluseriaal, seekord viis naist külastasid üksteise kodusid. Ja pidid ära arvama, kelle kodu on.
Kodudes jalutati ikka kõik ruumid läbi. Loomulik, et enda kodu tundsid nad kõik ära, aga kaks naist panid ka kõik ülejäänud õigesti paika.
Ja üks arvas ainult enda oma õigesti.
Ma ei mäleta, millise naise kodu see oli.
Teisel õhtul oli ka selline eluline saade, selles mõttes, et juhuslikult (?) kokku pandud neljane seltskond pidi ühest metsikult paigast kujundama omanäolise aia.
Neidki oli tore vaadata.
Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt hea oli vaadata saateid, kus ei ole mingit üksteisele ärapanemist... või lihtsalt tundus mulle, kuna ma Rootsi keelt ei mõista.
Ikkagi, sellest saab ka sõnadeta aru, kui suhtlemine on mõistev ja sõbralik.
Vähemasti mulle tundus.
Teisipäeval tegime tiiru linna peal, mõned soodsad ostud ja lõunasöök Stockholmi Eesti Majas.
10 euro tasumisel sain salatit vabalt tõsta, lõhe toodi hiljem lauale, oli ka kohvivõimalus.
Supp vist oli ka hinna sees, aga seda me ei võtnud.
Sama hind oli, kui viimane kord kaasaga Tallinnast tulles teel peatuse tegime ja lõhet sõime, ilma vabalt valitud lisanditeta. Ja ilma supi ja kohvita.
Nii et Eesti Majja lähen järgmine kordki, seda enam, et toit oli väga maitsev.
Ja ikka koos Pilviga, sest järgmine kord on minu kord välja teha :)
Üritusi seekord ei ole olnud.
Polnudki plaanis, tavaliselt oleme mõnd muuseumi või vaatamisväärsust avastamas käinud, seekord tundsin, et parem mitte.
Nii hea oli lihtsalt olla!
Reisiplaanist siiski ei pääse, aga see on juba järgmine reis ja järgmine lugu.
...
