Veel võimalusi

 ...

Kui ikka läheks Tallinna? Jalgrattast ja jalgsi jaama minekust loobusin.

Järgmine võimalus... buss + rong. 

Bussiga Aegviitu ja edasi rongiga linna.

09.05.2025

Buss läheb meie lähedalt  kella 6 paiku hommikul. Siis Aegviidus 26 minutit ootamist, ja kui hästi on korraldatud, ehk on rong ka ootel, siis saab sees istuda. Aga ei pruugi. Õnneks veel väga külm väljas ei ole.

Tallinna jõuab rong kell 7.44

Ajakulu kokku 1 tund 42 minutit. Või siis 2 tundi, kui hommikul toast kell  kolmveerand 6 välja minna. Rõhk sõnal hommikul 😉

...

Järgmine buss Aegviidu poole väljub meilt 14.46. Aegviidus ootamise aeg 1 tund 20 minutit. Tallinna jõuab rong 17.53. Ajakulu kokku 3 tundi 7 minutit.  Kell 17.00 algavale üritusele ei jõua, viimane kord jätsin minemata Eve Mahhovi raamatu* esitlusele.

Rohkem tööpäevadel buss + rong võimalusi pole, ainult reede õhtu on veel, buss väljub 17.25, 30 minutit rongi ootamist, kell 19.00 Tallinnas. 

Reede õhtune buss vist sobib linnast maale tulekuks. Vähemasti kunagi sobis, praegu natuke kahtlen.

Laupäeval bussiliiklust pole ja pühapäeva õhtul pääseb reedega sarnaselt Tallinna. 1 h  35 min ajakulu. Mingi päris kiire rong.

Hetkeseis selline, ehk saavad ükskord raudteed remonditud ja graafikud paika.

Enam-vähem loogiline võimalus on ka buss + buss. Hommikune buss tuleb Aegviidust tagasi ja liigub Paidesse. Seal tuleb pool tundi oodata, ja siis bussiga Tallinna. 

Kell 7.30 bussi peale, 8.17 Paides. 33 minutit ootamist. 8.50 bussi peale, 10.00 Tallinnas. 

No nüüd võiks veel tagasi saamise võimalused üle vaadata ja siis plaanid paika panna.

...

Seoses rongidega on mul paar lugu ka tagataskus.  

Kasvõi see, kui ükskord Rootsi-laevale pidin jõudma.  Bussiga Aegviidus, istun juba rongis, kui avastan info, et sõiduplaanis muudatus. Rong väljub... millalgi, ilmselgelt liiga hilja. Eriti valikuvõimalusi polnud, läksin tee äärde hääletama. Kohe esimene auto võttis peale, sõitis küll teises suunas. Selles mõttes, et mitte Tallinna, vaid Kuusalu poole. Vahet pole, vähemasti saan liikuma! Kuskil Narva maanteel Kuusalu kandis suvalises bussipeatuses pani ta mind maha. 10 minuti pärast tuli buss, linnas sain takso ja laevale jõudsin, isegi mitte päris viimasel minutil. 

Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... 

* Eve Mahhov, "Loovkampsik"

...

Ilm ja inimesed

 ...

Väljas on talv, selline ehtne, lume ja miinuskraadidega. Silmale ilus vaadata, ihu ehk ootaks soojemat. Kütmist nõuab rohkem, lumeuputus oli vaid korraks. Nagu tellimise peale just sel päeval, kui Tallinnasse oli vaja sõita. Igasuguseid toiminguid võib ju edasi lükata või tegemata jätta, aga kasutamata ei saa jätta 3 kuud tagasi antud arstiaega! 

Kuigi asi tundus täiesti lootusetu, siis need 150 m maanteeni tänu tugevate meeste toetusele siiski läbitud said.

28.11.2023

Selle algamata talve suurim elamus, muidu oli niisama ilus. 

Mis sest, et alles november.

27.11.2023

...

Aga see, et novembris talv juba kohal on, pole mingi harukordne juhus. 

23.11.2008 hommikul tulin Rootsist. 

Olen sellest kirjutanud... 15 aastat tagasi.

Kui kogu Eestimaa räägib oma lumeelamustest (oh sina Jeestimaa… nagu ütleks mu kadunud vanatädi), siis ei saa minagi neist hangedest mööda minna. Seda enam, et olin pühapäevasesse tuisupilve suisa sisse visatud.

Hommik Tallinnas oli paljutõotav. "Romantika" maabus 10 minutit enne etteantud kellaaega.

Juba kolmas takso sadamahoone juures ei olnud ette tellitud.

Taksoarve oli taskukohane (80 krooni).

Kaasa oli küll autoga kodus lumevangis, aga Anneli arvas, et nemad ehk ujuvad välja. Ja tulevad bussi vastu.

Aga siis selgus, et bussiliin on käigust maas.

Kui pole lennuilma ega meresõiduilma ja maanteed lumest umbes, siis raudtee tundub kuidagi eriti turvaline. Pole kuulnud, et tuul oleks liiprid paigast puhunud või vedur kõhtupidi hangeharjale sõitnud.

Nii ma siis valisin raudtee koduteeks, Balti jaama turvaliseks ootekohaks ja väljuvatest rongidest just selle, kuhu kohalikku bussi vastu oli oodata. Eelnevalt muidugi kontrollisin telefonitsi üle, et kas ikka võib. Oodata. Loota.

23.11.2008

Ja siis oli mul korraga palju vaba aega. Peaaegu et õhtuni.

Aga aeg läks nagu lennates.

Ja juba tuligi rong ette.

Ja juba oli väljumisaeg.

Ja siis oli pool tundi ajast üle.

Ja siis rong varsti väljuski.

Siis helistasin bussijuhile… sest mulle tundus, et rong veidi hilineb.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne

Ja kui sõbrants-kolm helistas, et tema põnn juba neljandat tundi Aegviidus ja rong ei välju, et kas mina tahan sellest rääkida. Ikka tahtsin, meie sõit sujus täiesti arvestatavas tempos.

Kuni… ma enam ei tahtnud sellest rääkida. See oli siis, kui enne Aegviitu jõudmist me törtsti seisma jäime ja tunnikese-poolteist seal paiksetena püsisime.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne… kuigi ma tõesti ei tahtnud sellest enam niiväga rääkida. Eriti bussijuhiga, temale saatsin sõnumi.

Aga kõigi nende helistamiste tulemusel leidsin ma rongist onunaise. Ja ühe tuttava põnni, kes ka lootis, et ehk buss ootab. Ja koju viib.

Buss ootas.

Bussijuht* oli fantastiline, isegi ei porisenud. Kuigi põhjust ju oli. Kasvõi see, et ootamise 2-3 tunni jooksul oli buss hange mattunud ja välja ukerdamine oli veidi raskendatud.

Ja kui teed polnud näha.

Ja kui külavahel ainus võimalik sõidurada oli blokeeritud hangeharjal auto poolt. Mis sai bussijuhi labida, köie ja musklijõu abil tagasi õngitsetud.

Koju ma jõudsin.

Rongis olemisest kirjutasid tol korral teisedki.

Osaline.

Ja krahv**, keda enam ei ole.

Aga noor sugulane kirjutas samal päeval oma Päevaraamatusse...

...

* Bussijuht Ülo

** Nüüd, kui tema blogi uuesti lugesin, sain temast rohkem teada.

...

Tasuta bussisõit

...

Olen nüüd ära proovinud. 

Selle, mille kohta öeldakse, et tasuta asju pole. 

Eks see ole, kuidas võtta. 

Et on nagu omajagu tasutud ka. 

Täna oli bussis päris mitu sõitjat meie külast. 85-aastane papi ütles, et tema kavatseb nüüd iga päev sõita, kas kohalikku pealinna või naaber-maakonnas asuvasse toidupoodi. Sõidab isegi siis, kui vaja pole, sest mis seal kodus ikka üksi passida.

Naabriproua läks toidupoodi, meil selline kaupluse külastamiseks sobiv liin, tunni ajaga poes käidud. Transport peaaegu et uksest ukseni. 

No siis teine tuttav proua, temagi läks täna poodi. Et mehe tervis vilets, ei taha autoga sõita.

Meie käisime eile. 

Poes. 

Bussiraha hoidsin kokku 1.60.... ma ei hakka ütlema, palju jäätise peale kulutasime.

See oli eile. Täna käisime maakonnakeskuses. Lihtsalt päeva veetmas.

Kohvikus, poes ja postkontoris. 

Ja Wittensteini ajakeskuses.

Loomulikult bussiga... et ikka välja paistaks, et mulle sobib, mis sest, et ajakirjandus püüab märku anda inimeste negatiivsest suhtumisest. Loomulikult, nemad seal linnas sõidavad rõõmsasti juba aastaid tasuta trammi ja bussiga.

Mul ei olnud vaja isegi kahte krooni kaardi ostmiseks kulutada, sobis Tallinna roheline kaart. Valideerimiseks.

Pärtel tegi pildi

Aga muidu... kurb küll, aga meil maal bussisõitjaid napib. Päris vanad enam ei jaksa, päris noored on mujale kolinud. On veel lapsi, kes koolis käivad, samas lapsevanematele bussiliinid ei sobi. Tööle ei pääse, kui autot ei ole. Või lihtsalt harjunud mugavustega, mida auto võimaldab.

Eks aeg näitab, kuidas kujuneb. 

Kauaks külas elu kestab.

Seni võib tasuta olla küll, ma käin hea meelega bussiga poes.

...

Kaks minutit

...
7.42

Riided seljas, saapad jalas.

Veel kaks minutit, siis on õige aeg uksest välja minna.

Veel jõuab.
Puutoomise sodi veranda põrandalt kokku noppida, jalanõud ritta sättida.

Minek.
...

7.48

Kohe tuleb buss.

Kaks minutit on aega.

Jesper, nii laheda mustriga jää loigul!

Fotokas ruttu taskust välja.

Klõps ja valmis.

Juba ta tulebki.

Buss.

Meil on parim bussijuht.
Ja väga täpne.

Pilt on tehtud 13. aprillil

Ju jõudsin ka siis kaks minutit varem peatusesse.

Enamasti jõuame bussiga üheaegselt.
...

Sunnitud ootamine

...

Kui ma siis reede õhtul kodus Eesti Päevalehte lugesin, et...

"Inimene tajub bussipeatuses ootamise aega lühemana, kui koht atraktiivseks ja huvitavaks muuta."

(E.W.)

...tuli mulle meelde, et just olin sunnitud ootama.

Ligi 15 minutit

Mina, kes ma tavaliselt jõuan koos bussiga. 

Või napilt varem.

Seekord tavapärase bussi peale ei jõudnud ja hilisema aega täpselt ei teadnud.

Bussipeatus jagas küll lahkesti infot.

Selle peatuse sõiduplaani leiad enda telefonis aadressilt  m.peatus.ee

 25.08.2015

Ma tean seda juba suvest saadik.
Et ei leia.
Vähemasti minu "lutsust" küll mitte.

Aga atraktiivsust lisab üksjagu. Vähemasti neile, kellel kaasaegne tehnikaime taskus.
Mitte minusugustele memmedele.

Aga see teine atraktsioon.
Tõsi küll, tuli 100 sammu edasi astuda.
Et paremini näha.

Aega mul ju oli. 

Ja see tehnikaime ka. 

"Seebikarp"

Võin kinnitada: ei tundunudki nii pikk ja igav.

Ootamine.

Vahepeal jõudsin mängida veel mängu "Helista sõbrale". 

Et mis kell buss läheb.

Nii palju siis telefonist.

Fotokast. 

Atraktiivsusest.

Kohalikust bussipeatusest.

Päevalehest.

Aga millest too artikkel muidu rääkis?

Kes seda enam täpselt mäletab...

...

Muutmatu ja muutumatu

...

 Tujutu päeva hommik

Igal hommikul ma luban, et ei topi oma nina teiste asjadesse.

Igal õhtul olen ma tige... jälle ei suutnud.

Suud kinni hoida ei suutnud.

Hommikul mõisa juures oli suur grupp ekskursante. 

Õpilasi. 

Jalutasid all pargis, käisid poes. 

Mina läksin parasjagu mööda.

Täiskasvanud saatja seisis mõisa ees ja suitsetas. 

Kui ma oleks mõelnud oma hommikusele lubadusele, oleksin ehk ütlemata jätnud, aga mul on lühike mälu ja lubadus ei tulnud meelde.

Nii ma siis ütlesin. 

Et meil koolimaja juures põhimõtteliselt ei suitsetata. Otse klassi akende all, võite omale probleeme tekitada.

Naisterahvas oli mõistlik, tänas ja varjus nurga taha. 

Pärast tuli välja, et miski eliitkool.

Ma ei tea, kas mu sekkumine midagi muutis. 

...

Hiljem, bussis.

Buss tavapäraselt reedeti rahvast täis, üksikud vabad kohad, lubasin reisikaaslasele, et lähen tahapoole, seal tuttav noormees üksi pingis. "Siia ei mahi, mul siin kott," teatas noormees (üle 20) rõõmsa häälega. 

Teesklesin üllatust ja küsisin, et kas sul siis kaks piletit, et kaks kohta. "Meil jah kaks piletit," kuulutas rõõmsasti noormehe ema kusagilt kaugemalt. Kes ka loomulikult istus.

Õnneks polnud probleemi, mahutasime end kõik kenasti ära ilma kotti nihutamata, keegi püsti jääma ka ei pidanud.

Ainult mina oleks võinud suu kinni hoida.

Mitte ringi vaadata. 

Mida mu sekkumine muutis?

Kusjuures, need sekkumised mind suurt ei piina.

Panevad niisama õlgu kehitama.

Päeva lõpus, kui jätsin sekkumata, see piinab.

Parandamatu mina.

Kui palju on tegelikult seda, mida muuta ei saagi...

...

Väike vedu

......

Mõnel inimesel elus veab.

Mõnel inimesel veab vähem.

Ja mõnel veab alati viltu.

Kui nüüd ennast kuhugi lahterdada, siis sinna viimasesse gruppi nagu ei tahaks, esimesse aga igatahes ei saaks. Mis sest, et aeg-ajalt mul kummalisel kombel veab. Õieti on nii, et mõned minu mittevedamised on ootamatult õnneliku lõpuga.

Näiteks kui ma rongi pealt pool-joostes otse laeva peale pidin jõudma, aga rongi istudes avastasin, et sõiduplaani on muudetud ja rong väljub alles kolmveerand tunni pärast.

Või kui me grupiga - minu korraldamisel - Rootsi reisile minemas olime, aga just sel päeval (mulle teadaolevalt ainuke kord viimase 20 + x aasta jooksul) oli nii meeletu tuisk, teed olid umbes, autod hanges, täielik kaos kohalikul maanteel. Siis bussijuht (liinibuss!) oli nii armas inimene, keeras otsa ringi ja tegi bussile erakorralise marsruudi, 20 km pikema, mööda suuremaid ja sõidetavamaid teid… ja me saime rongile. Ja laevale. Ja käisime Rootsis ära. See oli paar aastat peale “Estonia” hukku, kõik, kes koju jäid (st lapsevanemad) olid kerges paanikas. Ja teadmatuses. Mobiiltelefonide ajastu ei olnud veel alanud. Aga minul ei tekkinud hetkekski tunnet, et asi peaks pooleli jääma.

Aga aeg-ajalt tunnetan küll täielikku mittevedamist.

Minu ema minu vanuses sättis mõtteid juba pensionile jäämise suunas, mina pean oma 10 aastat veel tööl käima. Selle elaks ma veel üle, aga et mu endine pinginaaber rõõmus noor pensionär on, see kriibib küll hinge. Mõnel ikka tõesti veab. Küll ma kooks ja heegeldaks, keedaks ja küpsetaks, kraamiks ja koristaks, loeks ja reisiks.

Kui ma pensionär oleks.

...

(Foto autor Kõrreke)