Puukuurituur

 ...

Käisin tuuril.

Puukuurituuril.

Kõik, kes oma elamisse ahjusooja saavad, teavad, millest ma räägin. 

Aga seda nad ei tea, et puukuurituuril on kõige toredam käia ööhämaras. Siis on see on lausa omaette seiklus. Müstilised hääled keset vaikust ja kummalised valguslaigud keset pimedust. 

Eriti kui südaööle satub.

Sellest võib jääda sõltuvusse... viimasel ajal ma ainult öösiti käin. 

Rännak enne teki alla minekut.

...

Ma pean valvama

 ...

Ei julge magama minna, sest kes siis aitab, kui ta posti otsast alla kukub?

Juba kella 7 paiku õhtul sättis ennast sinna üles, ja nüüd muudkui seisab.

Küllap juba tukub, isegi mina tukastasin hetkeks, aga ma olin sellel hetkel ikka pikali.

Kui tema tukkuma jääb, kukub kindlasti alla!

Ei tea, miks ta ometi koju ei lähe?

Meie külas pole tal midagi tarka teha, meil tited kõigil ammu käes, ja juba suurekski kasvanud.

Aga katsu sa talle selgeks teha!

Käin ikka aeg-ajalt trepi peal, et vaatan. Ja räägin. 

Ja teen mõne pildi ka.

Nüüd enam mitte, nüüd on liiga pime pildi tegemiseks.

Nüüd käisin niisama vaatamas.

Praegu võiks muidugi kuud pildistada, aga ta alles selline poole peal, las kosub veel. 

ps Ma vist ikka lähen magama... enam ei jaksa valvata.

...

Öised hääled

 ...

See on leebelt öeldud, et hääled. 

Tegelikult oli see ulgumine. 

Mitte selline, nagu koer teeb. See oli täiesti võõras ja võigas hääl. Kohati kõlas kui lapse kisa, kohati kui udusireen. 

Mõni minut enne keskööd mõtlesin, et toon lehe postkastist ära. Ööd on meil õnneks veel valged.

Ja siis seisin trepil ja kuulasin. 

Tundus, et mitte kaugel, suund naabrite metsale.

Seisin ja kuulasin. 

Ja võtsin vastu otsuse, et kuna postkast jääb teisele poole, lähen teen ära need 250 sammu sinna ja 250 tagasi.

Ulgumine lõppes, kui esimesed kümme olin ära teinud. 

Kas tullakse nüüd mind luurama? 

Kes seal üldse on? Hüäänid? Hundid? Hunte kujutaks nagu natuke... mehisematena. See ulg oleks nagu nutune. Üksik hunt?

Täielikus vaikuses tulin tagasi, ajaleht näpus. isegi koer naaberkülas oli lõpetanud oma öised hääled.

Võtsin ja guugeldasin.

Hundi ulgumine. 

See see oli.

Kõhedust tekitav elamus.

Tervitused sulle, Hundi Ulg. Kas sa ise ikka täpselt tead, kuidas su nimi kõlab?

Mina ei teadnud. Aga üks hundilugu koos sama pildiga on mu blogis aastast 2013. Tundub, et ma olen ajaga julgemaks muutunud, kuigi turvasärki mul enam ei ole. Õmblesin sellest poekoti.

...

Ö nagu öö

...

Ühes tähes on peidus lõpmata palju, nagu pimeduseski.
Mitte midagi ei näe, aga tead, et on.
Isegi kui midagi ei kuule.

Või ei näe, aga kuuled.

Ööhääli.

Nii et kui ei näe, aga tead ja kuuled, siis võidki öelda, et on öö.

Ö.

Öö.

Öööö.

Vahet ju pole, kuidas ütled, täitsa ühtmoodi kõlab.

Kõlab kui öö.

Ööhääled on erinevad.

Öökulli huige on ööhääl.

Või torm merel. 

Öine torm on ööhäälne.

Öine tuul ka. Logistab luuke ja kriiksutab väravaid.

Suveöö pole päris öö. Suveöö pole öö moodi. Suveöö on liiga valge.

Ööd on kõige rohkem öötöös, seal on neli ööd.
Vahet pole. Loed vasakult paremale või paremalt vasakule.
Öötöö.

EW-aegne entsüklopeedia ütleb: öötöö, Eestis töö, mida tehakse ajavahemikus kella 9-st (resp.10-st) õhtul kella 5-ni hommikul.  On keelatud naistele ja alla 18 resp. 17 aasta vanadele alaealistele.

1976. aasta ENE arvab natuke teistmoodi. Lisaks kellaajale (22-st 6-ni). Öötöö eest makstakse kõrgemat töötasu. Sellele tööle ei tohi rakendada rasedaid naisi, rinnaga toitvaid emasid, kuni ühe aasta vanuste lastega emasid, alaealisi jmt.

1998. aasta EE sellist mõistet nagu öötöö ei tunnista, kuigi neid ö-algusega sõnu on seal üheksa lehekülge.

Öös on ööd.
Öös on ööpimedust.

Öösiti lõhnavad öölilled.
Ööviiulid.
Noppida neid ei tohi, aga tõsi see on, et öösiti võib neid lõhna järgi üles leida.

Öös on ööbikud, ööliblikad ja öökullid.

Mõni neist uudistab ka päevavalgel.

Ireeni foto "Kevad"

...

Unepäev ja uneöö

...

Miks küll rahvusvaheline unepäev... öö ju peaks magamiseks olema.

.

Arvan mina.

Mina, kes tegelikult vahet ei tee: kui ikka magada saab, siis magan, olgu see päev või olgu öö. 

Miski probleem pole juuksuritoolis silm kinni panna ja hetkeks unehõlma vajuda. Kaua hetk kestab, seda ma ei tea, kella ju ei vaata.

Telekast kriminulli vaadates on hetk küll vaid hetkeline... aga siiski piisavalt pikk, et ärgates nuiama hakata: "Ole hea ja ütle, kes oli mõrvar." 

Headel päevadel kaasa ütleb ka. 

Aga mitte alati.

Minu suurim saavutus on väike tukastus hambaarsti juures.

Ei, ei... mitte järjekorras oodates, see aeg läheb kiiresti.

Aga kui doktor hammaste kallal toimetas, siis ühel hetkel tundsin, et see pole enam mina, kes suu pärani toolis lebab.

Mina heljusin kuskil muus maailmas... unemaal.

Nii et mulle see unepäev rahvusvahelisena kõlbab ka.

Aga seda, et ma täitsa uneprobleemitu oleks, seda ma öelda ei saa.

Mõnikord öösel läheb uni ära.

Tõesti vaid mõnikord.

Kui tööle minna pole vaja, pole ka probleemi.

Pigem nauding, et ei pea veel tõusma, et võib lihtsalt olla. 

Aga kui ikka töönädal pooleli ja magamine oluline, on mul oma nipp.

Avastasin selle täiesti juhuslikult.

Mul on üks plaat, mida kuulan, kui hingerahu napib.

Ühel ööl panin selle mängima, et kui ei maga, siis kasutan aega.

Naudin ööd ja rännakut.

"Rännak rõõmu allikale." 

Ei õnnestunud pikalt nautida, juba esimesed helid tõid rahu hinge, jutt viis mõtted teistele radadele.

Robert Jürjendal ja Jaan Tammsalu.

Kokku 53 minutit.

Minul kulus uinumiseks vaid mõni minut.

Rännak rõõmu allikale...

...

Imelikud unenäod

...

 

Kui sõbrants ütles, et tal oli unenägu, tunnistasin ruttu, et minul ka. 

Õnneks olin ärgates selle paberile kribanud, nüüd toksin sisse. Äkki tuleb ajapikku tähendus välja, siis algmaterjal olemas.

Miskipärast olin jäänud ööbima L.P. juurde. Mind võeti seal väga sõbralikult vastu, söödeti, joodeti, vesteldi. 

Lõpuks suunati magama.

Ase oli sätitud ühte pisikesse ruumi, vaevu mahtusin sinna horisontaalis ära. 

Uni oli hea ja öö möödus kiiresti.

Hommikul, kui voodiriideid kokku korjasin, selgus kummaline tõsiasi: voodi oli sätitud WC-sse, madratsi alt tuli välja kempsupott ja mingi suur kast. 

Olin veetnud öö võõra pere vetsus.

Pererahvas hommikul lohutas, et neil teine vets õues. Ja neil oligi nii tore keset ööd värske õhu käes ihuhädasid toimetamas käia..

Nojah, privaatne öömaja oli mul küll, oma tuba, oma luba. 

Aga kui ma nüüd unenägu meenutan, siis elamine oli seal üsna ruumikas, miks seda madratsit küll kuhugi toanurka ei pandud?

Unenägudel pidi olema vägi lahendada elulisi probleeme ja abi aidata iseennast paremini tundma õppida.

Eks ma siis püüan.

Lahti mõelda.

Unenägu.

...

Kuidas pildistada kuud?

...

Eks ikka nii, kuidas kõige mugavam.

Õue minemata.

Läbi lillede.

Läbi aknal olevate jäälillede.

...

Ise küsin, ise vastan... teine.
...

Esimene ja viimane fotojaht

...

Ega ma algul ei julgenud ennast pakkuda.

Haakusin niisama ühe teemaga, Kukupai tuli ja julgustas.

See oli tõesti väga-väga ammu.

2008. aasta septembris.

Sügisvärve otsimas.

Paar-kolm fotojahti on vist vahele ka jäänud.

Ja nüüd kaks viimast.

Selle nädala teema "Sõiduk".

Ja siis "Minu pildid aastast 2014".

Korjasin nad juba kokku, 10 tükki. 

Võiks fotojahi viimasegi postituse ära teha.

Aga las ta ootab oma õiget aega.

Praegu panen selle sõiduki.

Punktid pimeduses.

Sobib hästi siia punkti panemiseks.

 ...

Unejutuks Dürrenmatt

...

Üldiselt mulle meeldib õhtuti Vikerraadiost järjejuttu kuulata. 

Mõnuga.

Pikali voodis.

Tavaliselt on mul selleks ajaks veel mõni tegemine tegemata, nii on jutu kuulamine selline mõnus vahepaus... mis viimasel ajal kipub lõppema sellega, et ma magan suurema osa jutust maha.

Ärkan tavaliselt siis, kui jutt juba läbi.

No siis teen oma tegemised ära, sätin magamise valmis... ja hakkan uuesti kuulama. 

Järelkuulama.

Mis lõppeb sellega, et ma jään magama.

Kuna mulle ei meeldi alla anda... no siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja hakkan uuesti kuulama.

Mis lõpeb sellega, et...

...

Tegelikult on mu arvuti öösiti ikka enamasti kinni.

No ja siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja und enam ei tule. Tunnike või kaks vedelen ja vaatan lakke. Või lahendan sudokut. Või ristsõnu. Või loen lehte. Või lähen ja söön midagi. 

Või ma ei tea, mida iganes veel. 

Und ei tule ja kohustuslik ärkamise aeg läheneb üllatavalt kiiresti.

Mida siis teha?

Kuna mul on plaanis täna öösel korralikult välja puhata, lähen ja sätin end teki alla ja hakkan kuulama.

Unejuttu.

Dürrenmatt, "Avarii" IV osa.

Ja kui kuulamisest aega üle jääb, luban endale mõned unenäod.

...

Magus magamine

...

Mina küll ei suuda 100 päeva järjest õnnelik olla.

Ma vist ei suuda isegi 100 päeva järjest iga päev ühte õnnelikku hetke märgata.

Ma teen parem oma projekti.

100 põhjust olla õnnelik.
Ehk lihtsamalt öeldes:
See mulle meeldib!

Esimene põhjus... magus magamine. 

Vana voodi viimane päev

Uue voodi esimene päev

Pärast seda, kui voodi sai 90 kraadi uue suuna, on mu magamine õhtusemasse aega nihkunud. Eile näiteks läksin juba kell 10 magama ja nautisin und 9 tundi järjest.

Paar korda ärkasin öösel üles, lühikest ärkvelolekuaega kasutasin, et mõelda: küll on magamine mõnus.

Nüüd on mul uus lai voodi, see võimaldab tõsta ka viletsamate ööde kvaliteeti.

Huvitegevust käepärasemaks muuta.

Tagaserva ära kasutada.

Pooleliolev raamat.

Paar uuemat ajakirja.

Värsked ajalehed. 

Mobla ja ussimäng.

Viletsamatel öödel olen ma täiesti võimeline  paar öist unetut tundi sisukalt mööda saatma.

Magusale magamisele aitab soodsalt kaasa, kui põrandalamp soojust ja valgust jagab. Palju parem on unenägusid vaadata, igaks juhuks hoian lampi siiski natuke kaugemal, juhuks kui pirn peaks äkki pauguga läbi põlema. 

Mida on juhtunud.

Ja need uued lambipirnid on nagunii kuidagi jahedad.

Ega ma unetuse üle üldiselt kurta ei saa, autosõit (õnneks ei pea ma roolis olema) annab alati võimaluse pisut lühemaks või pikemaks uinakuks, mingi probleem pole ka juuksuri juukseid-hellitava tegevuse juures tukkuda, aga suurim saavutus oli muidugi see, kui kunagi hambaarsti toolis tukastasin. 

Loodan, et hambaarst ei märganud, vaevalt et ma suu pärani norsanud oleks.

Nii et magus magamine on väga oluline.

Ja ma ikka täiega kaifin seda.

...

Netist leidsin ka Une astroloogia
Tekst on kohati segane, aga seda lihtsam on välja noppida just nii, nagu mulle sobib.


Nojah, siin ka juttu kalade unest.
Kalad on väga rahutu unega ja ajavad alati voodipesu sassi ning pahupidi. Vahepeal nad isegi norskavad kuigi nad ei tunnistaks seda elades.

Nagu öeldud: eladeski ei tunnista.

Isegi ei usu mitte, mida siis veel tunnistada.

Teisest küljest, mis puutub sassis voodisse... ainult sassis voodis saabki mõnusasti magada...

Ja mis puutub unenägudesse... see on juba uus teema.

...

2014

...
Nüüd on ta kohal.

Seekord pidu oma õue peal.
Tulemöll.

Olin ikka päris hirmul.

Rohkemgi veel.

...
Küünal kasvatas endale teise leegi juurde.
Jätsin tiku sinna kustuma, aga tema... põles paar tundi edasi.

Head uut aastat!

Uuel aastal uue hooga.
Topelt-leegiga :)
...
Blogi tegi rekordi, 155 postitust eelmisel aastal.

Kevadet ja talve

...

Päeval oli täitsa kevadine: hele päike säras ja räästad tilkusid. 

Sulalund kõik kohad täis.

Lumememme-tegemise-aja magasin maha, õhtuks olid külmakraadid võimust võtnud.

Vähemasti maapinnal.

Ja hetkel ongi õues täitsa talv. Esimesed lumerookimised ja jäätõrje.

Ahjupuude ja pliidipuude ralli.

Trepp libe ja toad külmad.

Aga ilus on!

Ja päkapikud juba käivad, mina sain oma esimese jõulukingi kätte.

Hea kink on, hommikul tõmbasin lumerauad kontsa alla ja ei mingit hirmu, kus must, kus valge jää.

Tapal käisime torti toomas, pime tuli kähku kätte, palju seda talvist valget aega ikka on.

Ja nüüd on õhtu.
Talvine.
Ilus.

Ritsikas ütles, et täna 40 aastat tagasi oli õues 28 miinuskraadi.
...

Kohe august läbi

...

Aeg kaob linnulennul... linnud kogunevadki juba parvedesse.

Sookured soo serval, pääsukesed traatidel.

Varsti lendavad ära. 

Koos ajaga.

Kohe august läbi.
Augusti viimane nädal.

Pühapäeval käisime Pärnus.

Jäime pimeda peale. Mis on üsna loogiline, kui õhtul pool 7 tuleb mõte, et läheks ja vaataks uue köögi üle. Pererahvas magab? Pole hullu, ega nad köögis ei maga, seega vaatamist ei sega.

Esmaspäeval... kes seda enam mäletab. Tööl käisin, rattaga. Juba mitmendat päeva. Ettevalmistus pikemaks rattaretkeks, või pigem katsetus, et kas üldse jaksan sõita. Ette peab hakkama valmistama järgmisel kevadel, praegu on veel vara.

Teisipäev oli täielik must päev. Ehk oleks olnud tark hommikul horoskoopi lugeda, nüüd on juba hilja.

Nüüd võin tagantjärgi ise päeva-horoskoobi koostada. Kalad istugu kodus ja olgu valmis vastu võtma neid ebameeldivusi, mida ka kodus istumine ei suuda välistada.

Punkti päevale pani see, kui tassi kohvipurule külma vee peale kallasin.

Hilisõhtul.

Kodus loomulikult ka ei istunud.

Kõik rongid käisid vales graafikus, poed ja kohvikud tehti valel ajal lahti, vajalikud telefonid olid levist väljas, levis olevatel telefonidel olid omanikud vale koha peal.

Vajaliku tee remont oli 10 päevaga edenenud, aga mitte lõppenud.

...

Midagi sellist ka, mida meelde tasub jätta.

Rahu ja vaikus, augusti lõpp lapsepõlves oli maalt linna minemise aeg. Naabritüdruk käis gladioolidega teele saatmas.

Nüüd gladioole ei olnud.

Aga värviline oli ikka. 

Mulle tundub, et katus on hakanud värvi andma...

Mõisas korjati kõik näitused kokku.

 

 

 

Rongid on mugavad ja istumine mitmel tasapinnal.

 Hommikud on mõnusalt udused.

Neljapäeval... hommikul pidulik koosviibimine kohaliku pealinna kultuurikeskuses ja õhtul teater kodusemas keskkonnas. Igati meeleolukad mõlemad.

Kahe elamuse vahepeal jõudsin veel juuksuris käia, tänu sellele sain kontrollida fakti, et meie jõgi on ära kuivanud.

Täitsa kuiv!

Miks see küll üllatavam tundub kui see fakt, et kaev suvekodus ka täitsa tühi on.

 

Reedel pisteline kontroll Lapsed ja loomad.

Üks laps ei jõudnud veel aknale ja üks loom juba "tõmbas uttu".

 

Reedese päeva pidulik lõpetamine.
Märksõnaks elavhõbe.

...

Enne minekut

...
Pakin asjad.
Panen kella helisema.
Äratus kell 5.20
Homme (täna juba) Saaremaale.
3 tundi saab magada ka vahepeal.
...

Öösel teatris

......

Karin ja Indrek ööseks Tallinnast Vargamäe-maile toodud. Hilisel suveõhtul, veel valgevarus etendus algas ja varasel suvehommikul varavalges linnulaulu saatel lõppes. Pimedasse aega mahtus üks ajajärk meie ajaloost, ühe perekonna traagika, möödarääkimised ja mittemõistmised, kolm… ei, viis surma ja ühed matused. Suitsu ja tuld, välku ja pauku. Midagi loodusest, midagi kunstist, midagi tehnikast... kõik kokku pakitud ja kätte antud ja ette kantud.

Kirjaniku poolt hämmastav oskus kirjeldada ajastut ajatuna ja perekonnaprobleeme nii, et need mõjuvad tänapäevastena.

Publik, mähituna jopedesse, tekkidesse, pleedidesse ja magamiskottidesse, mütsid peas ja labakud käes, saapad jalas ja sallid ümber, kuum kohv termostes ja soojarohi põuetaskus … publik oli tänulik.

Nüüd siis kolm osa Tõde ja õigust ära nähtud.

(foto)

Kummalised magamised

...

 Enn, Maire, ema, Anneli

Lapsena suvitasime perega mere ääres. Ja mitte et ainult mere ääres, lausa piiritsoonis.

Okastraat rannariba kaitsmas ja liivane rannariba rehaga(?) triibuliseks tõmmatud, et öised diversandid hommikul üle saaks loetud.

Magasime õega ühes telgis, lapsevanemad kõrval teises. 

Ühel ööl ärkasime üles kummaliste helide peale… telgi “ukse” taga klõbistas keegi püssilukku, saateks venekeelsed sõnad.

Olime hiirvaiksed.

Ja siis hakkas keegi telginööre lahti harutama. 

See oli kaunikesti õõvastav.

Tuge polnud ka kuskilt loota, ju oli lapsevanemate uni paksem kui meie oma. Egas midagi, võtsime rünnaku vastu.

Et Kto tam? jne.

Noored piirivalvepoisid olid, nemad tahtsid meie dokumente näha. Kell 1 öösel.

Laskmiseks ei läinud, piiritsooni luba oli meil olemas ja meil lubati edasi magada.

Seda ma ei mäleta, kas uni pärast enam tuli.

Aga hirmutunnet mäletan tänaseni.

…

Ja veel üks kummaline magamine... kui ärgates märkasin, et magan kirikuõpetaja kõrval.

Sellest olen kunagi juba varem kirjutanud.

...