Päevaküsimus

 ... 

Et kas sina tead, kus su asjad on? 

Nii oli sõnastatud Kaamose blogis.

Mina tegelikult võtsin küsimuse Messingerist. Noor sõber küsis, kas ma tean, kus mul need Žiguli võtmed on. 

26.07.2014

Hea küsimus, kohe küll silme ette ei tulnud.

Võtsin mõtlemiseks aega. 

Millal ma viimati Žiguliga sõitsin? 25 aastat tagasi? Või ehk 24. 

Kus ma neid viimati nägin? Selle isegi suutsin välja mõelda: koos auto dokumentidega pisikeses kiletaskus. 

Seal neid enam ei olnud. 

Ehtelaekas koos sõrmustega? Kruvide karbis verandas? Mingid võtmed seal olid, aga tundusid kuidagi võõrad.

Järgmine karp, mis meelde tuli, oli arvutilaua sahtlis. Uskumatu, seal olid kohe mitmed võtmed. Ehk need, mille küljepeal kiri VAZ ja Toljatti? Võiks ju sobida.

...

Aga muidu... mul on 3 paari prille, enamasti välja minnes ma ühed ikka leian. 

Ja lauatelefonist ei raatsinud ma mitu aastat loobuda, sest kuidas ma muidu mobla üles leian, kui helistada ei saa? 

Enam-vähem siiski tean, kus miski on. Iseasi, kas ma sealt üles ka kohe leian. Natuke aega kohmitsemist ja tühja otsimist, siis ärevuses kaotust tunnetades ja tunnistades... ja lõpuks nad siiski on seal, kus ma otsimist alustasin.

Kui asjadest ja kadumisest rääkida.

...

Ajas tagasi

 ...

Vist peab ennast kätte võtma... või siis päris ära lõpetama. Kui mul on klade, kuhu mõtted ja tegemised paika panna, siis milleks veel blogi. 

Aga annan endale siiski võimaluse, sest siin pilte jagada ja märkamisi ning tegemisi säilitada on ju ka tore ;)

Noppeid isiklikust Päevaraamatust.

Kolmapäev, 18.03.26 Päev algas tavapärasest varem. Ehkki mitte küll mul, kaasa oli varakult stardivalmis, et auto remondist ära tuua, ootas transporti ja naabrimeest- ... Ilm jahe ja kohati vihmane. Mingi hetk tegin lammutustöid, lõhkusin ja teisaldasin mutimullahunnikud. ... Vastu ööd võtsin kätte ja jätkasin  raamatuga "Hamilton". 

Lugu tüdrukust, kes oma ebakindluses sai tuge kujutluses tegutsevalt hobuselt ja tema nõuannetest. Raamat sobis mulle, ma ei mäleta, et ma oleks ammu naernud nii, et silmad märjad. Aga tegelikult on see pigem nukker lugu.

Neljapäev, 19.03.26 Täna poeringipäev, pluss vaip keemilisest ja kümmekond fotot, "Kumas" tellitud. ... Õhtul hilja tassisin veel puud tuppa, naiivne mina, olin arvanud, et sellel talvel (homme algab kevad!) ma enam öösiti puid ei tassi, need mõned halud toon päeval ära. Aga ei, küttehooaeg ei ole veel läbi! ... Makaronid keetsin valmis, et teen salatit. Kui nädalavahetusel külalisi tuleb, on pakkuda. Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin, peab meelde tuletama. Mul tavapärasest natuke teistmoodi retsept.

Päevapilt...

19.03 ... võitles eluga, elu jäi kaotajaks

Reede, 20.03.26 Täna siis kevade algus, kell 16.46. Täiesti kogemata olin see hetk õues ja pildistasin lumikellukesi. 

Tegelikult muidugi oli põhitööks mutimullahunnikute likvideerimine ja kivide korjamine. Pluss klaasikillud, mis mullaga välja on tulnud. Kui õigesti mäletan, oli meie maja kohal kunagi kolhoosi sigala... küll need põrssad jõudsid kildu panna ;) ... Kõndimise panin pausile, täna see kell võtsin ette tubased koristustööd. ... Postkastis oli Tõraverest kaart ja kiri homsele sünnipäevalapsele. Õhtul tuli külaline/omainimene. Hiljem vaatasin krimi-reedet ("Ellie").

...

Jälle üks aastake

 ...

Kui vanad inimesed lähevad mahakandmisele, siis vanadele asjadele on nutikas leida võimalus võtta neid kasutusele. 

Ja kui mahakandmine kõlab ehk veidi julmalt, siis ok... parem variant on, et nemad saadetakse ükskord igavikuteedele.  

Aga mu meelest on neid oluline mäletada.

Nii Õie kui Susy on lahkunud, Õie ajas tagasi 33 aastat ja Susy 10 aastat.

Aga mul on alles kaart, mis Susy poolt saadetud emale tema 60ndaks sünnipäevaks.

Ma arvan, et nüüd, enne EV sünnipäeva, sobib see luuletus sama hästi, kui sobis aega, mil Susy selle 1989. aastal Õie jaoks kaardile kirjutas.

Või kui Ain Kaalep* selle kunagi 1940ndatel sõnadesse vormis.

Tegelikult tahtsin ma rõhuda vanade asjade olulisusele, vahet pole, kes mida tähtsustab. 

Või mis mida meenutada aitab.

Üks kaart sai pühenduse 1989. aastal ja teine 2024. aastal.

Mõlemad on olemas, mõlemad räägivad oma loo.

Panin nad täna koos pildile.

Sellel aastal ümbrikus tulnud õnnitlused jätan tuleviku tarbeks!

Aga muusikale pühendan küll paar rida.

Poeg, kes ütleb, et ta pole musikaalne (ega ma pole teda vist laulmas ka kunagi kuulnud) tegi AI abiga mulle laulu! Sellise, mis hinge läheb. Ma ei tea, keda AI oma häälega jäljendab, tuttavalt ei kõla. Aga laul soojendab südant ja oluline on mõte, mis sõnadesse kirjutatud.

No ja siis lapsukestest noorim saatis sõnumi, et ega ma Stray Kidsi pole unustanud. No peaaegu et olin! Aga otsisin kähku välja ühe laulu... Do it, do it, do it, do it oo nananana...

Nüüd on 2 lugu, mis aitavad mul selle aasta sünnipäeva varasematest eristada!

*Ain Kaalep teenis poisikesena Soome sõjaväes. Tema elust ja loomingust on Vikipeedias väga sisukas kokkuvõte.

 ...

Üks... üks... üks...

 ...

Kõigepealt üks kiri.

Saatsin selle küll hilinemisega, planeeritud oli postkasti panna 9. oktoobril, et tähistada rahvusvahelist postitöötajate päeva. Ostsin margid ja ümbrikud, lasin ateljees mõned fotod paberile teha... aga siis läks nii, et fotodele ei saanud õigel päeval järgi minna ja kui lõpuks kiri ka kirjutatud sai, oli postipäev juba ajalukku läinud. Kõigest sellest pole hullu, täna sain teate, et kiri käes ja saaja õnnelik, et talle tuli päris kiri. Kusjuures, mul paar marki ja ümbrikku veel, luban et need ka ei jää saatmata. 

...

Üks kontsert.

Ikka jälle hilinemisega.

Kuidagi juhtus nii, et just täna vaatasin ära kaks viimast "Klassikatähtede" saadet. Kohe tuli tunne, et see on midagi, mida tahaks otse näha. Aga nautisin, nii kuulamist kui vaatamist. 

Kusjuures, lugesin, et Klassikatähed 2025 finaalkontsert* on 06. novembril Tartus, Vanemuise Kontserdimajas... ja ma olen just ise ka 6.11 Tartus. Selles, et kontserdile jõuan, ma siiski kahtlen... 

...

Üks film. 

"Täiuslikud päevad". Jaapan/Saksamaa 2023

Cannes`i filmifestivalil auhinna saanud film. 

Link Messingeri tuli koos soovitusega... ise pole jõudnud veel vaadata, aga hea film. 

Ma hoidsin ka nädal aega soojas, aga täna vaatasin.

Nii täpselt oligi, oligi hea film. Mõtisklus elust ja inimestest.

...

Üks võileib päeva lõpus.

Ma nüüd jutuga alguses tagasi. Täna oli ka oluline tähtpäev: rahvusvaheline võileivapäev.

See tuli mulle meelde*, kui hilisõhtul endale võileiva tegin ja tema, see võileib siis, mulle vastu naeratas. Ma tellisin talle küll kerge meigi, enne kui pildile jäädvustasin ;)

...

* Kontsert on ka Tallinnas, 7. novembril "Estonia" kontserdisaalis.

* Ma ikka mõnikord hommikuti vaatan, mida täna tähtsustada.

...

Kidurad juuksed

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast... täiendustega.

Mul on täiega kidurad juuksed. Noores eas nagu ei saanud arugi, kuigi jah, teadmine, et pole mul suurem asi karvakasv, ulatub varasesse noorusesse.

See, et tööl käies igal hommikul pead pesin, ei tulnud kindlasti ka kasuks.

Aga lootust ei tohi kaotada, peaaegu et viimane aeg on asi käsile võtta  😉

On juuksed väga kuivad ja haprad, võib neid turgutada lihtsa toitemaskiga: segada kokku 1 munakollane, 1spl kastoor-, lina- või oliiviõli ja 1 spl vedelat mett. Määri segu pähe, kata juuksed paksu rätikuga ning hoia paar tundi. Seejärel pese juuksed puhtaks. Juukse toitemaskide tegemisel tuleks meeles pidada, et juuste ületoitmine on neile niisama kahjulik kui täiesti hooletusse jätmine. 

«Ühest juuksemaskikorrast nädalas piisab täiesti,» on toonitanud tark juhendaja Ene!

...

* Rõhk sõnal MUNA ... täna on ülemaailme munapäev!

Kvaliteedimärgiga munad

Kusjuures, muna võib ka näkku määrida!

** Tarkuseterad.

...

Parem jäta meelde

 ...

Kui keegi nüüd arvab, et ma siin oma mälu kiitma hakkan, siis absoluutselt mitte. Mul miski mälu on, aga valikuline. Ja mina pean see tark olema ja meeles pidama, milliseid valikuid võin usaldada ja milliseid mitte! 

Ühes hiljutises 15 küsimusega mälumängus küsiti lauljat, kes pärit on Arubalt. Ma oleks võinud pikalt rääkida ta Eurovisiooni-võidust, kiita tütre lauluoskust ja mida kõike veel... aga nimi ei tulnud meelde. Isegi ühte punkti poleks saanud... 

Aga see pole see teema. 

Kui ma eelmine kord juuksurisse aja kinni panin, otsustasin hakata korralikuks: kirjutasin selle oma päevaraamatusse üles. Meeles oli nagu ka, aga kui õigel päeval kohalikku pealinna minemist sättisin, vaatasin üle. Hmmmm... tund aega varem kui mina mäletasin. Ok, vahet pole, kenasti jõudsime. Kui ma siis kinnise ukse taga juuksurit ootasin, ja siis 10 minuti pärast talle helistasin, lubas ta kohe tulla, aga et aeg oli tegelikult tund hiljem. 

Õnneks tuttav juuksur, lohutas veel mind, et talle just sobis, et ma varem tulin, järgmine klient oli aja ära öelnud, nüüd saab vahepealne paus pikem olema ja tal võimalus kuskil miski oluline asjaajamine ära teha.

Aga see pole veel kõik. Kodus avastasin, et olin seinakalendrisse ka juuksuri ära märkinud. Kui ma selle järgi oleks läinud, oleksin juba päev varem kohal olnud... aga vähemalt õigeks kellaajaks.

Järeldus? Usalda oma mälu!

Seekord ei kirjutanud, jätsin meelde: kaks tundi enne bussi väljumist. 

Kuna sealtkandist meie poole tuleb päevas ainult üks buss, siis see vähemalt kindel number.  

Õigeks ajaks olin kohal, mis sest, et rakendus plaan B ja bussi peale polnudki vaja minna. 

23.07.23

...

Mitte millestki midagi

 ...

Lihtsalt veidi unejuttu. 

Tegelikult olen igasugu viperustega juba leppinud. 

On nagu on, isegi kui korraga liiga palju on.

Esmaspäeval käisime poeringil. Oma meelest tegin head valikud ja õnnestunud ostud. Kodus avastasin, et võrgus olnud viiest apelsinist üks oli seest plöga ja pealt hallitanud. Mu riidest poekott oli seda roiskunud vedelat sisu täis, õnneks ei haisenud vastikult. 

Järgmisel hommikul lõikasin pooleks ühe kahest pakendis olnud avokaadost. No ei kutsunud sööma! Isegi ei hakanud maitsema, nii kahtlane nägi välja. Proovisin teist ka, täpselt sama. 

Apelsinidest siis 20% ja avokaadodest 100% olid tarbimiskõlbmatud. Viimaseid ei tahtnud isegi juuksemaski tegemiseks kasutada. Et kui hallitus, äkki kasvavad seened pähe. Või lähen niisama hallitama. Lisaks lihtsalt hall olemisele 

Aga see pole veel kõik. Kolmapäeval oli asjaajamist kohalikus pealinnas. Ei saa ju nii olla, et midagi head kaasa ei osta! Kaasale ostsin tema lemmikut Saare Taar õllekest, plekkpurgis. Endale ostsin mingi ingveri õlle, sest minu üks suurtest lemmikutest on ingver. Olgu siis kasvõi õllega... millest ma tegelikult suurt ei hooli ;) 

Nüüd ma kahtlustan just seda oma õlle pudelit, täpsemalt tema sakilise servaga korki. Kui alles jäänud kaalu järgi arvata, siis kolmandik kaasa õllest oli kotti voolanud. Järgmine riidest kott ootab nüüd pessu minekut. Purgi seinas oli tilluke auk, sellest täitsa piisas, et õlu välja imbus. Õnneks ei haisenud seegi ebameeldivalt! 

Ma nüüd ei tea, kumb meist rohkem õlut sai, minu pudeli mahutavus oli 0,33 l. 

Järgmine apsakas lõhnas ka päris hästi. Tegin oma hommikukohvi. Et filter tassi peal ja kohv + kuum vesi filtrisse. Kannuga natuke suurem kaar, kokkupõrge ja uputus. Pool lauda seda pätikohvi täis! 

Õnn, et kellelegi sülle ei kukkunud... no sellele kellegile, kes laua ääres istus.

Aga muidu on elu kui lill!

Esmaspäeval sain toidupoes 10+ euro eest soodukat, tühja see 1 apelsin ja 2 avokaadot!

Kolmapäeval kasutasin ära Coopi ja Selveri kaardile kogunenud  raha, mis oli kokku üle 30 euro. Sobis hästi uue teki ostmiseks! Kaasa leidis, et hea ost, ta teeb selle mulle jõulukingiks. Mis tähendab, et olen juba uhkelt kasumis! 

Ja mul lugu olemas. Mitte millestki, aga ikkagi midagi....

Ühtegi asjakohast pilti ka polnud. 

Aga pole hullu, Ritalt laenasin. 

Ta küll ise veel ei tea....

...

Kuidas küll mõni jõuab

 ...

Mõnikord, kui aega on, ma mõtlen. 

Näiteks täna ma mõtlesin: kuidas küll mõni jõuab!

Loeb raamatuid, vaatab filme, teeb käsitööd. Keedab, küpsetab ja küürib. Peseb, klopib, koristab. Reisib, käib teatris, võtab osa näiteringist. Mõni käib lisaks veel tööl ka!

Et kas tema päev lihtsalt on pikem kui minu oma?

Tegelikult, see on täitsa võimalik. Aeg ongi selline imelik, mille mõõtmiseks pole õigeid mõõtühikuid. Süsteem on, sest kes siis tunde või päevi poleks lugenud. Minutitest ja sekunditest rääkimata. 

Seisan pliidi juures ja ootan, millal vesi keema läheb. Need kolm minutit on igaviku pikkused.

Võtan tahvli, et kontrollida, ega keegi mingit sõnumit pole saatnud. Aega kulutan vaid hetke, ja juba tuleb köögist kõrbelõhna. 

Aga kui veel suures plaanis vaadata! Meil* postkastis ütleb: järgmine jäätmemahuti tühjenduspäev on teisipäeval. Appikene, see pole ju võimalik, alles ta oli. Kas tõesti on juba 4 nädalat möödas! 28 päeva. 

Raha saamise päevade vahe on ainult paar-kolm päeva pikem, järgmine laekumine peaks ka teisipäeval olema. 

Aga millal eelmine oli? 

Ausõna, see oli nii ammu, et enam ei mäleta! Mitte et näpud põhjas või nälg majas oleks... mitte selles pole asi. Lihtsalt ajavahemikud pole võrreldavad.

Kui juba rahast rääkida... kunagi oli avansipäev ja palgapäev, nende vahe oli kaks nädalat. 30 rubla maksti avanssi ja 60 rubla said palka. Või olid minu ajal juba natuke suuremad.

Kui numbritest rääkida.

.....

* Ok-ok. See meil pole veel tulnud, väike lootus on, et ehk sel nädalavahetusel ei tulegi. Aga vahet pole, need 4 nädalat on alati kordades lühem aeg kui 30 päeva rahast rahani. 

...

Igaks juhuks

 ...

Mul on igaks juhuks 2 paari prille. 

Loen korraga kahte raamatut. 

Kotis on kaks pastakat. 

Pangakaarte on kaks tükki. 

Sokke ostan samuti, ikka igaks juhuks, kaks paari korraga. 

Kõik selleks, et kui üks kadunud, siis teine ehk käepärast. 

Prillipühkimise lappe on ka kaks, üks sinine ja teine punane. Tumepunane ;) 

Olin kindel, et ühe lapi pistsin käekotti, kui kodunt tulema hakkasime.

Eilne ilmateade lubas ilusat ilma, seepärast vist hakkasingi kotist oma olulist klaasipuhastuskaltsu otsima. No auto aknast oli jumalast hall väljavaade. Ehk on prillides viga?

Mida ei ole, seda ei ole. Abivahendit prillide puhastamiseks siis.

Aga, aga... midagi ma leidsin. Kahjuks ei saanud oma rõõmu roolis istuva kaasaga jagada. Mida ta minust arvaks!

Leidsin kilekotis ühe nutsaka. Lähemal vaatamisel meenus. Olin paar nädalat tagasi omale uued trussad ostnud, kotti pistnud. Ja sinna unustanud.

Nüüd vähemalt tean, kui kuskil küla peal olen ja puhast pesu vaja on, kust otsida. 

Las nad pealegi olla Rieker-käekotis (kasutusel olevaid käekotte on mul ka kaks tükki), igaks juhuks. 

Mine tea, millal vaja võib minna.

...

Mardiga maasikal

 ...

Mardiga... kõlab paremini kui mardikaga, seepärast paningi talle nimeks Mart. 

Mul on elus mitu tuttavat Marti olnud, mõni neist juba igavikuteedele läinud. No nüüd on üks tuttav Mart juures.

Mardika-Mardiga saime maasikametsas kokku. Temal omad tegemised, minul omad. 

Kuni kohtumiseni.

Arvestades, et metsas on maasikaid ainult loetud hulk (mäletatavasti ükspäev sain +/- 200 maasikat), märkis mu silm selle ühe üksiku keskmise suurusega küpse marja kohe ära, ja soovimata kedagi segada, napsasin maasika omale. Ju ma veidi rohmakas või niisama hirmutav olin, igatahes mardikas lasi saagist/söögist lahti ja kukkus alla mättale. 

Lamajat küll ei lööda, aga kes on öelnud, et pildistada ei tohi?

18.07.2023

Edev mina, panin pildi kohe laiale publikule vaatamiseks. Hoolimata vähesest huvist (5 Views), sain päris ruttu tagasisidet*. 

Suhtumise kujunemisel on tähtis sitasitika must värvus ning maa sees elamine. Pärimustes ei tohi ühelegi mardikale kuidagimoodi liiga teha ja kui keegi selili kukkunud mardika jalule aitab, saab ta üheksa pattu andeks. Sitasitikat on nimetatud ka "Jeesu loomaks". Võib arvata, et niimoodi käituti kõikide mardikatega, kes sitasitikaga sarnanesid. Põlvest põlve perekonnaliinis edasi antuna pole see suhtumine tänini päriselt kadunud.
Hiiemäe „Kui selili sitika jalgade peale aitad“ 1991 „Eesti Loodus“ 7, lk 420–425

Kohe hakkas kergem!

Loomulikult ma aitasin sitika jalgadele... niipea, kui pilt tehtud.

Loomulikult ei teinud ma talle tahtlikult liiga.

Loomulikult on mul 9+ pattu, nii et oleks hea teada, millised neist nüüd mulle andeks on antud. 

Aga vahet pole, seegi hea tunne, et koorem õlgadel on kergemaks läinud.

Kogu tõde sellest, kuidas mardikaga maasikal käisime.

* Aitäh, Ireen!

...

Päev kirjas!

 ...

Mõned mu harjumused mulle meeldivad, mõnedega lepin ja mõned käivad närvidele... aga neist ma ei räägi. 

Pigem ikka nendest toredamatest... mis on kiiksuga ;) 

Nii nagu eelmises loos öeldud sai, lubas eilne ilmateade tänaseks juulikuu kõige palavamat ilma. Lähedased reisil, neil pidi seal 34° olema. Meie 26 kraadi selle kõrval pole nagu kurtmist väärt.

Ja ega ma ei kurdagi.

Mul oli vahepeal lihtsalt komme suve kõige palavamal päeval ja päeva kõige palavamal tunnil rabasse  murakale minna. Kinnituseks, et ma seda mitte täna välja ei mõelnud, üks vana lugu.  Kummalised harjumused.

Head tava ei maksa raisku lasta, nii ma siis täna ka, ootasin, millal väljas juba palavaks oli läinud, ja läksin metsa. Seekord mitte rabasse, raba on natuke liiga kaugel ja pelgan, et ma pole rattasõidukorras.

Aga kahetunnine metsaring oli väga värskendav! Mitte niivõrd füüsiliselt, rohkem vaimse poole pealt! 

Ühesõnaga, tore oli.

Sai küll kahe sõnaga....

Algul korjasin 200 maasikat... nii umbes. 150 juures läks lugemine sassi.

Ülejäänud on mustikad pluss maasikatest kuhi peal.

Kui nüüd keegi küsib, kas metsas mustikaid on, olen sunnitud tunnistama, et ei ole. Ma ei usu, et keegi peale minu veel selline marjuline on, kes kolmveerand liitri marjade pärast poolteist tundi mööda metsa on nõus seiklema. 

Aga mulle meeldib mu elutõde, et vähem on parem ;) Ja mets meeldib ka. 

Õnneks oli fotokas tagataskus. 

Viimased maasikad jätsin korjamata, nii ilusad ju!

Ja mitte ainult maasikad, esimesed seened jätsin ka metsa. 

Nii nunnud, ja mida on kahe pisikese puravikuga kodus peale hakata. 

Ikka ainult pildistamise jaoks!

Pärast leidsin kaks suurt ka, need võtsin küll koju kaasa ja neist sai tänane lõunasöök. 

Aga see on juba omaette lugu.

Kõige lõpuks õnnestus mul metsa ära eksida. Mitte selles mõttes, et poleks osanud välja tulla, autod vurasid mööda maanteed ligilähedalt mööda, aga mul on seal metsas oma lemmiktee ja vot seda ma üles ei leidnud. 

Peaaegu olin kindel, et see see on....

Aga ei olnud.

Lõpuks sattusin õigele rajale ja nii et sain nautida ka koduteed, mitte läbi võpsiku ja kraavi minemist.

...

Ma pean valvama

 ...

Ei julge magama minna, sest kes siis aitab, kui ta posti otsast alla kukub?

Juba kella 7 paiku õhtul sättis ennast sinna üles, ja nüüd muudkui seisab.

Küllap juba tukub, isegi mina tukastasin hetkeks, aga ma olin sellel hetkel ikka pikali.

Kui tema tukkuma jääb, kukub kindlasti alla!

Ei tea, miks ta ometi koju ei lähe?

Meie külas pole tal midagi tarka teha, meil tited kõigil ammu käes, ja juba suurekski kasvanud.

Aga katsu sa talle selgeks teha!

Käin ikka aeg-ajalt trepi peal, et vaatan. Ja räägin. 

Ja teen mõne pildi ka.

Nüüd enam mitte, nüüd on liiga pime pildi tegemiseks.

Nüüd käisin niisama vaatamas.

Praegu võiks muidugi kuud pildistada, aga ta alles selline poole peal, las kosub veel. 

ps Ma vist ikka lähen magama... enam ei jaksa valvata.

...

Uus hobi

 ...

Kõigepealt peab jutuga minu moodi ikka kaugemalt alustama. 

Sissejuhatuseks või miskiks selliseks.

Et siis räägiks vanadest hobidest.

Mina olen see, kes, odav fotokas taskupõhjas, suvalisi klõpse teeb. Ma isegi ei oska ette kujutada, kui palju mul neid igasugu pilte kokku on. Parem ei hakka arvutama, mis sest, et mulle numbrid meeldivad. Suured numbrid meeldivad mulle lihtsalt oluliselt vähem kui niisama numbrid.

Aga tänu sellele suurele kogusele on mul a) mõni õnnestunud võte, b) mõni ajalooline võte, c) mõni koomiline võte, d) mõni sensatsiooniline võte. 

Aga ma ei eksponeeri neid!

Kõige meelsamini näitan ma igapäevapilte.

Ja kui ikka ilus pilt on, eks ma siis näitan ka, õnneks hajub ta halli massi ja ei torka üleliia silma.

Ühe ajaloolise foto ma siia panen. Käisime Ritaga kevadel Stockholmi Kuninglikus Ooperiteatris. Loomulikult oli mul fotokas taskupõhjas (või nagu järgmises lõigus selgub, siis kotipõhjas).

20.05.2023

Teine vana, hetkel veidi unarusse jäänud hobi, on kaudselt seotud eelmise fotoga. Enne Rootsi-reisi tegin endale pisikese hoiukoti. Ikka selleks, et kokku hoida: fotokas, rahakott, mobiil jm pudi-padi. 

Kokku hoida on tegelikult ka täitsa tore! 

Koti tegin ka kokkuhoidlikult, lippidest-lappidest, mida pole raatsinud ära visata.

28.06.2023

Rohkem käsitöö-projekte mul sellest aastast isegi ei meenu. Aga pole hullu, küll jõuab ;) Hobi iseenesest on ikka väga vana.

Aga nüüd, teema juurde. Et uus hobi. Kui tõde tunnistada, ega see nii väga uus polegi, aga ma enne lihtsalt ei teadnud, et see just hobi on.

Enne oli lihtsalt kohustus. 

Teatavasti on meie eluhoone siia platsile kerkinud 30+ aastat tagasi. 

Kaasa ütles, et tema teab, 50+ aastat tagasi oli samas kohas sigala*. Selline loomasõbralik, sigadele oli õues käimiseks isegi aiad rajatud. 

Kuskil 70ndate alguseks oli aga plats puhtaks lükatud, ei sigalat, ei loomade puhkeplatsi. Ega ma nüüd ei tea, kas sigala ajast, või hoopis varasematest või hilisematest aastakümnetest, aga koostöös muti ja mullahunnikutega tuleb maapõuest pidevalt päevavalgele klaasikilde. Olen kogu teadliku siineluaja kilde korjanud.

Aga ma pole neid kogunud.

Alles paar suve olen klaaspurki kasutanud ja killud sinna pannud.

Ausõna, ma ei teadnud enne, et see mu uus hobi on... kuni Stockholmis, kui grupiga vanalinnas kõndisime, nägin kivide vahel üht kildu. Selline tavaline värviline klaasitükk.

Esimene mõte oli, et korjan üles. Aga ma ei tahtnud miski imelik olla, nii see jäi. 

Nüüd, kui õue pealt uue klaasikillu olen leidnud, iga kord tuleb meelde, et see seal Stockholmis on just mu kogus puudu. Ja kas mul raske oleks olnud...

Ühel hetkel saingi aru, et sellest on mu hobi kujunenud.

Klaasikillukollektsioon.

Ilus ju ;)

Aga õues ma lastel paljajalu eriti olla ei soovita. 

Vähemasti mitte mutimullahunnikutes surfata.

*Sel nädalal saab Vikerraadiost kuulata katkendeid "Loomade farmi" autori biograafiast.

...

Pool mälu alles

 ...

Ei tea, pean ma nüüd rõõmustama, et pool on alles, või hoopis kurvastama, et kuhu teine pool kadus. 

Mälu, ma mõtlen. 

Ostsin täna kohaliku pealinna pisi-turult kilo väikseid värskeid kurke, et teen kiirhapendamist. Pisut enne protsessi lõppfaasi tuli kuskilt mälusopist esile: aga on ju kilekotikurgid! Ei mingit kaussi ega soolvett, kõik see kraam kotti kokku ja aeg-ajalt saputada. Kes teinud on, see teab ;) Mina olen pigem söönud, aga eelmisel aastal paar korda proovisin ikka ise ka teha. 

Hea,  et meelde tuli! Mu meelest ülihead!

Ja hea, et mälu veel olemas. Vähemasti poolest saadik.

Teine pool vedas alt. Olin unustanud, et soolasin Ritalt saadud tillid purki ja külmkappi. Lõunasöögi tegemisel uhasin igale poole tavalist soola: värskesse salatisse, pannikartulitele. Ja siis tuli meelde, et mul on ju pool purki seda head soolast tilli. Mis seekord jäigi kasutamata.

Õnneks kilekotikurke tehes tulid sügavkülma pandud tillivarred meelde... nii et olukord lausa lootusetu veel ei ole.

...

1. mail Matkakeskuses söömas... ka täitsa ilma tillita...

01.05.2023

...

Ikka veel pildil

 ,,,

Hmmm... tundub, et ma pole nende 7 aasta jooksul oluliselt muutunud...

02.04.2016

04.04.2023

...

Hommikused toimetused

 ...

Panen vee keema ja siis viin pokaalid suurde tuppa. 

Nii ma mõtlesin.

Järgmisel hetkel leidsin end keedukannuga suures toas. Mis tegelikult oli ka hästi, sain lilled ära kasta.  

Ainult et kas peaksin muretsema? Vanasti sai selliste seikadega isegi eputada, et mul ju see autopiloot peal. 

Praegu... parem on vist maha vaikida. Muidu mõni veel arvab, et ealised iseärasused.

...

Haige olemise head küljed

 ...

Ega ma veel pikalt haige pole olnud, aga juba üht-teist olen märganud. 

Et polegi nii hull, kui sul pole häält, ja kui hääletult rääkida üritad, hakkad hoopis köhima, seda siis juba üsna häälekalt. See annab lootust, et küllap saan varsti rääkida ka.

See küll nüüd mingi hea külg ei ole, aga siiski, kõnerikka tuleviku lootustega.

Hea külg on see, et nüüd, kus mu kehatemperatuur on langenud 37,2 kraadini, on täitsa ok olla, ütleme, et isegi parem kui tervena. Mu jalad ei külmeta, mu käe ei külmeta, mul pole öösel lisatekki vaja. 

Ma olen alati arvanud, et tore on olla külmavereline... nüüd saan aru, kui valesti ma arvanud olen!  Kehatemperatuur 36,1° on ilmselgelt liiga madal, ometi olen ma püsivalt selline jahe olnud.

Sõbrants (telefonis) luges ette veel ühte koma teist, mis on haige olemises head. 

Oled kohustustest vaba, võid päev otsa öösärgis ringi kõndida... tema soovitas muidugi hommikumantlit. Oli endale Cellbesist tellinud, täitsa soliidne riietusese, kahjuks oli soodusaeg juba läbi. Aga pole hullu, ma võin öösärgis ka kõndida, tänapäeval ei julge ju haige olles kedagi külalist nagunii vastu võtta.

Isegi kui mõni tulla julgeks.

...

Lorukabukad

...

Tegelikult on see vana lugu. Olen sellest kunagi ammu kirjutanud, nii umbes kuus aastat tagasi.

Ja praegunegi jutt juba vananenud, eile hommikul läks kiireks ja jäi lõpetamata.

Minu harrastuse algamise lugu.

Kõigepealt nemad, loru- ja unekabukad.

Siis visandiraamat.

Rahakotitarkus.

Pisipildid. 

Ja lõpuks väike pildinäitus mõisas.

Harrastus, mis võtab vähe aega ja ruumi, aga täidab aega ja maandab pingeid.

...

Lorukapukas... see seuke pahandussõna... hooletu ja lohakas... pehme ja saamatu.

Mul on lorukabukad. Nemad on niisama pehmed, nunnud, veidi aeglased ja saamatud.

Tulid nad mulle nii kuskil aastat kümme tagasi. Arvuti oli vana ja aeglane, mõne olulise lehekülje avamist tuli pikalt oodata. 

Et aeg kiiremini liiguks, tuleb otsida tegevust.

Nüüd olen ma juba targem, oskan kasulikum olla. Eile näiteks, õhtuse krimifilmiga kaasnes vähemalt neli reklaamipausi. Esimese ajal vahetasin voodisse puhtad linad, tekikotid ja padjapüürid. Teisel loputasin köögis nõud. Kolmanda ajal triikisin laudlina (mis oli üle elanud tomatimahlase üleujutuse ja sunnitud pesus käima) ja panin tagasi lauale. Neljandal... enam ei mäletagi, aga raudselt midagi tegin.

Tookord aastate eest istusin arvuti taga ja ootasin olulisi alla- või üleslaadimisi. Et aeg kiiremini läheks, võtsin käepärase A4 valge lehe, murdsin kokku ja lihtsalt hakkasin joonistama pisikesi olematuid olevusi. 

Nimi tuli hiljem, iseenesest. 

Lorukabukad. 

Unekabukad.

Mingil hetkel aegu hiljem oli üks kingitus vaja pakkida, hea et meenus.  Pakkepaber täitsa olemas!

 

Mõni leht veel alles. 

Ootab pakendiks vormistamist. 

See saab täna tehtud ;) 

...

Üks rohutirts läks kõndima

 ...

Kõigepealt kippus kaela peale, lõpuks istus lausa pähe! Ja kiiret ei kuhugi.

Ma ütlen, ei maksa liiga kergeusklik olla ;) 

...

Maitsemeel ja värvitunne

 ...

Mul on tunne, et läbi aegade fännan ma musta värvi. Võib-olla on selle taga lootus, et nii  paistan vähem silma? Mul pole midagi selle vastu, et olla märkamatu. 

Mõnikord olen ma imestanud oma vanaema aega. Vanaema oli ehtne külatüdruk, sündinud 1909. aastal ühes Põhja-Eesti kalurikülas kümnelapselise pere kuuenda lapsena. 20 aastat hiljem abiellus, lapse sai. 1929 siis. Abielludes sai temast linnaproua. 

Aga sel aastal, kui vanaema sai 30, algas teine maailmasõda. 

Tegelikult tahtsin ma tema riietest rääkida. Või üldse selle aja riietest.

Daamidele enamasti midagi heledat seljas,  härrad ülikonnas.

Pluss/miinus 90 aastat tagasi. 

Ma ei kujuta ette, kuidas see valge ikka valge ja puhas püsis!

1932

Mul ei ole vist ühtegi valget riietuseset. Kui on olnudki, ei ole nad kunagi kuulunud mu lemmikute hulka.*

Ükspäev, kui kappi koristasin, jäi silma üks vana kampsun. 

Just need on minu värvid!

Looduses needsamad.

Kõige ilusamad toonid!

Nii et tegelikult mitte must värv ei ole mu esimene eelistus.

Mingid kummalised segatud toonid hoopis. 

* Vigade parandus. Kui valgest rääkida.  Ajapikku tuleb ikka meelde. Üks valge suvejakk praegugi kapis. Aga nagu öeldud: ei kuulu lemmikute hulka. Nii nagu ka 11. klassi  lõpetamise valge pitsist pluus aastakümnete tagant.

...