Reede, 11. oktoober 2013

Muutmatu ja muutumatu

...

 Tujutu päeva hommik

Igal hommikul ma luban, et ei topi oma nina teiste asjadesse.

Igal õhtul olen ma tige... jälle ei suutnud.
Suud kinni hoida ei suutnud.

Hommikul mõisa juures oli suur grupp ekskursante. 
Õpilasi. 
Jalutasid all pargis, käisid poes. 
Mina läksin parasjagu mööda.
Täiskasvanud saatja seisis mõisa ees ja suitsetas. 
Kui ma oleks mõelnud oma hommikusele lubadusele, oleksin ehk ütlemata jätnud, aga mul on lühike mälu ja lubadus ei tulnud meelde.
Nii ma siis ütlesin. 
Et meil koolimaja juures põhimõtteliselt ei suitsetata. Otse klassi akende all, võite omale probleeme tekitada.
Naisterahvas oli mõistlik, tänas ja varjus nurga taha. 
Pärast tuli välja, et miski eliitkool.

Ma ei tea, kas mu sekkumine midagi muutis. 

...
Hiljem, bussis.
Buss tavapäraselt reedeti rahvast täis, üksikud vabad kohad, lubasin reisikaaslasele, et lähen tahapoole, seal tuttav noormees üksi pingis. "Siia ei mahi, mul siin kott," teatas noormees (üle 20) rõõmsa häälega. 
Teesklesin üllatust ja küsisin, et kas sul siis kaks piletit, et kaks kohta. "Meil jah kaks piletit," kuulutas rõõmsasti noormehe ema kusagilt kaugemalt. Kes ka loomulikult istus.
Õnneks polnud probleemi, mahutasime end kõik kenasti ära ilma kotti nihutamata, keegi püsti jääma ka ei pidanud.
Ainult mina oleks võinud suu kinni hoida.
Mitte ringi vaadata. 
Mida mu sekkumine muutis?

Kusjuures, need sekkumised mind suurt ei piina.
Panevad niisama õlgu kehitama.

Päeva lõpus, kui jätsin sekkumata, see piinab.
Parandamatu mina.

Kui palju on tegelikult seda, mida muuta ei saagi...
...

2 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Oled ikka üks Tegelinski küll :D

tegelinski ütles ...

Parandamatu...