...
Mul on tunne, et läbi aegade fännan ma musta värvi. Võib-olla on selle taga lootus, et nii paistan vähem silma? Mul pole midagi selle vastu, et olla märkamatu.
Mõnikord olen ma imestanud oma vanaema aega. Vanaema oli ehtne külatüdruk, sündinud 1909. aastal ühes Põhja-Eesti kalurikülas kümnelapselise pere kuuenda lapsena. 20 aastat hiljem abiellus, lapse sai. 1929 siis. Abielludes sai temast linnaproua.
Aga sel aastal, kui vanaema sai 30, algas teine maailmasõda.
Tegelikult tahtsin ma tema riietest rääkida. Või üldse selle aja riietest.
Daamidele enamasti midagi heledat seljas, härrad ülikonnas.
Pluss/miinus 90 aastat tagasi.
Ma ei kujuta ette, kuidas see valge ikka valge ja puhas püsis!
Mul ei ole vist ühtegi valget riietuseset. Kui on olnudki, ei ole nad kunagi kuulunud mu lemmikute hulka.*
Ükspäev, kui kappi koristasin, jäi silma üks vana kampsun.
Just need on minu värvid!
Nii et tegelikult mitte must värv ei ole mu esimene eelistus.


