Poiss Tutulinna külast

 ...

Siberi eestlased laulavad laulu poisist Tudulinna külast.

See on nii, et laulavad küll Poiss Tutulinna külast, aga tegelikult on tegu tõenäoliselt Tudulinna poisiga.

Poiss Tutulinna külast

käis üössel hulkumas.

...

Nuta, poiss, ja kurvasta,

ega sa neiut kätte ei saa.

...

Minu vana-vanaisa oli ka poiss Tudulinna külast, sündis Tudulinnas 1865. aastal.

Vana-vanaisa Jaan.

Siberis käis ära, vabatahtlikuna, kuigi siis polnud ta enam mingi poisike, 50+ oli. Elasid perega Iisakus. Läkski koos perega, lapsed võeti kaasa, vaid kõige vanem poeg mitte, tema oli sõjaväes. Aasta siis oli 1917. Olen kuulnud, et sõja jalust ära, 3.sept 1917 oli Saksa Keisririigi sõjavägi Esimese maailmasõja käigus vallutanud Riia. 

Vana-vanaisa Jaan oma perega lahkusid Eestist 17. septembril 1917. Üüriti kaubavagun, võeti kaasa kõik eluks oluline ja paarinädalane sõit Irkutski suunas võis alata. Jaan, kes haiguse tõttu oli kaotanud ühe jala, oli õppinud selgeks kingsepa ameti ja selles ametis teenis ta ka Siberis oma perele elatist.

See ei olnud niisama teadmatusse minek, lähedane sugulane (vanavanaema Kadri vend) oli mõned aastad oma perega seal juba elanud ja tema neid kutsus.  

Aastad läksid, olud muutusid, Eesti saavutas iseseisvuse ja inimesed üle maailma hakkasid taotlema luba kodumaale pöördumiseks.

Minu vanaisa Tiit (s.1904), Jaani poeg,  kirjutas päevikusse:

21/X -1920... Wiimastki ometi loodame Eesti maa poole saame sõita. Täna on neljapäev - tulewa nädala alguses arwame juba Irkutskist wälja sõita, täna tahan Kitoist juba wälja kolida. Mõne päewa pärast, kui ärasõidu päew juba kindlaks saab, tahan siia tagasi sõita ja kõigega jumalaga jätta ja mälestuseks salmid kirjutada ning teistel omale lasta kirjutada.

24/X - 1920... Pagan wõttaks jah! Ei saa ühtegi weel Eestimaale sõitma. Inimesed kesknädalal sõidawad, kuid meie jääme hulgast wälja. Lugesin Eesti "Talu" 1914 aasta käike. Ma mõtlesin ju ka kord Eesti põllumeheks saada. Kas aga see wahest wäga hull ei ole. Ma mõtlen ikka paljuks saada ja ehitan kõiksugu õhulossid, kas nad aga lõpuks rusuks ei lange.

19/I - 1921... Jõulu pühad möödas. Uus aasta käes. Jõudsalt woolab aeg... Kuid ikka istume meie siinsamas ega teagi, millal siit minema saame... Hea meelega tahaksin jälle wana tuttawate keskele saada, aga "Wara weel, ütleb saatus - "pead ootama."

Keskmisel Jõulu pühal s.o. üleeila oli "Eesti tööliste klubis" piduõhtu ja jõulupuu. Ma hakkasin juba waratselt walmistama, et õhtul midagi ette kanda. Esimest korda astusin ma seltskonna ette salajase wärinaga ja kandsin oma "Lapse kurbtuse", mille kallal ma mitu päeva olin tööd teinud, ette.

...

28. jaanuaril 1921 on tema isa Jaan teinud avalduse (tõenäoliselt on see juba korduv) Eesti Wabariigi esindusele Wenemaal.  Teadaanne Eesti Wabariigi kodanikuks tunnistamise kohta.

Elukoht ja postiaadress... Irkutsk, Sovetski tn 60

Palun mind ja minu perekonna liikmeid: naist Kadri, poegi Oskar`i, Tiidrich`i, Pärnhard`i ja tütar Iidat Eesti-Wene rahulieping artikkel IV põhjal Eesti Wabariigi kodanikeks tunnistada.  

Hingekirjas Eestimaal: Tudulinna wallas, Rakwere kreis

Millal kodumaalt wälja rännanud... 17. september 1917

Wäljasõidu põhjus... Wene - Saksa sõda

Missuguseid keelesid oskate... eesti keelt, osalt wene keelt

Perekonna peasissetuleku hallikad... kingseppa töö

Kuhu Eestisse asuda kawatsete... Iisakusse

Kas Wenemaal warandust on... ei ole

Kas Eestimaal warandust on... maja Iisakus

Lisab juurde tõenduse, et mina Eesti Wabariigi territooriumil olewa kogukonna liige olen... koopia eluaja passiraamatust, wälja antud Tudulinna walla walitsuse poolt 7. veebruaril 1911.

...

18. juuli 1921... Tudulinna vallawalitsus on vormistanud nõusoleku.

J.M. on sündinud Tudulinnas 23.veebruaril 1865, oli Tudulinna walla hingekirjas, elas Iisaku wallas ja külas, omab seal oma maja, ameti poolest kingsepp, lahkus Saksa wõimude kartusel Eestist, tema Eestisse tulek on soowitaw. Ka tema perekonna Eestisse tuleku wastu ei ole midagi.

Aga aeg läks ja asi ei edenenud, pere oma taotlusele vastust kätte ei saanud.

27.detsembril 1921 saadab Jaan järelpärimise.

Eesti opteerimise komisjonile Siberi osakonda

Paluks mulle teatada, kus viibivad praegult mu opteerimise paberid ja kui kaugele on asi nendega jõudnud, sest on ju poolteist aastat, kui ma oma opteerimise paberid Moskvasse sisse andsin ja warsti saab aasta, kui neid teistkordselt Omskisse uuendasin. 

Mind paneb isegi imestama, miks minu opteerimine nii pikka kestab, kuna paljudel see asi kahe kolme kuuga korda saab - ometi pole ma ei wäljasaadetud, ei isegi mingis asjas süüdistatud, mis wõiks takistuseks olla optandiks wastu wõtmises. 

Seda silmas pidades palun ma minu opteerimise paberid mitte paberi hunnikute alla peita, waid neid järjekorras, (mis ju ammugi kätte on jõudnud), ette wõtta ja walmis teha.

Uue läkituse saadab Jaan teele 19. jaanauaril 1922

19.I - 1922

Ma olen juba mitu korda nõuetanud, et minule minu opteerimise käigust sõnumeid oleks saadetud, aga pole seni ühtki täieliku vastust saanud, sellepärast olen sunnitud ma jälle sulge kätte võtma ja oma palvet teie poole pöörama.

Mõtelge, juba teine aasta ootamist jõuab lõpule ja weelgi pole nähtawasti üht sammu edasi saanud. 1920. aasta juuni kuus andsime meie opteerimise palwe muidugist selles mõttes, et juba sel sügisel wõimalust saada ära sõita, kuid kõik saiwad enam wähem ruttem - kuu, kahe, kolme, nelja pärast - omad dokumendid kätte, meie aga ühtegi, ainult sellepärast, et meie nende Metskondadega ja teiste sarnastega mitte tuttawad polnud. Lõpuks peab küsima, kas see suur Opteerimise Komisjon ainult oma tuttawate heaks töötab, aga kes mitte tuttawad pole, need "пошел k черту ". Kui see tõesti nii peaks olema, siis peame meie, võõrad, muretsema, et meie jauks eraldi komisjon asutatakse - teisiti ei tule ju midagi wälja. Siin kadub lõpuks kõik kannatus, mis ju nii kaua on wastu pidanud ja siis vannu kõik need opteerimise komisjonid ühes tema tuttawatega maa põhja.

No igatahes oli sellest kirjast kasu, juba veebruaris tuli vastus: Teie olete Eesti kodanikuks tunnistatud. Eesti kodakondsuse tunnistuse saate kätte, kui saadate kaks passipilti.

...

Väljavõte Tiidu päevikust "Südame sõber":

30/V 1922

Õnnelikud inimesed! Juba nad kihutawad kaunis kaugel, iga minutiga, iga silmapilguga ikka lähemale ja lähemale, kalli, ammu oodatud Eestimaa poole. Jah, õnnelikud inimesed! Juba neil süda keeb sees - ometi kord! Millal siis tulewad meile need õnnelikud silmapilgud, kus wõime ütelda: "Meie läheme!" ... 

Mul oli meel nii raske, kui neid eile õhtul waksalis saatmas käisin, nii kahju, isegi sugu kade meel. 

Kuni kella 12-ni olime waksalis - nii kaua ei tihkand oodata, kuni sõit ette antakse ja kraami wagunisse saaks kanda - see sündis kella 3 ajal ja kell pool wiis - mast püsti ja puri lahti ja laewuke lendas. Saaksid nad õnnelikult kohale ja meie neile warsti järele minema!

....

12/VIII - 1922

Noh wot - ja meiegi sõidame. 3. s.k.p. sõitsime kell 1/2 10 Irkutskist välja, kuni 7. õhtuni sõitsime kaunis heasti edasi, ehk küll mõnes kohas mitu tundi seisime. ... Nüüd on üsna lõbus sõita: istu aga akna juures ja waata wälja, wahest loen raamatut ja jälle waatan wälja.

Nüüd. armas Eesti, oota aga!

...

Narwas, 29. septembril 1922

Oleme teist nädalat karantiinis. Tüütab ära üsna. Ilmad on kogu aeg halwad - tuulised ja wihmased. Kaugele wälja, nagu linna, ei lasta minna ja siin märjal murul ja porises aias wilu ilmaga pole ka lusti olla. Saab enamaste raamatuid ja ajalehti loetud, wahest ajawiiteks mängitud, kuid see uimane elu närtsitab ja rõhub inimese wäga ära. ... Nüüd loodame et ju warsti wabaks saame. 4. oktoobril on wäljalaskmise päew.

...

8/X - 1922

Neljapäewal, 5. oktoobril 1922 sõitsime posthobustega Jõhwist Iisakusse. Kaugelt juba hakkasime waatama, millal Iisaku kiriku torn paistama hakkab. Õnnetuseks oli wäga wilu, wihmane ilm nagu juba kolm nädalat iga päew ja see rikkus meeleolu. Siiski, meelest läks kõik see pikk teereis ja sõitsime sarnase meelega kodukohale nagu oleks alles eile siit ära sõitnud. Ja oligi - 4. okt sõitsime wälja ja 5. saime jälle tagasi - ainult wiis weikest aastat oli wahet. Waatasin kõike seda ümbrust ja majasid nagu wanu tuttawaid.

5/XI - 1922 Tudulinnas

Olen juba mitmet aega siin. Tulin esiti nagu wõersi siia, siin räägiti, tööd küll olema. Onu oleks hea meelega tahtnud mind pikema aja peale palgata, kuid mul polnud isu järsku ennast kohale kinni köita - tarwis esite wabamalt Eesti wabariigis ümber waadata. 

Jaani poeg Tiit oli jõudnud Tudulinna. 

Kauaks ta sinna küll ei jäänud, ja kui 7 aastat hiljem sündis esimene laps, oli ta juba abielus ja elas perega Tallinnas.

...

Suvi ongi läinud

...
Võiks ju märgi maha panna.
Enam meil ei ole suve.

Lahkus meie juurest esmaspäeval kell 10.50

Suvi läks kui unenägu... midagi ma kooliajast ikka mäletan!
Kusjuures, tegelikult mäletan pigem seda, et suved olid pikad. Päevad ja nädalad, kõik olid pikad.
Mulle ei meeldi, et nüüd aeg nii kiiresti on edasi hakanud liikuma.
Päevad, nädalad, kuud.
Ja aastad.

Siin kiire järelhüüe suve viimastele päevadele.
Vaataks üle mõned hetked ja mõned pildid.
Mõned olulised olemised ja toredad tegemised.

Kõigepealt nimepäevad. Et ma alles eelmise nädala keskel uue kalendrilehe ette keerasin, sai üht koma teist maha magatud.

Nimepäevad näiteks.

See kõige tähtsam, vanaisa nimepäev, oli siis veel olemata. Seda ma tähistasin: lugesin läbi kirja, mis vanaisa 70 aastat tagasi oma 20-aastasele tütrele oli kirjutanud.

Küll aeg lendab, nüüd olen abielus ühe vanaisaga! 

Rääkimata sellest, et ise sama pika staažiga vanaema olen.

Vanavanemate päev oli septembri teisel pühapäeval. Siis ma olin kodust ära, aga õnnesoovid ja kingitused jõudsid kohale.

Et õnne kauemaks jaguks, tegin oma SB-sse väikese kokkuvõtte.
Postituse... et kaasaegsemalt kõlada ;)

...

Mõned lähedaste sünnipäevad. 

No umbes nii, et onupoja naine ja onutütre mees.

18.sept ja 19.sept.

Urmas usub ka numbrite maagiasse, 19.09.19 kõlab loomulikult maagiliselt.

Pildi autor on sünnipäevalaps.

Urmas siis.

18.09.19 kõlab teistmoodi huvitavalt.
Tütrekesele käisime ise lilli viimas.

Pilt on ühest pisikesest sünnipäevalisest.

Kass-robot... kui ma nüüd õigesti mäletan.
...

Laupäev oli Türgi-teemaline. Lapsed tulid reisilt ja jagasid muljeid.
Kingitusi ja maiustusi jagasid ka.

Seda takku, mis sulab suus ja maitseb kui halvaa, tarbime edukalt veel mõned päevad ;)

Seni kuni jagub.

...
Pühapäeval tähistati rahvusvahelist ninasarvikupäeva.
Mitte et mul erilist kokkupuudet nendega oleks, aga kui juba päev, siis on ju põhjust märgata.
Ükskord käisime loomaaias... leidsin isegi pildi.

Oktoober 2010

Midagi ninasarviklikku rohkem välja mõelda ei suutnud!

Ja esmaspäeval algas sügis.
Pilti käisin alles täna tegemas.

Pean siin endaga aru... kas korjan ära või ei korja ära.
Põõsas kuhjaga täis!
...

Kalijärv

...

Minu jaoks on see järv alati olnud Kalijärv, kuigi tean jah, et mõnes kohas on kirjas kui Kallijärv.

Kalijärv... jääajajärgse jääpaisjärve jäänuk.
Järv minevikust.

Minu jaoks järv lapsepõlvest.

Seal käisime suviti kord või paar suvitamas.

Lapsepõlvesuved.

 Mina, vanaema ja teised
...

Teised

Aga hoopis tihedamini läksime temast lihtsalt lähedalt mööda.

Jaama minnes ja jaamast tulles.

Poodi minnes ja poest tulles. 

Tegime vahepeatuse.

Istusime sillal ja sulistasime niisama jalgu.

Ujumas käimisi mäletan ka. 

Vesi on seal külm, sest järves on palju allikakohti. 

Romantilised suplemised on ajast, kui omal paras jooksuaeg oli. Kamp noori, suveöö ja ilma riieteta.

Häbelikumad pesuväel... kahtlustan, et ma kuulusin nende häbelike hulka, mis sest, et augustiööd suht pimedad on.

Mõned korrad olen käinud ka siis, kui mu oma lapsed alles lapsukesed olid. Suurem poja, ise  eelkooliealine, tekitas seal ikka korraliku ehmatuse. Seisis sillal ja vahtis vette. Ja siis äkki suvaliselt hüppas. 

Basseini, kus vesi ülepea. 

Ise veel enne ütles: "Ma hüppan."

Kohe hüppaski. 

Õnneks oli sealsamas kõrval naabrimees, tema hüppas ka kohe.
Ja tõi lapse põhjast ära.

Kõik käis väga kiiresti, ometi mäletan seda tänase päevani.

Kalijärvest on kirjutanud ka Emmeliina.

Mina pole juba mitmel aastal Kalijärve äärde saanud.

Kirjutan siin ja mõtlen.

Võtaks kätte ja läheks.

Tuletaks vanu aegu meelde.

...

16.8.16

...

Sündinud 16.08 kell 4.30

Pojal täna sünnipäev!

Mõtlesin, et helistan.

Kell 4.30

Palju õnne sünnipäevaks!

Aga oli veidi varane kellaaeg... magasin maha.

Täna on nii ilusad numbrid, panen nad siia kirja.

16.8.16 

Pilt ka... kui poja veel pisike oli.

...

Tänapäeva mängud ja mänguasjad

...
Kui latsekesed maale tulevad, siis nad mängivad.

Otsivad üles olemasolevad Barbid ja muud puped, autod, legod ning teised vidinad, mis peale viimast maalviibimist kastidesse kokku on korjatud ja nurgas tasapisi tolmu koguvad.

Esimesel päeval mängivad rõõmuga.

Teisel ehk kohusetundest.


Aga teise päeva õhtul on neil juba raudselt igav.

Õnneks on meil Roosi.
Roosi juurde esimesel päeval ei jõuta, Roosi istub kombekalt voodil ja ootab oma aega.

Roosist on siin ennegi juttu olnud.

Näiteks see lugu, kuidas Roosi meile tuli. See on Roosi ja Marta lugu.

Nüüd on Roosi 6 aastat vana ja Marta läheb sügisel juba 4. klassi.

Paar aastat tagasi oli Maibritt see, kes Roosiga ruumi ja riideid jagas.

2014

 

Ja nüüd läheb ka Maibritt sügisel kooli.

Aga Roosi on endiselt tegija.

Kui juba meelde on tulnud.

2016

 

Selline siis üks tänapäevane mäng ja mänguasi.

Aga mitte ainult.

 

Nüüd juba paaril korral olen laste kätte andnud oma kasutu fotoka.

Et miks kasutu?

 

Eks ikka seepärast.

 

Igatahes on fotokas üks igavesti lahe mänguasi. 

Lastel on pilte ikka sadades ja videosid mitukümmend. Kui parasjagu polegi mängulusti, istuvad ja vaatavad fotokast omatehtud filme. 

Lõbu laialt ja nalja nabani.

Ja minul nende pildipangast näha, mida lapsed siis tegid, kui ma ei teadnud, mida nad teevad.

No ja siis see auto.

Mingil hetkel mõtlesin, et müün maha ja ostan saadud raha eest batuudi.

Aga ma pole hüppamise fänn... ja autost oli ka nagu kahju, ikka hinnaline vanavara.

Nüüd on otsus end täiega õigustanud.

Auto on tegija!

Kui enam sees ei taha mängida, on muud võimalused (lisaks fotografeerimisele).

 

Vähemasti 3 päeva kulus auto pesemise peale. 

Mitte et ma ma lapsi tööle oleks sundinud, ma pigem püüdsin pidur olla ;)

Ja siis vähemasti üks päev kulub ehitustegevuse peale.

Lapsed pikka aega silma alt ära, ainult hääled reedavad, et on alles.

 

Isegi toiduvarud võeti kaasa.

Ja lõpuks... kui ikka korra metsa ja mere äärde ka saab, on suvi olnud päris sisukas.

...

Jaanid läbi

...
Nüüd võib rahulikult jõulusid oodata.

Ja selle aasta tradistiooniline lause: jaanipäev oli kuiv ja soe, see tuleb ka ikka kirja panna.

Et märk maas.

Veel võiks jaanitulelised kokku lugeda.

Väiksed lapsed 3 ja suured lapsed 4, 2 koera ja 2 vanakest.

Lõke ja üllatuskülaline.

Kusjuures, külaline ise polnud üllatus, tema olemus oli üllatuslik.

Või no mis, see pole ju üllatus, kui ootad, et mis üllatus seekord.

Mutimurdja.

Ma ei pea koera silmas.
...

Aga nagu laulusalmgi ütleb: kord iga pidu saab otsa.

Meeldivaks üllatuseks oli, et seekord oli pikad pühad, neli päeva järjest.

Lipu heiskasime juba 23ndal.

Pikad pühad küll, aga ikka said otsa.

Nüüd pole muud kui ootame jõulusid.
...

40 aastat ja 40 päeva

...

40 aastat ja 40 päeva.

Väga lahe oleks ju anda märku, et just nii vana ma olen... aga kahjuks tuleb tõde tunnistada: just nii kaua olen ma abielus olnud.

August 1975
Kõik oli nii nagu pulmakombed ette nägid.

Pikk kleit ja pikk loor.
Kleidi õmbles vanaema isiklik õmbleja Luise tänavalt, loori aitas hankida isa.

Pruudikimp oli gerberatest.

Pulmalisi oli saja ringis.
Või natuke rohkem.
Kaks ämma ja kaks äia.
Minu vanaema ja vanaisa ja kaasa vanaema ja vanaisa.
Tädid ja tädimehed, onud ja onunaised.
Minu õde ja kaasa vend.
Kaugemad sugulased ja lähedasemad sõbrad.
Töökaaslased ja naabrid.

Pulmaisa oli, ja pulmaema oli ka.

Pillimees akordioniga.

Pulmaauto oli "Moskvitš"

Passi unustasin koju, õieti ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et vaja võiks minna.
See oli vist Väino, kes koju passi järgi sõitis.
Ületas veel kiirust ja sai trahvi.

 Pulmarongil oli pikkust parasjagu.

Sõit oli ka pikk, läbi Türi, 50 km kindlasti.
Teepeal peeti kinni, tuli hobust rakendada ja lammast niita.


Pidu oli vanas koolimajas, terve brigaad kokkasid ja lauad lookas.

Keskööl sai pruudipärg maha mängitud, päris juhuslikult, nendest noortest paari ei saanud.

Teisel päeval pakuti hapukapsasuppi.

Vastne abielumees käis katusel vankriratast alla toomas.

Pulmareisil käisime ka, Saaremaal.
Saaremaa-vanaema pulma ei tulnud, temale käisime ennast ise näitamas.

Tol ajal oli  Saaremaa Veski kuum koht.
Seal käisime tähistamas oma abielu esimesi päevi.
Siis polnud nii, et lähed ja saad, siis tuli ikka järjekorras oodata ja loota, et sisse ka saad.

Mitte nagu nüüd.

40 aastat hiljem käisime sealsamas Veskis.

Õde ja õemees ja õetütar.
Mõned meie lapsed ja lapselapsed.

...
Pulmast on tehtud ka film, hiljuti vaatasime seda ja imestasime, et küll aeg on kiiresti läinud.
...

Eesti vanad asjad... kaerakile

...

Tihti kirjutada on lihtsam kui harva. Kui tihti kirjutad, võid igast päevast midagi leida, paarist lausest piisab... kui harva, siis tundub, et jutt peab olema pikk ja põhjalik. Sisukas. Oluline. Arukas.

Katsun jutuotsale tagasi saada ja selleks sobivad need Eesti asjad.

Järgmine mind puudutav teema on kaerakile.

Olen seda söönud, kunagi lapsepõlves.

Vanaema tegi. 

Lugu on ka vanaema lugu.

Vanaema ja vanaisa kooselu oli alles päris algusjärgus, kui nad koos Peipsi kanti sõitsid, meespoole suguvõsaga kohtuma. Sõideti siis perest peresse, külastati lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Igas peres pakuti pidurooga. Miskipärast oli just kaerakile see, millega noorikut üllatati.

Üllatus-üllatus tõesti, vanaema jaoks päris võõras roog.

Talle see ei maitsenud, aga kus sa siis seda välja näitad. 

Sõi ja kiitis.

Lõpuks hakkas vabandama, et kõht täis, enam ei mahu.

Aga hiljem ta harjus ja mõned korrad olen minagi lapsepõlves seda imelikku löga saanud süüa.

No ei maitsenud.

Ja ma ei mäleta ka, et ma viisakusest või vanaema rõõmuks seda endale sisse oleks surunud.

Aga tegelikult polnud ta nimi kaerakile, selle toidu nimi oli kisla.

Juba nimi kõlas õõvastavalt.

...
Pilt on kislaga seotud selle niidiga, et minu meelest on vanaema-vanaisa just Peipsi-poolsete sugulaste külaliseks.

Kui sõidukis olev laps on nende oma, siis pole see vast mitte esimene külaskäik.

Siis vanaema ehk juba sõi kislat heameelega.

 Raamat ütleb, et "Tudulinna kile oli siis küps, kui tal oli krimpsus vanamoori nägu peal."

...

Head emadepäeva!

...

Sirvisin oma vana taskukalendrit.

1982

Maikuu teine pühapäev on sees, kuupäev ainult pisut nihkes.

Mitmed tähtpäevad ka.

Aga mida ma ei näe, on emadepäev. 

Tegelikult oli juba minu lapsepõlves see päev olemas. Mäletan, tavaliselt õitsesid sel ajal nurmenukud.

Kui maal juhtusime olema.

Linnas õitsesid teised lilled...

Minu lapsed teadsid ka, mis on emadepäev.

1982 aasta mais oli mul küll alles üks laps... teine sündis sama aasta augustis.

Aga kalender ütleb, et üks tibu jagus ka sellesse nädalasse. 

Rital poeg!

Mõni päev tagasi oli siis pojakesel sünnipäev... 33.

Küll aeg lendab!

Palju õnne kõigile emadele!
Nii toonastele kui tänastele... vanaemadest muidugi rääkimatagi... ikka õnne ja tervist ;)

 ...

Mustvalged fotod... esimene

...

Mõtte võtsin siit.

Fb-s otsima ei hakanud, reeglitest suurt ei tea... nii et kohandan teema enda jaoks sobivaks ja teen ära!

Viis päeva järjest mustvalged pildid.

Esimesena tuleb seeria, kus mina koos õega oleme peategelased.

Kõigepealt kingitus.

Pakk Rootsist, päris kindel, et aasta on 1959.

Õeraas on alles päris raasukene.

Riidekangas, mida kallistan, oli tegelikult punastes toonides ruutudega.

Sellest kangast tegi Itty-tädi meile seelikud.

Tõenäoliselt üsna kähku, sest paar-kolm aastat hiljem kipuvad need meile juba napiks jääma.

 

No ja lõpuks sai õde kahest seelikust kokku ühe kleidi.

Kusjuures, seda ruudulist kleiti mäletan veel üsna hästi.

Nagu seda kleitigi, mida mina kannan, ja mis samuti oli kellegi vanast kleidist ümber õmmeldud.

Ikka Itty-tädi töö.

Ja rohelise kampsuni, mis mul seljas, kudus kindlasti Toora-tädi.

Tema kudus mulle enamiku kampsuneid.

Toora-tädi oli Pilvi ema sõbranna, aga kui Liidi lastega 1944.aastal Rootsi läks, sai Toora-tädist minu vanaema sõbranna.

 ...

Terve pere koos

...

Rikkusin ära lapse kunstitöö, aga kuna pilt minu seinal on endiselt originaal, nimed kenasti juures, siis siia panen oma tuunitud nimedeta pildi.

Sel lihtsal põhjusel, et mina pole avaliku elu tegelane ja nimed pole siin üldse olulised.

Lihtsalt minu pere.

Pildi sain sünnipäevaks.

Olen õnnelik, et nad mul kõik olemas on.

Kaheksas.

Ja kõige parem hea asi.

...

Olevik ja minevik

......

Eelmisel nädalal käisime noortega (poja & Co) retkel Tunne Eestimaad. Tegelikult on ikka palju ilusat, mida tasub vaadata.

Meie käisime näiteks Jäneda linnamäel. (Pean alati mõtlema, et linnus küll, aga millal siis linnamägi ja millal maalinn. Linnamägi on igal juhul loodusliku päritoluga, maalinn seevastu peaks inimkätega loodud olema.).

Seda oosi, millel linnamägi asub, tunnen väga hästi. Lapsena vanaema-vanaisaga maale minnes tuli see ületada, algul järsk mäkketõus ja siis kiire laskumine. Rongijaamast suvekoduni oli oma 7 km: natuke maanteed, natuke mõisavahet, tõus ja laskumine seljandikul, järv ja järvetee, edasi kodumetsatee.

Ja siis põlluserv, kus haabade kohinast tekkinud ärevat tunnet mäletan seniajani. Palju kordi seda takistusriba joostes läbitud, üksi ja hirmuga. Mets ei kohutanud, metsloomi ei kartnud, aga metsaserv kodu juures oli kõhedust tekitav. Haabade ärevus.

Teekond rongijaamast oli ikka pikk küll. Nüüd, kus autoga trepist treppi, toidukotid virnas pagasnikus, on raske isegi ette kujutada, kuidas tol ajal käidud sai. Kõik riided ja toidukraam, vanaisa oma seljakotiga oli kui suure küüruga kaamel ja kummagi käe otsas veel komps.

Mõisavahel oli pood ka, aga ega seegi lähedal olnud. Nii palju, kui võimalik, sai ikka linnast kaasa võetud. Ja eks võimalusel käidi tulijatel jalgrattaga vastas ka.

Hiljem oli lihtsam, siis sai pool maad bussiga.

Ja veelgi hiljem oli juba igasuguseid sõiduriistu.

Aga ometi… omamoodi tassimiste aeg hakkab tagasi tulema. Väikesed külapoed on uksed kinni pannud, bussiliinid jäävad lühemaks. Ja kui autoga ka treppi ei pääse, ja kui autot ka pole… jälle kott selga ja teine käe otsa. Elu tahab elamist.

...