Veel võimalusi

 ...

Kui ikka läheks Tallinna? Jalgrattast ja jalgsi jaama minekust loobusin.

Järgmine võimalus... buss + rong. 

Bussiga Aegviitu ja edasi rongiga linna.

09.05.2025

Buss läheb meie lähedalt  kella 6 paiku hommikul. Siis Aegviidus 26 minutit ootamist, ja kui hästi on korraldatud, ehk on rong ka ootel, siis saab sees istuda. Aga ei pruugi. Õnneks veel väga külm väljas ei ole.

Tallinna jõuab rong kell 7.44

Ajakulu kokku 1 tund 42 minutit. Või siis 2 tundi, kui hommikul toast kell  kolmveerand 6 välja minna. Rõhk sõnal hommikul 😉

...

Järgmine buss Aegviidu poole väljub meilt 14.46. Aegviidus ootamise aeg 1 tund 20 minutit. Tallinna jõuab rong 17.53. Ajakulu kokku 3 tundi 7 minutit.  Kell 17.00 algavale üritusele ei jõua, viimane kord jätsin minemata Eve Mahhovi raamatu* esitlusele.

Rohkem tööpäevadel buss + rong võimalusi pole, ainult reede õhtu on veel, buss väljub 17.25, 30 minutit rongi ootamist, kell 19.00 Tallinnas. 

Reede õhtune buss vist sobib linnast maale tulekuks. Vähemasti kunagi sobis, praegu natuke kahtlen.

Laupäeval bussiliiklust pole ja pühapäeva õhtul pääseb reedega sarnaselt Tallinna. 1 h  35 min ajakulu. Mingi päris kiire rong.

Hetkeseis selline, ehk saavad ükskord raudteed remonditud ja graafikud paika.

Enam-vähem loogiline võimalus on ka buss + buss. Hommikune buss tuleb Aegviidust tagasi ja liigub Paidesse. Seal tuleb pool tundi oodata, ja siis bussiga Tallinna. 

Kell 7.30 bussi peale, 8.17 Paides. 33 minutit ootamist. 8.50 bussi peale, 10.00 Tallinnas. 

No nüüd võiks veel tagasi saamise võimalused üle vaadata ja siis plaanid paika panna.

...

Seoses rongidega on mul paar lugu ka tagataskus.  

Kasvõi see, kui ükskord Rootsi-laevale pidin jõudma.  Bussiga Aegviidus, istun juba rongis, kui avastan info, et sõiduplaanis muudatus. Rong väljub... millalgi, ilmselgelt liiga hilja. Eriti valikuvõimalusi polnud, läksin tee äärde hääletama. Kohe esimene auto võttis peale, sõitis küll teises suunas. Selles mõttes, et mitte Tallinna, vaid Kuusalu poole. Vahet pole, vähemasti saan liikuma! Kuskil Narva maanteel Kuusalu kandis suvalises bussipeatuses pani ta mind maha. 10 minuti pärast tuli buss, linnas sain takso ja laevale jõudsin, isegi mitte päris viimasel minutil. 

Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... 

* Eve Mahhov, "Loovkampsik"

...

Tahad minna Tallinna?

 ...

Kui lihtne see on... minna ühistranspordiga Tallinna.

Või siis mitte.

I osa

Ütleme et kolmapäevaks on plaani võetud. Või neljapäeval lausa vajadus.

Vanast harjumusest esimene mõte, et rongiga Aegviidust. 

Kohe vaatame võimalused üle. 

Pakkumine on, et jalgrattaga Aegviitu. Vähem kui 15 km ja ajakulu 40 minutit, vihma lubab ka; samas vaba valik, mis kell ja millise rongiga edasi  lähed. Ma olen korra isegi sõitnud, nii umbes 11 aastat tagasi. Siis kui jalgratastega edasi Ahvenamaale liikusime.  Kui nüüd täpsemalt meenutada... kaasa siiski viis mind tookord koos rattaga sadamasse, ma pärast hoopis koju tagasi tulin, rong + jalgratas. Aga naabrite poiss (60+) Tallinnast kasutab seda võimalust mitu korda kuus. 

No ja oma laps tuli paar suve tagasi rattaga linnast maale. Asi see sõita, kilomeetreid ehk 60 ringis 😉 Tagasi läks ringiga:  jalgratas + rong. 

Rong + jalgratas oli võimalus juba minu lapsepõlves maale vanaema juurde tulla, aga siis oli veidi lihtsam. Tallinn - Tapa rongiga sai Jänedale, 7 km on täiesti kõnnitav, eriti kui keegi rattaga rongi vastu tuleb ja pakke käeotsas vedama ei pea. Nii et ratas oli sel juhul pigem vajalik kohvri transportimiseks. 

Ratas Tallinnas ei käinud, pigem saatis või oli rongi vastas.

Kuskil 1950ndate lõpus, vanaisa oma kahe pojaga. Ei tea, kas kolmas tegi pilti.

Muidugi tuleb mulle meelde 90ndate lõpp, kui poja tuli rongiga Tallinnast ja lootis hääletamisega kodule lähemale saada. Aga aeg oli hiline ja üksik noor kutt ehk ka mitte autojuhtide esimene valik. Mobiili tal ei olnud, nii ta astus, selle talve vist kõige külmemal hilisõhtul. Mul on veel praegu valus sellele mõelda. 

Ise olen neid kilomeetreid kunagi ka jala astunud, juhtus isegi, et paljajalu.  Kingad äkki pigistasid? Osa maast oli kruusatee, ju avaldas muljet, et seni mäletan. Aga valus mõelda ei ole ;) 

Selle pika heietamise tulemuseks on asi selge: jalgrattaga ma seiklema ei lähe! Ja jalgsi ka mitte.

Aga Tallinna võiks küll minna.

Homme vaatan võimalust buss + rong. Selles mõttes, et ma ei tea sõiduplaanide hetkeseisu.

...

* Hommikul lugesin noore Terrase juttu ühistranspordist. 

* jalgratasetaga Ahvenamaal.

...

Tasuta bussisõit

...

Olen nüüd ära proovinud. 

Selle, mille kohta öeldakse, et tasuta asju pole. 

Eks see ole, kuidas võtta. 

Et on nagu omajagu tasutud ka. 

Täna oli bussis päris mitu sõitjat meie külast. 85-aastane papi ütles, et tema kavatseb nüüd iga päev sõita, kas kohalikku pealinna või naaber-maakonnas asuvasse toidupoodi. Sõidab isegi siis, kui vaja pole, sest mis seal kodus ikka üksi passida.

Naabriproua läks toidupoodi, meil selline kaupluse külastamiseks sobiv liin, tunni ajaga poes käidud. Transport peaaegu et uksest ukseni. 

No siis teine tuttav proua, temagi läks täna poodi. Et mehe tervis vilets, ei taha autoga sõita.

Meie käisime eile. 

Poes. 

Bussiraha hoidsin kokku 1.60.... ma ei hakka ütlema, palju jäätise peale kulutasime.

See oli eile. Täna käisime maakonnakeskuses. Lihtsalt päeva veetmas.

Kohvikus, poes ja postkontoris. 

Ja Wittensteini ajakeskuses.

Loomulikult bussiga... et ikka välja paistaks, et mulle sobib, mis sest, et ajakirjandus püüab märku anda inimeste negatiivsest suhtumisest. Loomulikult, nemad seal linnas sõidavad rõõmsasti juba aastaid tasuta trammi ja bussiga.

Mul ei olnud vaja isegi kahte krooni kaardi ostmiseks kulutada, sobis Tallinna roheline kaart. Valideerimiseks.

Pärtel tegi pildi

Aga muidu... kurb küll, aga meil maal bussisõitjaid napib. Päris vanad enam ei jaksa, päris noored on mujale kolinud. On veel lapsi, kes koolis käivad, samas lapsevanematele bussiliinid ei sobi. Tööle ei pääse, kui autot ei ole. Või lihtsalt harjunud mugavustega, mida auto võimaldab.

Eks aeg näitab, kuidas kujuneb. 

Kauaks külas elu kestab.

Seni võib tasuta olla küll, ma käin hea meelega bussiga poes.

...

Mul pole midagi selle vastu

...

Mul pole tõesti midagi selle vastu, et kella keeratakse. 

Juba enne keeramist hakkasin tund varem ärkama... ja nüüd juba paar tundi varem. Sisemine kell keerab ennast ise, mina loksun ainult kaasa. 

Ma keeraks veel tunnikese, siis on väike lootus, et hakkan koos päikesetõusuga ärkama. Kell 6 on ju normaalne ärgata... aga päike tõuseb kell viie paiku. 

Tänapäeval ei lähe vist isegi laudanaised nii vara tööle.

Ma ise pole laudas kunagi tööl käinud, aga mõned mu tuttavad on, kes lühemat, kes pikemat aega. Kui Veski talus veel püsiasukad olid, siis noor perenaine käis laudas tööl. Mingi 3 - 4 kilomeetrit, jalgrattaga käis. Ühel hommikul tekkis tal probleem: püksisäär jäi rattaketi vahele nii ametlikult kinni, et muud ei jäänud üle, kui võttis püksid jalast ja kõndis koos rattaga koju tagasi. Sest edasi oli veel pikem maa.

Õnneks oli kell 4 hommikul.

No ja siis see tasuta bussisõit.

Mul poleks midagi selle vastu, praegu on nii, et kui sõita tahad, siis maksa... lähimasse poodi edasi-tagasi saab paari euroga, kohalikku pealinna sõiduks kulub 5 ja suurde linna sõiduks kuskil 6-7 eurot. 

Tegelikult ma ju tean, et tasuta asjad lähevad lõpuks kõige kallimaks, aga kohalike penskarite elu oleks natuke lihtsam.

Kui oleks tasuta bussisõit.

Kuigi me ise liigume küll rohkem autoga, siis tegelikult mulle meeldib ühistransport ja sellega seiklemine.

Mul pole midagi ka selle vastu, et mai algul suured talgud toimuvad.

"Teeme ära" siis. 

Talgute mõte on, et kõik koos.  

Mul pole midagi selle vastu, et need, kes koos teha tahavad, selle ära teevad. 

Mina täitsin endale antud lubaduse, korjasin tee äärest pudelid kokku. Järgmise rattaringi jaoks jäi ka, korraga rattale rohkem ei mahtunud. 

Aga muidu, ei midagi uut. Paar kevadist päeva, varsti hakkavad mu lemmiklilled õitsema. 

Võililled.

Praegu õitsevad rohuplatsil teised lilled.

Las õitsevad, mul pole midagi selle vastu ;)

...

Kohe august läbi

...

Aeg kaob linnulennul... linnud kogunevadki juba parvedesse.

Sookured soo serval, pääsukesed traatidel.

Varsti lendavad ära. 

Koos ajaga.

Kohe august läbi.
Augusti viimane nädal.

Pühapäeval käisime Pärnus.

Jäime pimeda peale. Mis on üsna loogiline, kui õhtul pool 7 tuleb mõte, et läheks ja vaataks uue köögi üle. Pererahvas magab? Pole hullu, ega nad köögis ei maga, seega vaatamist ei sega.

Esmaspäeval... kes seda enam mäletab. Tööl käisin, rattaga. Juba mitmendat päeva. Ettevalmistus pikemaks rattaretkeks, või pigem katsetus, et kas üldse jaksan sõita. Ette peab hakkama valmistama järgmisel kevadel, praegu on veel vara.

Teisipäev oli täielik must päev. Ehk oleks olnud tark hommikul horoskoopi lugeda, nüüd on juba hilja.

Nüüd võin tagantjärgi ise päeva-horoskoobi koostada. Kalad istugu kodus ja olgu valmis vastu võtma neid ebameeldivusi, mida ka kodus istumine ei suuda välistada.

Punkti päevale pani see, kui tassi kohvipurule külma vee peale kallasin.

Hilisõhtul.

Kodus loomulikult ka ei istunud.

Kõik rongid käisid vales graafikus, poed ja kohvikud tehti valel ajal lahti, vajalikud telefonid olid levist väljas, levis olevatel telefonidel olid omanikud vale koha peal.

Vajaliku tee remont oli 10 päevaga edenenud, aga mitte lõppenud.

...

Midagi sellist ka, mida meelde tasub jätta.

Rahu ja vaikus, augusti lõpp lapsepõlves oli maalt linna minemise aeg. Naabritüdruk käis gladioolidega teele saatmas.

Nüüd gladioole ei olnud.

Aga värviline oli ikka. 

Mulle tundub, et katus on hakanud värvi andma...

Mõisas korjati kõik näitused kokku.

 

 

 

Rongid on mugavad ja istumine mitmel tasapinnal.

 Hommikud on mõnusalt udused.

Neljapäeval... hommikul pidulik koosviibimine kohaliku pealinna kultuurikeskuses ja õhtul teater kodusemas keskkonnas. Igati meeleolukad mõlemad.

Kahe elamuse vahepeal jõudsin veel juuksuris käia, tänu sellele sain kontrollida fakti, et meie jõgi on ära kuivanud.

Täitsa kuiv!

Miks see küll üllatavam tundub kui see fakt, et kaev suvekodus ka täitsa tühi on.

 

Reedel pisteline kontroll Lapsed ja loomad.

Üks laps ei jõudnud veel aknale ja üks loom juba "tõmbas uttu".

 

Reedese päeva pidulik lõpetamine.
Märksõnaks elavhõbe.

...

Kuidas hetke nautida

...

Kui nüüd ajas tagasi minna, siis hommikul jõudsime Tallinna. 

Kuna horoskoop käskis mul täna iga hetke andunult nautida, ei jätnud ma seda võimalust kasutamata.

Hommikul nautisin koosolemist meie mõnusa reisiseltskonnaga, aga siis läks igaüks omas suunas ja ma pidin edasi üksi nautima paari tundi Tallinnas. 

Loomulikult polnud see mingi probleem.

Kuigi üksi saab, on jagatud nauding ikka kordades suurem.

Nii ma siis jagasin.
Ja nautisin.

Pirukat.

 

Asi see jagada, paljukest üks herilane ikka jõuab.
Ilmselgelt nautis tema ka.

Siin on, siit saab...järgmisena tuli varblane.

Niikaua, kui talle lauakombeid selgitasin ja toolile istuma suunasin...

 

 ... oli herilane hoogu sattunud ja kohvitassi kukkunud.


Olin sunnitud ta sealt välja õngitsema ja laua peale kuivama panema.

Aga pirukas oli hea ja kohv veel parem, tasus nautimist.
Ja jagus jagamisekski.

Pärast kõndisin läbi linna Balti jaama välja.
Ilus oli.

 

Edasi tekkisid juba probleemid.

Sain teada, et minu rong väljub erandkorras Ülemistelt. 

Ma ei tahtnud enam hetkeolukorras olla.. nautimisest rääkimata.

Õnneks asi lahenes, sest leidsin bussi ja saatusekaaslase, kellega koos reisi jätkata.

Bussiga Ülemistele ja Ülemistelt edasi uue elektrirongiga.

Sõit läks väga kiiresti, kas oli rong kiire või seltskond hea... ilmselt mõlemad.

Nüüd ma siis olen kodus ja ei raatsi magama minna.

Mul on peotäis ajalehti ja raamat pooleli, tegevust jaguks hommikuni.

...

Sekeldustega Riiga

...

Pärnu bussijaam oli juba nagu teine kodu. Nädala kolm esimest päeva.

Esmaspäeval kell 8 ootasime Riia bussi, aga peale ei saanud. 

Ainult üks vaba koht, ütles bussijuht. 

Meid oli kaks.

Kell 11 ootasime järgmist Riia bussi, aga kui ta tuli, siis peale ei saanud. 

Tema bussist pileteid ei müü, ütles bussijuht.

Selleks ajaks olime juba teada saanud, et kuigi läbisõitev buss, siis pileteid saab bussijaamast... 3 või rohkem tundi enne bussi väljumist. 

Kolm tundi enne bussi väljumist mina mõnikord veel ei teagi, et just selle bussiga sõita tahan.

Tegelikult olime selleks ajaks juba aru saanud, et ega me ei tahagi selle bussiga sõita. Bussijuht oli karm vend ja buss miski tavaline ühekorruseline.

Nii targad me olime, et ostsime piletid järgmiseks hommikuks. Õhtused tagasisõidupiletid ka.

Sisuka esmaspäevahommiku veetsime bussijaamas ja selle lähi-ümbruses.

Teisipäeval kell 8 ootasime Riia bussi... ja saime peale. Kuigi buss hilines.

Piletit koju ei unustanud, ära ei kaotanud, nii et kõik oli ok. 

Tervelt 16 kilomeetrit.

Siis läks buss katki. 

 

Õnneks nii lähedale Pärnule, selle maa oleks jala ka maha käinud, kui bussijuht oleks märku andnud, et sõit läbi. 

Aga meie istusime teise korruse esiaknatagusel pingil. Kahju oleks olnud sõidust loobuda, kuigi harjumus hakkas juba kujunema. 

Loobumisharjumus.

Õnneks olid bussijuhid sitked vennad, tunnike nikerdamist ja olime jälle sõidukõlbulikud.

 

Sõit jätkus.

Meie ülemisel korrusel esiakna taga.

Rita vaatas terve tee aknast õue, mina vahepeal tukkusin.

Mis oli jumalast kasulik, sest pikk päev Riias, oligi vaja end korralikult välja puhata. 

Miskipärast pole ma eelmisel suvel oma Riia-reisist bloginud, nüüd ma ei saagi öelda, et see oli tuttav ja too oli tuttav.

Vaatasime üle kõik ette sattunud olulised kohad, nautisime vanalinna, istusime kohvikus, kolasime turul ja tutvusime kaubandusega (Galerija).

Ilm oli sügisene, tuul pidi juuksed peast ära viima ja vahepeal sadas vihma ka. Aga just siis olime katuse all, nimelt lubasime endale ühe ekskursiooni miski rongi moodi elektrimasinaga. Klapid kõrvas ja venekeelne info silmaringi laiendamas.

 

Ükski linn pole ilma inimmassita. 

Nii jäi iga pildi peale ka ilusaid inimesi ja toredaid tegemisi.

Koju ostsin kaasa mõned Laima šokolaadid, Selga Wafer cake`d, Riia palsami, 2 Läti õlut ja Piena lase karamelli. Kui koju jõudsin, kaalusin reisikoti üle - 6,5 kg. 

Ma ei tea, mis see nii palju kaalus, sest vähemasti palsam oli juba joodud ja muist šokolaadi ka otsas.

Paar sõna ka bussist. Õieti bussijuhist... see oli seesama eelmise hommiku karm onu. 

Riias oli ta täpselt sama karm, sest kui ma bussi esimesest uksest korraks välja astusin (väljasõit hilines, kuna ootasime miskit Saksast tulevat bussi), tegi ta mulle märkuse - madam, reisijad võivad väljuda ainult keskmisest uksest. Appikene, olin valmis kohe bussi tagasi sööstma ja oma viga parandama, sest kui minuga nii kenasti räägitakse, muutun ma alati sõnakuulelikuks. 

Buss oli ühekorruseline ja me istusime jälle kohtadel 1 ja 2, seekord turvaliselt bussijuhi selja taga. 

Isegi kohvi pakuti!

Pärnu bussijaama jõudsime õhtul pool kümme.

Kolmapäeva hommikul kell kümme olin jälle seal.
Bussijaamas.

Ootasin bussi.

Seekord kojusõit.

...

Olevik ja minevik

......

Eelmisel nädalal käisime noortega (poja & Co) retkel Tunne Eestimaad. Tegelikult on ikka palju ilusat, mida tasub vaadata.

Meie käisime näiteks Jäneda linnamäel. (Pean alati mõtlema, et linnus küll, aga millal siis linnamägi ja millal maalinn. Linnamägi on igal juhul loodusliku päritoluga, maalinn seevastu peaks inimkätega loodud olema.).

Seda oosi, millel linnamägi asub, tunnen väga hästi. Lapsena vanaema-vanaisaga maale minnes tuli see ületada, algul järsk mäkketõus ja siis kiire laskumine. Rongijaamast suvekoduni oli oma 7 km: natuke maanteed, natuke mõisavahet, tõus ja laskumine seljandikul, järv ja järvetee, edasi kodumetsatee.

Ja siis põlluserv, kus haabade kohinast tekkinud ärevat tunnet mäletan seniajani. Palju kordi seda takistusriba joostes läbitud, üksi ja hirmuga. Mets ei kohutanud, metsloomi ei kartnud, aga metsaserv kodu juures oli kõhedust tekitav. Haabade ärevus.

Teekond rongijaamast oli ikka pikk küll. Nüüd, kus autoga trepist treppi, toidukotid virnas pagasnikus, on raske isegi ette kujutada, kuidas tol ajal käidud sai. Kõik riided ja toidukraam, vanaisa oma seljakotiga oli kui suure küüruga kaamel ja kummagi käe otsas veel komps.

Mõisavahel oli pood ka, aga ega seegi lähedal olnud. Nii palju, kui võimalik, sai ikka linnast kaasa võetud. Ja eks võimalusel käidi tulijatel jalgrattaga vastas ka.

Hiljem oli lihtsam, siis sai pool maad bussiga.

Ja veelgi hiljem oli juba igasuguseid sõiduriistu.

Aga ometi… omamoodi tassimiste aeg hakkab tagasi tulema. Väikesed külapoed on uksed kinni pannud, bussiliinid jäävad lühemaks. Ja kui autoga ka treppi ei pääse, ja kui autot ka pole… jälle kott selga ja teine käe otsa. Elu tahab elamist.

...

Väike vedu

......

Mõnel inimesel elus veab.

Mõnel inimesel veab vähem.

Ja mõnel veab alati viltu.

Kui nüüd ennast kuhugi lahterdada, siis sinna viimasesse gruppi nagu ei tahaks, esimesse aga igatahes ei saaks. Mis sest, et aeg-ajalt mul kummalisel kombel veab. Õieti on nii, et mõned minu mittevedamised on ootamatult õnneliku lõpuga.

Näiteks kui ma rongi pealt pool-joostes otse laeva peale pidin jõudma, aga rongi istudes avastasin, et sõiduplaani on muudetud ja rong väljub alles kolmveerand tunni pärast.

Või kui me grupiga - minu korraldamisel - Rootsi reisile minemas olime, aga just sel päeval (mulle teadaolevalt ainuke kord viimase 20 + x aasta jooksul) oli nii meeletu tuisk, teed olid umbes, autod hanges, täielik kaos kohalikul maanteel. Siis bussijuht (liinibuss!) oli nii armas inimene, keeras otsa ringi ja tegi bussile erakorralise marsruudi, 20 km pikema, mööda suuremaid ja sõidetavamaid teid… ja me saime rongile. Ja laevale. Ja käisime Rootsis ära. See oli paar aastat peale “Estonia” hukku, kõik, kes koju jäid (st lapsevanemad) olid kerges paanikas. Ja teadmatuses. Mobiiltelefonide ajastu ei olnud veel alanud. Aga minul ei tekkinud hetkekski tunnet, et asi peaks pooleli jääma.

Aga aeg-ajalt tunnetan küll täielikku mittevedamist.

Minu ema minu vanuses sättis mõtteid juba pensionile jäämise suunas, mina pean oma 10 aastat veel tööl käima. Selle elaks ma veel üle, aga et mu endine pinginaaber rõõmus noor pensionär on, see kriibib küll hinge. Mõnel ikka tõesti veab. Küll ma kooks ja heegeldaks, keedaks ja küpsetaks, kraamiks ja koristaks, loeks ja reisiks.

Kui ma pensionär oleks.

...

(Foto autor Kõrreke)