...
Käidud.
Nähtud.
Ja et paremini näha, siis ikka läbi prillide....
...
Kuvatud on postitused sildiga läti. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga läti. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 23. august 2023
laupäev, 8. juuni 2019
Käsitöö ja lilleilu
...
Just nagu lähemal vähe oleks, et oli vaja reisile minna!
Käsitööd ja lilleilu nautima!
Ehk ongi nii, et koduseid väärtusi rohkem hinnata, peab vahepeal kaugemale ka vaatama.
Ja naabrite juures on alati tore käia, pikkuselt paras sõit, kodune kliima, toredad reisikaaslased ja kenad Läti-naabrid ning hästi korraldatud päev.
Alustasime Pärnust, nii et mu ühepäevareis kujunes selliseks nagu ikka: kaks ööd kodust ära! Selle eest saime end hommikul välja magada, samas kui need, kes Rakverest alustasid, pidid startima juba varahommikul.
Õhtul tagasi jõudsime ka teistest oma kolm tundi varem, kuigi jah, mina olin selleks ajaks alles nö poolel teel ja võimalusega kulutada pool päeva Pärnus ka pühapäevaselt puhkuseks.
Käsitöö oli lätimaine ja palju rahvuslikku, pakuti kõikvõimalikku selga-jalga-pähe ja suhu panemiseks.
Sõin ära ühe kohaliku tähtsusega pekipiruka ja ühe saldejumpsi.
Olid head mõlemad.
Laulu oli ka.
Palju põnevaid esemeid.
Vaatan tihti suure kahjutundega, kui palju on ootel ilusat toodangut, ja väikese lootusega, ehk tõesti leiab iga ese lõpuks endale õige kodu.
Mantlid-jakid pakkusid silmailu, aga seekord jäid ostmata.
Pärast oli veel jalutuskäik Babite rodopargis. Lugesin just netist, et hetkel õitseb seal üle 250 erineva rododendroni liigi.
Ilmselgelt jäi meil mõni nägemata!
Aga võimas ilu oli seal juba pealiskaudsemal pilguheitmisel.
Reisipäeva lõpetuseks käisime lõunat söömas, bufee Lido moodi.
Täitsa taskukohane ja väga maitsev!
Lastekaitsepäeval Lätimaal.
Tehtud!
...
reede, 25. november 2016
Jätkuvalt koos Lätiga
...
Ja loomulikult meeldivad mulle kõik vanad fotod.
...
Täna kindlasti jõuan raamatuga lõpule.
Nii mõnigi lätlane sai tuttavamaks. Ma ju pole teadnud grammigi Läti kirjandusest.
Välja arvatud Vilis Lācis ja "Kaluri poeg"... ma ei usu, et ma sedagi lugenud olen.
Nüüd siis mõned nimed siia.
Eduards Veidenbaums (1867—1892), siin temas pikem jutt.
Aasta õppis Tartu Ülikoolis, suri juba 24 aasta vanusena.
Ja tõlge tema ühest luuletusest.
Kus rikkad söövad uhkeldades,
Sa nende jalge ette lange
Ja mesikeelselt mehkeldades
Neid austama sa ole kange.
Kuid jumal hoidku, alamsooga
Et koos sind kunagi ei nähtaks.
Neid parem põrmu talla hooga,
Peab tark vaid enda olu tähtsaks.
Luuletuse leidsin siit.
Ja loomulikult meeldivad mulle kõik vanad fotod.
...
Üks nimi veel.
Aspazija (õieti Elza Pliekšāne, sünninimi Johanna Emīlija Lizete Rozenberga)
1865 - 1943
Luuletaja ja näitekirjanik.
Järva Teatajas on kirjutatud:
Aspazija – päikese ja armastuse laulik. Suure Läti naiskirjaniku surma puhul...
november 1943
Foto siit.
...
Ja siis veel Rainis.
Aspazija abikaasa.
Rainis, õieti Jānis Pliekšāns (1865 – 1929), oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ja poliitik.
1929.aastal ta suri, 1929.aasta Loomingus on temast pikk artikkel.
Foto siit.
...
Ja kõige lõpus raamat, mille lugemise võtan plaani.
Midagi kaasaegsemat.
Nora Ikstena, "Neitsi õpetus".
Aga nüüd loen Contra raamatu läbi.
Veel selle päeva sees.
...
kolmapäev, 23. november 2016
Mida ma Lätist ei teadnud
...
...
Ja lõpuks, need ju ainult mõned mõtted, mis raamatut lugedes infot otsima panid, tegelikult nuuskisin ikka veidi rohkem .
...
Lugesin läbi Contra raamatu, nüüd tean Läti kohta ikka oluliselt rohkem.
Aga mul endal ka soe suhe lõunanaabriga, nii et kui õige võtaks kätte ja kirjutaks raamatu! See oleks siis "Meie Läti", sest erinevalt Contrast olen mina Lätis kõik korrad (mida on kokku 4) ikka seltskonnaga käinud, esimest korda julgelt 40+ aastat tagasi.
Mine tea, ehk ühel hetkel kirjutan ka :)
Raamatu.
Vähemasti on see hea vastus neile, kes küsivad, kas ma tõesti pensionärina kavatsen koju jääda ja mida mul siin õieti teha on.
Loomulikult on mul teha, mul on isegi siis palju tegemist, kui ma mitte midagi ei tee.
Aga lähen nüüd tagasi Contra raamatu juurde, sest tõesti, mul ka Läti suunas suht soojad tunded ja Contra raamat mulle nagu väike teatmeteos, et mõned Lätile iseloomulik faktid teada saada või meelde tuletada.
Näiteks need sininesed lehmad.
Kõlab natuke kummaliselt, justkui miski muinasjutt. Aga mis ma loen: lätlastel ongi oma tõug, Läti sinine lehm! Lausa ohustatud tõug, iga lehma kohta saab aastas 200 eurot toetust. Nad võiksid sünnitoetuse ka sisse seada, et iive ikka tõuseks.
Lehmadel.
Aga muidu, vaatasin oma lätiteemalise fotovaramu pinnapealselt üle, ühtegi lehma pilti ma ei leidnud, kuigi Contra kinnitab, et kujusid leidub kõikjal.
Ju ma ei osanud märgata.
Mingi sarviline see küll on...
No ja siis see Karutapja.
Tean küll, et neil on sellenimeline orden.
Ja eepos.
Aga nüüd leidsin nimekirja eestlastest, kes kõik selle ordeniga autasustatud on.
Ja eeposesse on sisse kirjutatud ka Kalevipoeg, kes Karutapjale võitluses alla jääb.
Mul on küll kahtlane tunne, et see seik on "Kalevipoega" sisse kirjutamata jäänud... või mine sa tea. Kui ikka lõpuks sõjakirves maha maeti, siis see ju oluline fakt.
Ega ma ei saa muidugi kiidelda, nagu oleks "Kalevipoeg" mul läbi loetud...
Aga kui ma oleks enne viimast Läti-reisi veidi kodutööd teinud (või Contra raamatut lugenud), oleks ikka ühe Karutapja õlle koju kaasa ostnud...
Lõpuks õppisin pisut ka läti keelt. Google tõlge ütleb, et kui eestlane ütleb: karu tuleb, siis lätlane on sõnade ja tähtedega hoopiski kokkuhoidlikum ja ütleb: jābūt.
Ega ma seda tõlget väga ei usalda, vähemasti multikas "Karu tuleb" jäi mul leidmata.
Ja et abu labi, nagu Contra kinnitab, öeldakse sopsus meeste kohta, ehk siis mõttes parajad poisid. Aga tegelikult tähendab mõlemad head, või nagu google tõlge ütleb: nii hea.
...
Ma ei jätnud jonni, multika leidsin ka üles.
Abu labi!
...Ja lõpuks, need ju ainult mõned mõtted, mis raamatut lugedes infot otsima panid, tegelikult nuuskisin ikka veidi rohkem .
...
laupäev, 20. august 2016
Läbi nagu Läti raha
...
Kui koju tagasi jõudsime, olime omadega ikka juba päris läbi.
Või nagu vanarahvas arvas ütelda: läbi nagu Läti raha.
Kui koju jõudsime.
Pikk päev selja taga.
Hommikul 8 paiku startisime ja pisut enne keskööd tagasi.
Sai käidud Lätis.
Kuna minul lasus kohustus marsruut paika panna ja vajadusel kaarti lugeda, siis läks nagu läks.
Mina ise olen rahul, mis sest, et kaarti lugeda ei oska.
Igatahes oli must rohkem asja, kui sellest pisikesest mehhanismist, kes peale seda, kui mõned korrad ristmikul kraaksatas, et pööra paremale või sõida maha teisele teele, jäi solvununa vakka... kui mitte arvestada mõningad kommentaarid kiiruse ületamise kohta, ja seda olukordades, kus isegi minu arusaamade järgi oli kõik kontrolli all.
Aga plaani said kirja:
1 muuseum
1 loss
1 sadamalinn
1-2 kaubanduskeskust...
ja plaan sai peaaegu et täidetud.
Peaaegu... kaubanduskeskused olid lahjavõitu, loss remondis, sadam tagasihoidlik ja lisaks mugavusteta maanteed, mis tähendas, et siin remont ja seal remont.
Aga tõesõna, see mind ei seganud.
Mu meelest oli kõik super-hea.
Linn, mis asub korraga mere ja jõe ääres.
Salacgrīva... Salatsi.
...
Edasi muuseum.
Muuseum, mis tutvustab vabahärrat, kes sinnakanti pardijahile kutsuti, seal mõisaomaniku tütresse armus ning 1744. aastal lähikonna kirikus ka laulatati... seega, kus vabahärrale tema elu helgeimad hetked osaks said.
Nii on Dunte mõis Liivimaal tihedalt seotud Münchhauseni lugudega ja praegu asub selles mõisas Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni muuseum.
...
Edasi loss.
Igate loss. Sisse ei saanud, sees oli remont.
Ega me väga kippunudki.
Vaatasime väljast, imetlesime parki.
...
Nimekirjaväliselt ka üks kirik.
Igates baznīca.
Igate kirik.
...
No ja siis need kaubanduskeskused ja teede remont.
Natuke nii nagu meilgi, aga ikka nagu viletsam.
Vähemasti teed, nii need, mis üles võetud, kui ka need, mis üles võtmata.
Aga vahet pole, tore oli ikka.
Söömas käisime ka.
Bistroos... aga mitte ei mäleta, kus linnas see oli.
Vist Valmieras, sealt liikusime tagasi.
Mida siis kokkuvõtteks ütelda? Eks ikka... ei saa me läbi Lätita :)
...
Aga plaani said kirja:
1 muuseum
1 loss
1 sadamalinn
1-2 kaubanduskeskust...
ja plaan sai peaaegu et täidetud.
Peaaegu... kaubanduskeskused olid lahjavõitu, loss remondis, sadam tagasihoidlik ja lisaks mugavusteta maanteed, mis tähendas, et siin remont ja seal remont.
Aga tõesõna, see mind ei seganud.
Mu meelest oli kõik super-hea.
Linn, mis asub korraga mere ja jõe ääres.
Salacgrīva... Salatsi.
...
Edasi muuseum.
Muuseum, mis tutvustab vabahärrat, kes sinnakanti pardijahile kutsuti, seal mõisaomaniku tütresse armus ning 1744. aastal lähikonna kirikus ka laulatati... seega, kus vabahärrale tema elu helgeimad hetked osaks said.
Nii on Dunte mõis Liivimaal tihedalt seotud Münchhauseni lugudega ja praegu asub selles mõisas Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni muuseum.
...
Edasi loss.
Ega me väga kippunudki.
Vaatasime väljast, imetlesime parki.
...
Nimekirjaväliselt ka üks kirik.
Igates baznīca.
Igate kirik.
...
No ja siis need kaubanduskeskused ja teede remont.
Natuke nii nagu meilgi, aga ikka nagu viletsam.
Vähemasti teed, nii need, mis üles võetud, kui ka need, mis üles võtmata.
Aga vahet pole, tore oli ikka.
Söömas käisime ka.
Bistroos... aga mitte ei mäleta, kus linnas see oli.
Vist Valmieras, sealt liikusime tagasi.
Mida siis kokkuvõtteks ütelda? Eks ikka... ei saa me läbi Lätita :)
...
reede, 26. juuli 2013
Sekeldustega Riiga
...
Pärnu bussijaam oli juba nagu teine kodu. Nädala kolm esimest päeva.
Esmaspäeval kell 8 ootasime Riia bussi, aga peale ei saanud.
Ainult üks vaba koht, ütles bussijuht.
Meid oli kaks.
Kell 11 ootasime järgmist Riia bussi, aga kui ta tuli, siis peale ei saanud.
Tema bussist pileteid ei müü, ütles bussijuht.
Selleks ajaks olime juba teada saanud, et kuigi läbisõitev buss, siis pileteid saab bussijaamast... 3 või rohkem tundi enne bussi väljumist.
Kolm tundi enne bussi väljumist mina mõnikord veel ei teagi, et just selle bussiga sõita tahan.
Tegelikult olime selleks ajaks juba aru saanud, et ega me ei tahagi selle bussiga sõita. Bussijuht oli karm vend ja buss miski tavaline ühekorruseline.
Nii targad me olime, et ostsime piletid järgmiseks hommikuks. Õhtused tagasisõidupiletid ka.
Sisuka esmaspäevahommiku veetsime bussijaamas ja selle lähi-ümbruses.
Teisipäeval kell 8 ootasime Riia bussi... ja saime peale. Kuigi buss hilines.
Piletit koju ei unustanud, ära ei kaotanud, nii et kõik oli ok.
Tervelt 16 kilomeetrit.
Siis läks buss katki.
Õnneks nii lähedale Pärnule, selle maa oleks jala ka maha käinud, kui bussijuht oleks märku andnud, et sõit läbi.
Aga meie istusime teise korruse esiaknatagusel pingil. Kahju oleks olnud sõidust loobuda, kuigi harjumus hakkas juba kujunema.
Loobumisharjumus.
Õnneks olid bussijuhid sitked vennad, tunnike nikerdamist ja olime jälle sõidukõlbulikud.
Sõit jätkus.
Meie ülemisel korrusel esiakna taga.
Rita vaatas terve tee aknast õue, mina vahepeal tukkusin.
Mis oli jumalast kasulik, sest pikk päev Riias, oligi vaja end korralikult välja puhata.
Miskipärast pole ma eelmisel suvel oma Riia-reisist bloginud, nüüd ma ei saagi öelda, et see oli tuttav ja too oli tuttav.
Vaatasime üle kõik ette sattunud olulised kohad, nautisime vanalinna, istusime kohvikus, kolasime turul ja tutvusime kaubandusega (Galerija).
Ilm oli sügisene, tuul pidi juuksed peast ära viima ja vahepeal sadas vihma ka. Aga just siis olime katuse all, nimelt lubasime endale ühe ekskursiooni miski rongi moodi elektrimasinaga. Klapid kõrvas ja venekeelne info silmaringi laiendamas.
Ükski linn pole ilma inimmassita.
Nii jäi iga pildi peale ka ilusaid inimesi ja toredaid tegemisi.
Koju ostsin kaasa mõned Laima šokolaadid, Selga Wafer cake`d, Riia palsami, 2 Läti õlut ja Piena lase karamelli. Kui koju jõudsin, kaalusin reisikoti üle - 6,5 kg.
Ma ei tea, mis see nii palju kaalus, sest vähemasti palsam oli juba joodud ja muist šokolaadi ka otsas.
Paar sõna ka bussist. Õieti bussijuhist... see oli seesama eelmise hommiku karm onu.
Riias oli ta täpselt sama karm, sest kui ma bussi esimesest uksest korraks välja astusin (väljasõit hilines, kuna ootasime miskit Saksast tulevat bussi), tegi ta mulle märkuse - madam, reisijad võivad väljuda ainult keskmisest uksest. Appikene, olin valmis kohe bussi tagasi sööstma ja oma viga parandama, sest kui minuga nii kenasti räägitakse, muutun ma alati sõnakuulelikuks.
Buss oli ühekorruseline ja me istusime jälle kohtadel 1 ja 2, seekord turvaliselt bussijuhi selja taga.
Isegi kohvi pakuti!
Pärnu bussijaama jõudsime õhtul pool kümme.
Kolmapäeva hommikul kell kümme olin jälle seal.
Bussijaamas.
Bussijaamas.
Ootasin bussi.
Seekord kojusõit.
...
kolmapäev, 29. mai 2013
Fotojaht: salaja pildistatud
...
... ja Kuressaares.
...
...
...
või Lätimaal.
...
Kõige lihtsam on salaja pillimehi pildistada.
Nemad ajavad oma asja ja neil pole aega märgata, kes kui palju pildistab. Salaja või avalikult.
Mina ikka pigem salaja.
Stockholmis...
... ja Kuressaares.
...
Alati tasub salaja selja tagant pildistada.
Kõige ohutum.
Ja inimesed on selja tagant täpselt sama huvitavad kui eespoolt.
Mõnikord isegi huvitavamad.
...
Edasi Riia turule.
Sedapuhku oli huvitav istuva meeskodaniku särk, täpsemalt värv ja muster.
Eesseisev naiskodanik oli ainult suitsukate, et keegi ei saaks aru, keda ma salaja pildistasin.
Selja tagant ja salaja ei pruugi alati õnnestuda. Mõni tunneb kohe kuklaga, et midagi toimub, siis pead kähku lolli näo pähe tegema ja hoopis muus suunas vaatama.
Et mina pole midagi teinud ega kedagi näinud.
Magavad kodanikud on igal juhul ohutud, neid võid pikalt pildistada.
Olgu nad siis Rootsimaal...
või Lätimaal.
Ja bussiaknast on hea salaja pildistada.
Täiesti märkamatult.
Objekt ise on igal juhul märkamist väärt.
...
Kodukandis mul salaja pildistamine ei õnnestu.
Raske arvata, miks.
Nii ongi, et kõik, mis salaja, on kodust kaugel.
...
...
pühapäev, 2. september 2012
Lätireisi jätkujutt
...
Lätlased on omamoodi rahvas. Igale sõnale panevad ühe tähe juurde.
Lukss ja serviss ja saldejums.
...
Siis nad muidugi mõtlesid, et eestlane on viisakas, läheb Lätti visiidile ja oma nimekaardil ka, ikka s lõppu.
Päts ja Sits ja misiganes veel...
Lätlane ka viisakas, ametlikul pöördumisel võttis need ülearused s-id sealt lõpust ära.
Herra see ja herra teine.
Küllatulnud eestlane polnud üldse rõõmus.
Aga mulle Lätimaa meeldis.
Sõbrants saatis reisipakkumise, tundub, et talle meeldis ka.
...
Lätlased on omamoodi rahvas. Igale sõnale panevad ühe tähe juurde.
Lukss ja serviss ja saldejums.
...
Siis nad muidugi mõtlesid, et eestlane on viisakas, läheb Lätti visiidile ja oma nimekaardil ka, ikka s lõppu.
Päts ja Sits ja misiganes veel...
Lätlane ka viisakas, ametlikul pöördumisel võttis need ülearused s-id sealt lõpust ära.
Herra see ja herra teine.
Küllatulnud eestlane polnud üldse rõõmus.
Aga mulle Lätimaa meeldis.
Sõbrants saatis reisipakkumise, tundub, et talle meeldis ka.
...
laupäev, 25. august 2012
Teine päev Lätimaal
...
(järgneb)
Kuna päev algab hommikuga, siis mina ka.
Pilt küll õhtusest ajast.
Jurmala, Lielupe hotell.
Alates hommikust siis.
Reisi teine päev.
Ringutamine.
Haigutamine.
Hommikused uudised tv-st, venekeelsed.
Hommikused protseduurid.
Hommikvõimlemine (nali).
Mitte et hommikvõimlemist ei oleks olnud.
Ikka oli, aga ajaliselt ühildus see hommikusöögiga, seepärast valisime meie söömise.
Ja jälgimise.
Nii palju, kui söögisaali vastas olevalt rõdult seda paistis.
Sirutused ja painutused.
Hüpped.
Pöörded.
Just siis, kui tekkis tunne - viimaks ometi lõpetas - ilmusid üle rõduserva nähtavale varbad ja mõtteline osa saledast säärest, ja kõik jätkus.
Või hakkas otsast peale.
Sirutused.
Painutused.
Pöörded.
Süümekatest hoolimata jätkasime meie söömist.
Isegi innukamalt. Et vähendada stressi.
Sink.
Munaroog.
Juust.
Tomat.
Hapukurk.
Heeringas.
Kohupiim.
Hapukoor.
Peedisalat... üllatusena koos heeringaga.
Arbuus.
Kiivi.
Melon.
Banaan.
Kohv.
Keefir.
Mahl.
Jogurt.
Palun sümpaatse noore personali ees vabandust, kui midagi nimetamata jäi.
See, mida me ei söönud, see nagunii, aga ehk midagi sellestki, mis söödud sai.
Ja kogu aeg tema muudkui võimles ja võimles ja võimles...
...(järgneb)
reede, 24. august 2012
Lätimaad avastamas
...
Ega ma ainult selleks Lätti läinud, et Riia turul kurke osta.
Lätimaal oli muud huvitavat ka.
Ootamatult palju omapärast.
Suursugusem ja jõukam ajalugu kui ma arvata oskasin.
Tean nüüd naabritest palju rohkem.
Aga tunne on, et tegelikult ei tea ikka mitte midagi.
Eks see üks juhuse värk oli, et sellele ekskursioonile sattusin. Mai alguses potsatas meili-kasti kiri, et mingi seltskond läheb ja neil on mõned vabad kohad.
Üks kultuurne kultuurireis kultuurses seltskonnas peab ometi suvesse mahtuma, ja mul on juba traditsioon, et mahutan end augutäiteks.
Kusjuures, minuga saab päris suuri auke täita.
Eriti siis, kui annab kedagi veel kaasa moosida.
Seekord andis.
Augustikuuks olin juba unustanud, et kuhu ja kellega.
Õnneks tuletati sõbralikult meelde.
Et paki asjad ja tule.
Nüüd on see tehtud.
Eks see lahkumine armsalt koduselt pinnalt võtab pisara silma.
Loomulikult mitte minul.
Aga ees ootas palju vaatamisväärset.
Avastasime Lätimaad.
Igate loss.
Tagasihoidlik, lakooniline, elegantne.
Esmakordselt mainitud 1445.
Lossiansamblisse kuuluv peahoone aastast 1880.
Turismiinfo selline.
...
Birini loss.
Loss kauni järve kaldal.
Suur järv oli.
Käsitsi kaevatud.
Tööpuudus oli tol ajal võõras mõiste.
Kui midagi teha ei olnud, leiti kohe, mida teha.
Saagu siia järv.
Ikka mitu aastat olla kaevatud.
Birini mõisa kuulsaim omanik oli krahv Mellin, kelle tütar abiellus August von Pistohlkorsiga.
Uhke häärber ehitati 19. sajandi keskel pruudi kaasavara eest ja selleks kulus ligi miljon kuldrubla.
Lossi inerjöör on renessanss-stiilis, seda ilmestavad avar vestibüül, rõdu ja kaks tammepuust treppi, mida kaunistavad
puugravüürid.
Praegu kuulub mõis eraomandusse ja on populaarne pulmatseremooniate paik.
...
Turaida.
Piiskopilinnus.
Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal.
1776. aastal linnus põles.
1953. aastal tehti algust taastamistöödega.
Mul on tunne, et sinna peab kunagi tagasi minema.
Mul jäi torni ronimata.
Kõik see kõrgelt nähtav ilu jäi nägemata.
Mõni vist ikka käis.
Ja mõni oli juba enne käinud.
...
Eks me nägime ikka rohkem, juba esimesel päeva.
Aga katsu sa kõike meeles pidada.
Kas peabki...
Võib lihtsalt vaadata, kuulata, mõelda.
Õhtul vaatasimegi.
Päikeseloojangut.
...
Esimene päev Lätimaal tuuritamas....
Tellimine:
Postitused (Atom)