Kuvatud on postitused sildiga pilvi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga pilvi. Kuva kõik postitused

reede, 2. mai 2025

Ootajale aeg on pikk

 ...

Nägin, et Pilvi on Fb-s sees, ja järsku tuli tunne, et kirjutan talle mõned sõnad ning saadan paar pilti. Niks-naks... aeglane mina, aga kulus tunnike ja kiri oli valmis, pildid otsitud, meil teele saadetud. 

Päris pikk kiri!

Messingeri jätsin märgi maha ka.

No ja nüüd? 20 minutit möödas, läksin postkasti vaatama, kas vastus on juba tulnud. Ei veel.

Isegi nüüd, 4 tundi hiljem, täielik vaikus.


Ah jaa, ütlemata jäi, et ma juba 4 kuud võtan hoogu, et annan endast märku.

Millalgi aasta alguses suhtlesime.


Tegelikult ma väga igatsen ta järele.

Ja iga päev mõtlen, et homme helistan. Või kirjutan.

* No ja seda, et Pilvi sünniaasta on 1928. Jäi ütlemata.


19.08.2015



...

Read Artur Alliksaare luuletusest "Aeg"


...

laupäev, 31. oktoober 2020

Hommikukohv ajalehega

...

Umbes-täpselt 31 aastat tagasi käisin esimest korda Rootsis.  Olen sellest siin kirjutanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis ajalehtedest.

Igatahes olen selgeks saanud, et kui lehe koju tellin, kulub mul selle lugemiseks tunduvalt rohkem aega kui lehe sirvimiseks ja lugemiseks internetis. 

Ja ikkagi meeldib (või just seepärast meeldib) mulle rohkem lehte või ajakirja paberkandjal lugeda.

No ja kes siis hommikukohvi juurde värskelt postkastist võetud ja läbi lappamata lehte lugeda ei taha!

Kasvõi kell 5 hommikul!

31 aastat tagasi Rootsis oleks võinud hommikul kell 5 päeva ajalehe ja hommikukohviga alustada. Mäletan, ema ja Pilvi ei olnud veel magama läinud, nii palju oli jutustada, kui piirid riikide vahel kinni ja kohtumised harvad. Kohtumised tähendab, et Pilvi oli käinud mõned korrad Eestis.

Mina läksin ikka normaalselt, enne hommikut magama, aga ärkasin mingi kolksu peale üles. Selgus, et värske ajaleht kukkus põrandale, seal selline postkasti-pilu korteri välisukses (teine korrus), nii et paksu ajalehe kukkumine oli piisavalt häälekas, et äratada. Ja teistele vast märku anda, et magama minna on ka vaja, hommik käes!

Meil see posti-värk nigelavõitu, mingi aeg tagasi oli ajaleht päeval kell 4 alles tulemata. Mina, kes ma hommikukohviga ei kiirusta... isegi minu jaoks on see veidi hilja. No ja siis läks juba pimedaks ja ma enam ei viitsinud tee äärde jalutada, et leht ära tuua. 

Ja siis... jee! Hommikul kohvi juues tuli meelde, et eelmise päeva leht alles toomata! Loomulikult käisin ja tõin ära... ja siis jõin kohvi edasi. 


Koos ajalehega.


Mõtlesin, et võikski sellest uue normaalsuse kujundada, las olla leht postkastis kuni hommikuni.

Vahet ju pole, millal ma loen artikleid kadrisantidest,  kass Silverist, surmast, unistuste maast Ameerikast, Õnne 13-st, filmidest "Ihukaitsja" ja "Varastatud Vana Toomas",  intervjuud õiguskantsleriga, armukelmidest, Saaremaa kabeli saladusest, Mussolinist, linnuvaatlejatest... pluss ristsõnad, sudoku ja raamatute tutvustus... no kõik see kokku on seekord tegelikult nii palju, et pole hullu, et tänase lehe ikka täna ära tõin, nagunii jääb muist lugemist homseks ka. 

Ehk siis... uue kombe harjutamine nõuab muidugi pisut pingutamist.

Aga teine mõte, et uus normaalsus peale kella keeramist (et ei peaks mõtlema, kas enne keeramist oli hiljem või oli varem), lähen õhtul lihtsalt tund aega varem magama ja hommikul tõusen tund aega hiljem. Üks aeg jääb siis ikka paika, vahet ju pole, kumb. Kui nad räägivad, et kella keeramine põhjustab stressi, väsimust, ärevust... mida iganes, igatahes oleks mul seda 50% kohe vähem ;)

Ja ilmselgelt saab mu päevas olema siis vähem ka pimedat aega.

...

esmaspäev, 9. märts 2020

Imeline mälu

...
Lugesin just läbi ühe blogipostituse.

Tuli tunne, et tahaks ka lugeda.
Raamatut siis.
Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad".

Juba raamatu pealkiri... ma fännan kalmistuid!
Ükskõik milline reis jääb nagu kübeke poolikuks, kui sinna sisse ei mahu vähemalt üks kalmistu. Lahkunud hinged annavad mulle elujõudu ja hingerahu.

Eelmisel suvel sain tuttavaks ühe kalmistuvahiga Saaremaal. 
Inimene, kes seda tööd on teinud juba 55 aastat.
Olime tookord oma Saaremaa ringreisil hilja peale jäänud, ja kuigi suveõhtu, kiskus hämaraks. Kui me siis oma küünaldega lähedaste haual toimetasime, tuli tema.
Kuidagi juhtus nii, et hakkasime jutustama.

Ta ütles, et see on tema harjumus, käia enne ööd vaatamas, kas kõik on tavapäraselt korras ja rahulik. 
See oleks nagu, et käid ja kontrollid, kas lapsed juba magavad, uksed-aknad kinni ja toas rahu ja vaikus... või siis pigem seda, et värav kinni ja metsloomad haudadel lilli näksimas ei ole.

Kuigi võõras inimene, siis tegelikult nagu omane ka. Meie lahkunud olid talle hästi teada.
Nii oligi, et juttu jagus kauemakski.

Kui järgmine kord sinna satun, lähen ja otsin kloostri ka üles.

Aga nagu ikka, hakkan heietama ja jõuan oma jutuga kesteab kuhu, pärast ei jõua ära imestada, miks ma oma postitusele sellise pealkirja panin!

Mäluga on selline seos, et nimetatud kirjaniku nimi (Ivanov) tõi mulle meelde ühe oma noores eas loetud Vene kirjaniku romaani.
Ivanov... Ivan... Ivanovitš

Tegelikult vist isegi triloogia, aga just seda esimest lugesin ma mitmeid kordi läbi.
"Ivan Ivanovitš". 
Isegi autori nimi on meeles, Koptjajeva.
Stalini preemiaga autasustatud teos.

Raamat oli küll omamoodi ülistus nõukogude korrale, aga midagi selles mind köitis.
Suhted ja situatsioonid.
Mees ja naine omas ajas.

Aeg. 
Teise maailmasõja algusaastad.

Kummaline, et ma seda veel nii hästi mäletan.
Raamatut siis, aeg on tuttav vaid loetu ja kuuldu järgi.
Noor mina ;)

Aga Pilvi sai 1939. aasta 1.septembril 11 aastaseks.


Jesper. ma pole teda juba pool aastat näinud... ja nüüd need jamad selle viirusega.
Nagu oleks piirid jälle kinni pandud!
Kunagi ammu oli aeg, kui pikki aastaid ei saanud Rootsi minna, nagu sein oleks ees.
Vitamiinil oli isegi laul.
Sein on ees, kas tead sa!

Ütle, mis teeksid!
Kohtad sa seina, 
mis lai nagu ilm?
Kuid edasi pääsema pead.

Eelmise aasta sügisel sai minu esimesest Rootsis käimisest 30 aastat, Pilvi hakkas Eestis käima 1970ndate aastate algusest.

Aga laul oli mingi aeg tagasi saates "Su nägu kõlab tuttavalt".  Osolin ütles tookord midagi päris nördinud häälega teistele žüriiliikmetele, kes laulu kallal ilkusid.

Osolin andis äsja raamatu välja, panin lugemiseks plaani, lapsepõlvesõber vihjas, et kui oskan, võin tedagi sealt leida.
Ma ei tea, kas oskan, aga Pälsoni ühikas elasin mina ka, samas ma ei arva, et ma ennast raamatust leian, isegi mitte ridade vahelt.

Nonii, ongi mul lugemise ootel mitu raamatut.
Kuskil koduriiulis on ehk "Ivan Ivanovitš"  veel alles.
Osolini raamat tuleb ehk kohalikku kokku.
Ja siis see Ivanovi raamat.
Indigoaalane kirjutas ta huvitavaks, vaevalt et ma ainuüksi kõnetava pealkirja pärast oleks märganud.

Vene kirjandus.
Kuidas ja kas me oma elu saame kontrollida.
Ja siis veel see, kuidas vaadata elu ja saatust erinevatest vaatenurkadest.

Muidugi võiks ootel raamatute nimekirja panna veel Piret Raua "Verihurmade aed".
Selle aasta jaanuaris sai  romaan Tammsaare-nimelise lugejapreemia.

Just täna hakati  Vikerraadios järjejutuna katkendeid lugema.

Ja veel.
Täna on märtsipommitamise aastapäev, Pilvi on sellest rääkinud. Mul on blogis isegi kuskil lugu kirjas.
Nagu ka paadipõgenemise lugu.

Mälu on Pilvil hea!
Võib lausa öelda, et imeline!

Minu oma on pigem valikuline ;)
...

neljapäev, 18. aprill 2019

Pane kokku reisiplaan

...
Reklaam selline hüppas ette.
Planeeri päev Stockholmis.
Pane kokku reisiplaan.

Mul on nii ja naa, aga üldjuhul pole ma suur planeerija. 
Kui kuidagi muidu saab. 
Kui ei, siis ei.
No et kui ei saa.
Siis planeerin korralikult.

Enamasti mul juhtub.

Seekord juhtus nii, et Pilvi küsis, mis ma arvan rahvariietest.
See oli 26. märtsil.
Mina arvasin hästi.
Ja 8. aprillil olin Stockholmis.

Kolmeks päevaks, kusjuures esimene oli jõudmise päev, teine olemise päev ja kolmanda õhtul taas laevale.

Rootsireis jaguneb mul üsna mitmeks osaks. Kuidagi juba nii välja kujunenud.
Esimene osa on aeg laevas, sinna ja tagasi
Teine osa Pilviga koos veedetud aeg
Kolmas osa on aeg, mis kolistan mööda Stockholmi
Neljas on ürituste aeg... ikka ju midagi ette võtan või kuskil käin.
Viies aeg on Tallinnas olemise aeg, enamasti tagasisõidul.
Kui just auto sadamas ei oota.
Mõnikord ootab ka.

Laevas oli nagu ikka. Tavaliselt istun show-baaris, kaasas mõni ajakiri või ristsõna. 
Või mõlemad.

Ja kasutan sooduskupongi. 
Siider poole hinnaga
Šampus 3 eurot. 

Kuidas kunagi.


Mõnikord viitsin kesköist programmi vaadata, mõnikord mitte. Seekord tagasisõidul vaatasin.


Loosipileti ostsin, kuigi teadsin, et nagunii ei võida. Ma mitte kunagi mingite loosimistega ei võida, aga mõnikord hoian õnnele ust lahti. 
Äkki tahab minu juurde tulla! Suure võidu näol.

Nii kui esimene number välja hõigati - see oli 72 - oli selge, et ei mingit võitu. 
Minu pilet oli number 27. 72 oli kui kinnitus: ära mitte loodagi!
Lootsin ikka, lõpuks valiti ju kaheksa numbrit, miks siis mitte. Seda enam, et üks vanem daam võitis kahe piletiga ja üks vanahärra niisamuti!
No aga ei! Mina mitte kunagi!

Kajutit jagasin meeldivate eestlannadega. Siis, kui läksin. 
Katsusin nende vastu ka kena olla, olin tellinud hommikusöögi, nii et lahkusin kajutist, kui kõik alles magasid, ja veetsin kogu hommiku kohvitassiga.  Nautisin väljavaadet ja vaatlesin seltskonda.
Ilmselgelt sõin kõhu korralikult täis ka.
Kui juba, siis juba, küll kodus jõuab paastuda!

Tagasisõidul jäin ka kajutiga väga rahule. Isegi see ei seganud, et seekord seda kellegagi ei jaganud ;)
Nii et hommikusöögi oleks võinud vabalt endale kajutis lubada. 
Aga oli juba tellitud ja makstud.
Ja miks ka mitte, tore ka jälle istuda, vaadelda ja kala süüa!

Pilviga koos oldud aeg on kvaliteetaeg. Kui ikka tahad midagi suguvõsa väga vana aja lugudest teada, siis kellelt veel küsida! 
Pilvi sündis, kui EV sai 10 aastaseks.

Kodus püüdsin end veidi kurssi viia ajaga, kui Pilvi sündis. Ma leian ikka võimaluse koduseid töid ja tegemisi edasi lükata.
Näiteks 90 aasta taguseid ajalehti lugedes.
Aga see lugu juba oli.

Pilvi juures ka. Ma isegi ei tea, kuhu Pilvi vahepeal paariks tunniks läks. Ta laulab kooris ja käib line-tantsus.
Mina pole kunagi osanud ei laulda ega tantsida.

Kõndima ka ei läinud, läksin ajas tagasi: leidsin karbi vanade fotodega, lappasin neid. Enamik oli mulle tuttavad, eks paremad olidki tal karpi kokku korjatud. Ja eks just need omal ajal ka Eestisse sugulastele saadetud.


Pildid mulle meeldivad, kümmekond panin kõrvale, et saan küsida. Millal tehtud ja kes pildil, sest kui keegi veel üldse teab ja tunneb, siis on see Pilvi. Eriti fotod kolmekümnendatest.


Pilviga koos vaatasime õhtul telekat. Esimesel õhtul tuli seal miski tõsieluseriaal, seekord viis naist külastasid üksteise kodusid. Ja pidid ära arvama, kelle kodu on.  


Kodudes jalutati ikka kõik ruumid läbi. Loomulik, et enda kodu tundsid nad kõik ära, aga kaks naist panid ka kõik ülejäänud õigesti paika.
Ja üks arvas ainult enda oma õigesti.

Ma ei mäleta, millise naise kodu see oli.

Teisel õhtul oli ka selline eluline saade, selles mõttes, et juhuslikult (?) kokku pandud neljane seltskond pidi ühest metsikult paigast kujundama omanäolise aia.
Neidki oli tore vaadata.

Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt hea oli vaadata saateid, kus ei ole mingit üksteisele ärapanemist... või lihtsalt tundus mulle, kuna ma Rootsi keelt ei mõista.
Ikkagi, sellest saab ka sõnadeta aru, kui suhtlemine on mõistev ja sõbralik.

Vähemasti mulle tundus.

Teisipäeval  tegime tiiru linna peal, mõned soodsad ostud ja lõunasöök Stockholmi Eesti Majas.


10 euro tasumisel sain salatit vabalt tõsta, lõhe toodi hiljem lauale, oli ka kohvivõimalus.




Supp vist oli ka hinna sees, aga seda me ei võtnud.

Sama hind oli, kui viimane kord kaasaga Tallinnast tulles teel peatuse tegime ja lõhet sõime, ilma vabalt valitud lisanditeta. Ja ilma supi  ja kohvita.

Nii et Eesti Majja lähen järgmine kordki, seda enam, et toit oli väga maitsev.

Ja ikka koos Pilviga, sest järgmine kord on minu kord välja teha :)


Üritusi seekord ei ole olnud.
Polnudki plaanis, tavaliselt oleme mõnd muuseumi või vaatamisväärsust avastamas käinud, seekord tundsin, et parem mitte.
Nii hea oli lihtsalt olla!

Reisiplaanist siiski ei pääse, aga see on juba järgmine reis ja järgmine lugu.
...

pühapäev, 14. aprill 2019

Aasta 1928

...
1928. aasta veebruaris sai Eesti Wabariik 10 aastaseks.

1. septembril 1928 sündis Pilvi.
Eelmisel nädalal käisin tal Rootsis külas.

Täna tuhlasin vanades ajalehtedes.
Et milline oli Eesti 90 aastat tagasi. Mis toimus, millest räägiti.
Aastal 1928.

Kõigepealt muidugi sünnipäev... EESTI 10
Paraadidel, pidustustel, aktustel murruna rahwast.

Eesti riigile saabusid õnnesoovid välisriikidest.
Taanist tuli terwitus kingitusega - wasaraga Riigikogule. Wasar on walmistatud kallist elewandiluust ja hõbedast. Tema käepideme hõbedaga ilustatud neljakandilisele osale on paigutatud Eesti ja Taani wapid. Wasara pääpoolse osa küljes on annetajate graveeritud päälkirjad.

Sakala, 26. veebruar 1928


Riik oleme meie ise
Iseseiswa riigi loomisega Wene ilmariigi suitsewatel waremetel keset suure rewolutsiooni ajaloolikke wapustust ja oma iseseiswuse kangelasliku kaitsmisega on meie rahwas möödunud aastakümne algul enesele korraga koha wõitnud wabade rahwaste aulikus peres. iseseiswuswõitluse arukordsed jõupingutused mitmekordse üliwõimu wastu wõiduka lõpuga äratasid rahwa hinges uinuwa julguse ja wahwuse waimu. rahwas sündis uuesti üle öö, enesest maha raputades aastasadade pikkuse halwatuse.
...
Aga oli ka muud.
Sakala, 1. september 1928
Briti meremeeste laibad Tallinnas
Reedel oli Tallinna sadamas Briti hukkunud meremeeste puusärkide üleandmine veolaev "Trurolt" ristleja "Championile". Üle anti kokku 39 puusärki.


Mind hakkas huvitama. 
Millal hukkusid?
Miks hukkusid?
Ja siis leidsin.


Vastuse, mis viis ajas veel 10 aastat tagasi, EW algusaegadesse. 

Tegemist on Briti allveelaevaga HMS L 55, mis uppus 9. juunil 1919 aastal Koporje lahes lahingutegevuse käigus Nõukogude Venemaa vastu. Vrakk leiti Nõukogude miinitraaleri poolt 1927. aastal ja tõsteti üles 11. augustil 1928.
Hukkunud meremeeste säilmed toimetati esmalt laevaga "Truro" Tallinna, kuna venelased keeldusid ühtegi Inglise sõjalaeva oma vetesse lubamast.

Kirste oli 39. 
Mustad puukirstud, kaunistuseks valge riidepalistus. 

31.08.1928 tõstetakse puusärgid aurikult Truro ristlejale Champion. 

Inglise ristleja andis waadata. Laew on 63 sülda pikk , see on umbes 150 sammu. Wõtab terwe silla oma alla. Pikem kui Toompea lossi esikülg. Ja see polegi weel kõige suurem weesõdija, "ainult" 3750 tonni. Inglismaal on aga ligi 30.000 tonnisisi. Sarnane ei mahukski meie sadamasse.
"Kaja" 01.09.1928

Aga 1. septembril 1928. aastal sündis Pilvi.
Pilvi oli 16, kui koos oma ema ja vennaga paadipõgenikena Eestis lahkusid.
1944. aasta sügisel.

Rootsi.

Rootsi on teemaks ka 1928. aasta 1.septembri "Sakalas".


Riigivanema Rootsi-sõit.
Esmaspäeval, 3.septembril kell 7 p.l. lahkub riigivanem J.Tõnisson ühes saatjatega Tallinna sadamest, et Rootsi kuningale külla minna. Riigivanem ühes saatkonnaga sõidab sõjalaevadel "Lennuk" ja "Vambola". Lahkumisel rivistatakse sadamas aukompanii.
Teisipäeva hommikul kell 6 võtab Almagrundi juures Rootsi sõjalaev riigivanema vastu, saluteerides riigivanema lipule.

"Postimees", 4.september 1928
Rootsi ajakirjandus külaskäigu eel
Rootsi ajakirjandus pühendab riigiwanem J.Tõnissoni külaskäigule suurt tähelepanu, awaldades iseseiswale Eestile kõige soojemat poolehoidu.
Göteborgs-Posten pühendas 1.septembril oma laupäewase wäljaande esimesed kaks külge Eesti riigiwanema oodatud külaskäigule.

Tegelikult mõtlesin, et ma vaid loen 1.septembri ajalehti aastast 1928.

Aga läks nagu läks.

Rohkemaks läks.
...

reede, 12. aprill 2019

Keelemeelne

...
Olen pidevalt kinnitanud: numbrid mulle meeldivad! 

Kümnesed meeldivad.
Kahekümnesed on veel paremad.
Suured rahanumbrid eriti head.

Aga kui tõtt tunnistada, vahet pole, mida kokku liidan. 
Või lahutan.
Kasvõi sente, peaasi, et arvutada saaks! Isegi autonumbreid olen kunagi arvutanud. Siis, kui neil miinus-märk vahel oli. 
03 - 46
Kui esimene number oli väiksem, lahutasin tagumisest esimese... ja olin siis alles veel nii laps, et ei adunud, et nii tehaksegi, ainult vastus tuleb negatiivne.

Surnuaias käin, vaatan kividel numbreid ja arvutan lahkunu eluaastaid.

Kõik see eelnev pole seotud mu keelemeelsusega.

Keelelised tegevused aktiveerusid mu praegusel eluhetkel seoses raamatuga, mis Pilvi Rootsist kaasa andis.
Andrus Saareste "Eesti keele mõisteline sõnaraamat", vihik 1.
Kokku on vist 24 vihikut.

Järgmise toon järgmine kord.

Kodus tegin kodutööd.
Kuulasin ära saate ja  lavakava.

Lappasin raamatut ja tegin avastuse.
Avastasin, et eesti keeles on läbi aegade ikka palju põnevaid sõnu.
Miks ma ometi neid erinevaid nii vähe kasutan!

Lisaks päris palju sõnu, mis lausa tundmatud.
Igasugu vana aja sõnu.



Ma võin kinnitada, et ma olen üsna söölas.
Peaaegu et lausa suur hagerik.

Päris kindlasti pole ma händur.
Loodetavasti ka mitte küüstaja...

Või ma ei tea.
Mis ta kuskilt leidis, kõik omale toob... küistab...
Ega ma siis omale! Ja kui pakutakse ja kaasa pakitakse.
Ega ma vastu ei vaidle.

Praegu mul toas laiali laotatud kolm ehtsat rahvariideseelikut. Nende aeg välismaal sai otsa.
Aeg tulla tagasi kodumaale.

Ma ainult aitan neil uut kodu leida.

Nii lihtsalt on.

Ühe keelemeelse märksõna olen endale veel üles tähendanud.
Saarestega pole siin midagi pistmist.

Tegelik/kuse arvestamine.

Ma ei tea, kuidas ma nii valesti lugeda oskasin.
Algul olin veidi jahmunud, aga kui paika loksus, sain aru, et see kõlab toetavalt.

Tegelikkuse arvestamine.
...

kolmapäev, 25. aprill 2018

Märksõnad

...
Anti märku, et ma pole ammu kirjutanud. Mul ongi selline taktika: kui tahan, et sõbrannad helistaksid, siis ei kirjuta. Muidu on nii, et nemad teavad minust kõik, aga mina ei tea midagi ;)

Igatahes on 3 nädalat lennul läinud ja päris raske on vahekokkuvõtet teha. Kirjutamisega on nii, et mida tihedamalt, seda lihtsam.

Aga mõned märksõnad... ja kuna mu mälu on aastatega suht töntsiks jäänud, siis lähen ajas tagasi. Ehk on nii lihtsam!

Jalgratas
Esimesed ringid tehtud. Milline nauding! Pikki ringe veel teinud ei ole. Ikka tasapisi ja ettevaatlikult! Tegelikult tahaks ratas korralikku hooldust saada, kummid kulunud ja ehk muugi. 
Aga ma jumaldan jalgrattaid, enda oma eriti!

Stockholm
Eelmise korra reisiga on vastuolulised tunded. 
Äng ja viha. Nõutus. Segadus hinges. 

Tänutunne, et mul on olemas kõhutunne. 

Nüüd on sellest aasta möödas ja ma taas oma lemmiklinnas.
Ma tõesti armastan Stockholmi, isegi mõned seal veedetud tunnid annavad pikaks ajaks tunde, et olen  elamist ja olemist nautinud.

Pilviga saime kokku. See on see, mis kogu reisile vürtsi juurde annab, eelmisel aastal me ei näinudki. Kui helistasin ja küsisin, et kas, siis oli Pilvi kindel. Saame kokku ja loeme kortsud üle! erinevalt minust, temal neid juurde tulnud ei olnud. 

Tegelikult... mul pole midagi vananemise vastu. Aga eriti meeldiks mul Stockholmis vananeda!

Juhuslik vanapaar... imeline

Aga muidu... kirsid ei õitsenud, kuid pungad pakatasid ja kui me veel paar tunnikest seal all oleks istunud, ma arvan küll, et oleks juba õisi näinud ;)


See oli ikka eriliselt soe päev, temperatuur üle 20 kraadi. 
Pilvi ütles, et esimene ehtne kevadilm.

Kohtumised
Igasuguseid on olnud. aga viimased on paremini meeles!
Lahedad kajutinaabrid laeval.
Haridusminister avas konverentsi. Mulle Reps meeldib :)
Põnevad kujud Stockholmi tänavatel, tegin ikka tiiru vanalinnas ja kõndisin piki Drottninggatanit. 


Lapsed ja lapsukesed 



Aknavahetus
Üks selle kuu märksõna. 


Igapäevaelu... viimane selleks korraks

Mõned olulised sünnipäevad.

Kodune koristamine ja kokkamine.

Kolamine lähemal ja kaugemal, kogemata kohtumised.


Mõned mõttetud pildid, mõned ootamatud apsud.


Tegelikult mulle hallitus meeldib, ja kui on loota, et midagi idaneb, ma ikka annan võimaluse. 
Ei kiirusta sekkuma.

Pealiskaudne tagasivaade selline, märksõnu kasutades, sisusse süvenemata.
Vist veidi minulik.
...

teisipäev, 5. juuli 2016

Rootsis käidud

...
Iga  kord, kui reisil olen, annan endale lubaduse: nii kui tagasi jõuan, ostan ratastega kohvri.
Isegi kõige kergem sumadan muutub iga 100 sammuga 100 g raskemaks. 

Lubadus lubaduseks, käin endiselt oma suure kotiga.

Seekord siis jälle Rootsis.

 
 Reisi algus

Balti jaamast D-terminali.
Eriti naudin selle teekonna esimest osa.
Tornide väljak ja sealsed iluaednike fantaasia-aiad.



Sadama piirkonnas on tüütum.
...
Edasi on kõik nauditav.
Laevareis.

Öö laeval.

Jagasin kajutit. Probleemideta.
Huvitavate inimestega erinevatest rahvustest.
Mitte et me eriti suhelnud oleks.

Laevas on mujalgi olla.



Kajut on ööbimiskoht.

Edasi hommik.
Hommikusöök ja imepärane Rootsi rannik.

Hommikul Romantika pealt Stockholmi terminali.
Korralik jalutuskäik.

Mis väärib omaette lugu, sest kui olin terve hulga meetreid kõndinud, tuli vastu silt: veel 700 m.

Ma ei võtnud juttu tõsiselt, no mis toru see ikka kilomeeter pikk võiks olla.

Järgmine silt pani mind juba mõtlema.


Ega mul kõndimise vastu midagi pole.
Ikka rõõmuga.

Pilviga nagunii käisime.
Kõndimas.

Kuigi Pilvi on endine, tema jookseks.


Mul jäi seekord eelnev trenn tegemata, nii et mul poleks võhma jagunud.

Temaga kiiret sammu pidada.

Nii me siis jalutasime.


Vaatasime.
Rääkisime.


Olin toidetud ja hoitud.

Tõeline puhkus.
...

pühapäev, 14. veebruar 2016

Sõbrapäeval... mitte ainult guugeldades

...
Mõned minu sõbrad blogivad rootsi keeles. 

Kui nüüd Facebook`i blogiga võrrelda. 

Mina rootsi keelt ei oska, õnneks pole see tänapäeval  probleem, masin tõlgib vasakult paremale või paremalt vasakule, kuidas käsu annad. Midagi ei juhtu, kui mõni lausejupp arusaamatuks jääb.

Teadmine sellest, et elu läheb igapäevast rada, on kõige olulisem.

Aga naljaks on ikka.
Mõni tõlge rohkem, mõni vähem naljakas.

Lihtsalt üks tekst Pilvi Fb-i lehel.
Tegelikult ikka juba jupike aega ajas tagasi.
Poolik postitus paar aastat kummutisahtlis, eile koristades leidsin.

Lihtsalt üks päev...
Hemkommen från stan vrålhungrig. Laxpuddingen från igår lyxade jag till med lite skirat smör och de små snabbinlagda, västeråsgurkorna från bunken på balkongen hade hunnit bli lagom salta. Gräddglass och gubbar spar jag till lite senar.
Ska berätta om besöket på Bonniers Konsthall så fort kameran blir laddad.

Olin selle kenasti enda jaoks ära tõlkinud, abiks mitu võimalikku tõlkeprogrammi.

Üks isegi kohe FB-s.
Aga ega sellest suurt kasu ei olnud.

Tagastatav stan vrålhungrig. Laxpuddingen alates. Eilsed lyxade natuke skirat ja väikese snabbinlagda lisada, Västerås kurkide alates pealtvaatajaiks rännet oleks olnud päris soolane. Jäätis ja meeste pagu pisut hiljem lisada. Tutvustavad Bonniers Konsthall kontrollkäik kohe pärast tekstisõnum on laetud.

Midagi tuleb tagastada
Keegi, kes on tulnud, vaatab pealt
Kurgid on vist soolased
Jäätis
Kontrollkäik kontserthalli

No ja siis see meeste pagu... tahaks ikka teada küll.
Kui juba tõlkida, siis võib ju edasi.
  
Google ütles näiteks nii:
Tagasi koju linna nälga. Laxpuddingen eilset lyxade lisan natuke sulavõid ja väike kiire lisatud,  Västerås kurgid kaussi rõdul sai mõõdukalt soolane. Koorejäätis ja vanad mehed ma salvestada hilisemaks. Ütlen teile visiidi Bonniers Konsthall niipea kui kaamera on asetatud.

Asi hakkas juba ilmet võtma.
Kodus tagasi
Puding sulavõiga
Kurgid rõdul - loomulikult rõdul, ma tean ju küll :)
Kurgid kausis ja mõõdukalt soolased
Visiit kontserdile
Kaamera kaasa

Tundub, et kõik oluline on selge
Aga need mehed jäid ikka  kripeldama.
Ja miks neid on vaja hilisemaks  salvestada.

Võtsin ette järgmise tõlke.
Misiganes tõlge see siis oli.  

tagasi linnast näljas. laxpuddingen eilsest lyxade ma, et koos natuke selitatud võid ja väikesed snabbinlagda, västeråsgurkorna alates kauss rõdul olnud aega trikk salta. kubujuss mehed ja ma päästan hilisemaks. tahan teile rääkida külaskäik linnahalli niipea kui kaameratel laetud. 

Linnast tagasi
Näljane
Eilne puding
Kauss rõdul
Külaskäik linnahalli 
Kaamera laadimine
Kubujuss mehed... 

Jälle need mehed!

 No igatahes oli aeg teha oma nägemus postitusest.

Kuidas mina aru sain.
Et linnas käidud ja näljasena kodus tagasi. Õnneks on järgi eilset pudingit, kuhu siis kähku sulatatud võid ja mida iganes juurde lisatud. Hapnema pandud värsked kurgid rõdul on juba mõõdukalt soolased. Jäätis jääb hilisemaks söömiseks... aga nüüd tulevad mängu need vanad mehed ja meeste pagu...
Igatahes on veel üks käik Linnahalli ees, kohe kui tekstisõnum saab üles pandud.


Küsisin Pilvi käest ka. 

Et mida ta tegelikult kirjutas.

Linnast kojusaabunult olin kohutavalt näljane. Eilse lõhevormi tegin luksuslikumaks sulatatud vöiga. Enda sissetehtud (soolatud) kurgid (siin nimetatakse neid ühe koha järgi kus neid palju kasvatatakse - Västerås) rõdul ämbri sees olid parajalt soolased. Koorejäätise maasikatega hoian hiljemaks. 
Bonniersi Kunstihalli külastusest jutustan niipea kui fotokas laetud. 

Ma võin rahul olla, minu tõlkes sai lõhevormist küll puding, mehi nagu polnudki ja Bonniersi Kunstihallis oli juba käidud.

Aga muidu... üks tavaline päev.

Märk sellest, et elu läheb oma igapäevast rada.

Mis on kõige olulisem.
Teadmine, et see nii on.

Mõnikord pole selleks isegi tõlkida vaja.

Täna, sõbrapäeval.
Tervitustega Pilvile :)


Rõdul, kus kurgid. 



Ja köögis, kus vormiroad tuntud headuses. 

Eriti lõhe.

 

...

teisipäev, 26. jaanuar 2016

Leidsime foto

...
Mulle lingiti selline Fb-i postitus.

... kooliõpetajana töötanud Johannes Jürisson (1891-1929) elulugu  ilmub raamatus Eesti Vabadusristi kavalerid järgmise aasta alguses. Praegu saaks veel käsikirja lisada tema pildi. Kas kellelgi on tema foto?...

Üks foto igatahes on.
Ilmselgelt on ta tema, kelle pilti küsiti.
Töötas kooliõpetajana.
Maetud Loksa kalmistule.  

Eesti Vabadusristi kavaler.

...1 jalawäe polgu reamehele Johannes JÜRISSON’ile, hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud lahingus 25 weebruaril 1919 a.Wepsküla ja Iswosi juures.

Mul on nende pulmapilt ka. 
Lydia ja Johannes 
1923


Ja lugu kuskil blogis.

Aga see pole see, mis sobib.

Pilvil on parem pilt.
Pilt isast.

Mis sest, et isa surmast juba 85 aastat möödas.
Ikka teda mäletatakse. 

Üks tema lapse lapselaps on Johannes ja teine Johanna.

Ma ei usu, et see juhuslikult nii on.

Kui raamat ilmub. Kuskil veebruaris.
Loodan, et pilt ikka jõudis sisse.
See annaks palju juurde.

Loole raamatus.

Inimestele, kes mäletavad.

Johannes oli minu vanaema õemees. 
Pilvi isa.
...

laupäev, 22. august 2015

Jooks jalgades

...
Kui nüüd pilte vaatan, siis Pilvil on endiselt kogu aeg "jooks jalgades"... sest miks ta muidu ikka ja jälle selgapidi pildi peale jäi?

Eks me jooksime ka, kaks tervet ja kaks poolikut päeva Stockholmis.

Pilvi ees ja mina järgi.


 Trepist üles ja trepist alla.


Mäkke ja allamäge. 

Bussi peale ja praami peale.


Sobis meile mõlemale, mina poleks ees kuhugi osanud minna.

Pilvi ise oleks ehk kiireminigi jooksnud, aga mina hoidsin tempot kontrolli all... vahtisin ringi, tegin pilti.

Sedapuhku me siiski ainult ei jooksnud, sõitsime ka.

Kohe südamest.

Bussiga... Odenplani, Gullmarsplani, Skanstulli, Nacka Forumi jne

Trammiga (spårvagen)... Djurgårdenist Kungsträdgårdeni

Praamiga (või paadiga? - båt).... Slussenist Djurgårdeni


Tunnelbana ja tvärbanaga... igasugused muud sõidud.

Üks tvärbana lagunes vahepeal ära, aga ei midagi hullu, tuli järgmine.


5 minuti pärast.

Viis meid Solna Centrumi.
...

laupäev, 25. oktoober 2014

Viimane kutsetunnistus

...
 
...
Ma arvan, et selles elus on mu kutseõpped lõppenud. Kui inimene käib juba 70ndaid, siis pole mõtet enam ennast koolitada.

Viimane koolitus algas õnneks ajal, kui ma veel 60 ei olnud (väike vabandus), vabanduseks ehk seegi, et oma 3 aastat pean veel usinasti töömesilase rollis olema. 

Milline karjuv ebaõiglus, mu ema oli selleks ajaks ligi 6 aastat pensionipõlve pidanud. 
Kui mu ema minuvanune oli.
Selleks ajaks oli ta veidi aega lapsehoidmisega lisaraha teeninud.
Võõraste lastega.

Oma lapselapsi hoidis muidugi ka.

Kui ema sai 60, oli tal 4 lapselast, kõige vanem oli siis 14 ja kõige noorem aastane.
Minul oli selleks ajaks pisemaid ja suuremaid pabulaid 6, kõige vanem saamas 14 ja kõige noorem oli siis alles sündimata (aga täitsa olemas).

Kui mu ema oli 60, käisime koos Rootsis. Mõlemad esimest korda.
Vaatasin just, et mu reisikiri on pooleli jäänud.
Natuke siit ja natuke sealt, mingi ülevaade tuleb kokku.

Kui mu ema oli 60, käis ta mu vanema pojaga Balti ketil. Oli see nüüd Kaarli kiriku juures või Jaani kiriku  juures, seda mina ei mäleta, aga nad olid olemas. 
Ketis. 
Meie tegime keti suvalises kohas Türil, sest määratud kohta buss ei pääsenud, kõik teed olid masinatest ummistunud.

Kui mu ema pensionile jäi, imestas Pilvi, et miks teil noored naised ometi koju jäetakse, nemad Rootsis töötasid siis vist 63-ni.
Mulle meeldiks küll pinsil olla... ja siis ikka tööl ka käia. 
Kellel siis raha vastu midagi olla saab!

Aga ema... see oli hea, et ta varem sai jääda.
Ema oli 63, kui suri. 
Ülehomme on ema surma-aastapäev.
Mõtlesin just paar päeva tagasi, kas ma oleksin saanud kuidagi panustada sellesse, et ta kauem oleks vastu pidanud...

Kui nüüd kutsetunnistuse juurde tagasi tulla, siis minu esimene kutsetunnistus oli ajal, mil ülikool jäi pooleli, laps oli suhteliselt väike ja mina kodusistumisest väsinud. 
Käisin 4. tehnikakooli õhtuses osakonnas ja sain diplomi. Kiitusega.

Edasi tuli igasuguseid atestaate ja tunnistusi, nende hulgas nii  eriharidust kui ka kõrgharidust tõendavad dokumendid.

Nüüd siis lihtsalt üks paber. 
Lisaeriala.
Selle nädala esmaspäeval.
Arvan, et see jääb mu viimaseks kutsetunnistuseks.

Pildil esimesed haridust tõendavad dokumendid.
...

kolmapäev, 30. aprill 2014

Edasi ja tagasi

...
Eelmise nädala lõppu mahtus üks väike reis.

Edasi ja tagasi.

Tallinna jätsime maha suhteliselt rahuliku südamega, tundub, et olukord on kontrolli all.

 

Sama ka Stockholmis.


Kahurid  ja jalavägi.




 Ratsavägi. 





Kuninglikus relvakambris jagus nii relvi kui varustust.



Isegi kuningliku perekonna liikmed sattusid vaatevälja.


Eesti Majas käisime koos Pilviga, jutustasime ja sõime.
Supp sisaldas 12 erinevat aedvilja.

Ja veel näitus, alles ahjusoe ja avamata.


Meie pidime enne pidulikku tseremooniat lahkuma, laev ju ei oota.


Linn oli tavapäraselt mitmepalgeline, aga selle nautimiseks jäi aeg väheseks.

 

Värvikirev ja lõunamaiselt temperamentne oli ka elu laeval.

 

Tehtud ta sai.
Edasi ja tagasi.

Kaks ööd laevas.

Ühepäevareisid.

Julgesti võib paigutada teemasse 100 head asja.
Neljateistkümnes.
...