T nagu teekond

...

Loen seda õdede-sarja.  "Seitse õde" ja need järgmised.

Lucinda Riley.

Kes teab, see teab. Minul on ainult kolm raamatut loetud, neljas pooleli, nii et olen poolel teel.

T nagu tee.

T nagu teekond.

Minu jaoks ongi neis raamatutes kõige köitvamaks see teekond, mida kaudu õed oma juurte juurde kulgevad. Ameerika, Austraalia, Euroopa, kes kuhu. Kirjanik on osavalt palju ajalugu ja geograafiat oma teostesse sisse kirjutanud. Huvi tekitavalt, kohati kui reisikiri. Mul on märkmik kõrval, et üles kirjutada tekstist välja nopitud koha- ja tegelaste nimed ning erinevad ajaloosündmused, olen otsimise ja lisalugemisega raamatu lugemise aega teadlikult pikemaks venitanud.

T nagu Tai ja T nagu tempel.

Esimene vahepeatus, kus CeCe oma teekonnal kõigepealt jõuab, ongi Tai.

T nagu täht... Petlemma täht, millest Pa oma tüdrukutele rääkis. Ja mida CeCe jõuluõhtul taevast otsis.

Ja mida sadakond aastat varem otsis taevast jõuluööl ka Kitty, kes oli rikka proua saatjannana  Austraaliasse reisinud.

Nüüd siis Pärliõde sinna teel.
...
Tänased uudised ütlesid, et maastikupõlengud Austraalias on jõudnud Melbourne'i eeslinnadeni.

Tuli ja tulekahjud.

Tuul.

Tundub, et see kõik on nii kauge, ja nagu ei peaks väga puudutama, ometi jõuab kohale.

Traagika, mis selle kõigega kaasneb.

Eludes ja lugudes, linnades, külades.

Looduses.

Täna ja eile, mõned aastad tagasi, mõned aastakümned minevikku.

1906 oli aasta, millest lugu hargnema hakkas.

Teekond teadmatusse.

Ilukirjandus ja tegelikkus läbi põimunud.

...

Aeg kahe jõulu vahel

...

Aastavahetusel käisime Tallinnas paugutamist vaatamas-kuulamas, oma arsenal jäi kodus kasutamata.

No siis EV 100 sai läbi... ja minu ja kaasa sünnipäevad.

Märkamatult möödas.

Aga õnneks lahingumoon hapuks ei läinud.

Ja Võidupüha sobis niiväga hästi... häälekaks märkamiseks.

Just nimelt ainult hääled, ei mingit ilutulestikku.

Hetk nagu lahinguväljal, kus kuulid vilistades ja vihisedes mööda lendavad.

Lõke oli meil ka.

Ja mõned külalised.

Paar pakki grill-liha jäi järgi.

Saabki sügavkülma panna, hea jõulude ajal võtta.

Ega ta hapuks ikka ei lähe.

...

Puhu, tuul

...

Kunagi ammu-ammu, kui ema veel elas ja meie pere vanas kohas elas, võttis küllatulnud ema ahju või pliidi alla tule tegemise vabatahtlikult enda peale. 

Ta ütles, et naudib seda. 

Tema, kes oma elu paarkümmend viimast aastat keskküttega korterites elas.

Paar aasta Pärnu uues korteris ka. 

Enne Tallinna kolimist.

 Meie esimest kodu Pärnus ma mäletan.

Ahju taga kollitas... tegelikult rippusid seal riided, mis olid ikka täitsa tontlikud.

Nii et seal oli ahi. 

Kollikodu.

Kütmist ma ei mäleta.

Aga seda, et köögis pisikese elektripliidiga pesemiseks sooja vett tehti, see on meeles.

Vett toodi vast 100 m kaugusel olevast Suure-Sepa tänava pumbaga kaevust.

Ja see, et oli juhus, kui hommikul köögis nii külm oli, et veeämbril oli jää peal, seda mäletan.

Ju seal ikka pliit ka oli, kuidas muidu hommikul soe sisse saadi.

 

Küllap seepärast, et mina olen suurema osa oma täiskasvanu-east ahju ja pliiti pidanud kütma, mina seda ei naudi. Mu meelest on see nii tüütu.

Kraabi tuhka.
Tassi puid... hankimisest olen õnneks vabastatud.

Tule tegemist võiks muidugi nautida.

Kui ma sellega hakkama saaksin.

Mõnikord on ju väga ok.

Tõmbad tikku ja kohe põleb.

Aga enamasti tõmban ma 5 tikku... või 10. Ja kasu ikka ei midagi.

Aina otsin sobivat süttivat materjali ja tõmban uuesti.

Kuni siis lõpuks tuleb tuli, mis jääb.

Mõnikord läheb tulesüüde pahinal põlema, aga kõik see toss ei lähe korstnasse, vaid imbub igast võimalikust praost välja, nii et lõpuks on nii, et tuleb uksed-aknad lahti teha ja põgeneda.

Kunagi sai katsetatud vannitoas olevasse lõõri tule tegemisega.

Kui seal ajaleht natuke aega põles, oli lootust, et varsti pliidi all ka.

 

Pliit ise tossu seest enam muidugi suurt välja ei paistnud.

Lõõri tule tegemine ei sobi mu aravõitu iseloomuga, seda ma enam ei praktiseeri.

Pigem tõusen hommikul kell 5 ja teen tule pliidi alla.

Siis ta läheb.

Põlema.

Enamasti. 

Aga see puhu, tuul?

Mu tark õde ütles, et kui kõvasti puhuda, küll siis läheb. Aga kuna tema nii kõvasti ei jaksa, siis kasutab ta tehnilisi vidinaid. Juuksefööni näiteks.

Läheb mis vuhiseb.

Mul fööni ei ole.

Mul on puhur.

Ja ausõna, läheb, mis vuhiseb.

Tuli põlema.

Toss korstnasse.

 Pildil on jaanituli.

Ja ei mingit puhurit.

...

Eesti vanad asjad... jaanituli

...

Raamatus on jaanitulejutt juba nr 32, minul alles kümme lugu kirjutatud.

Igasugused võõramad või päris võõrad teemad jätan vahele.

Sõba, tõnn, unkaauk ja kannaga raha said tuttavaks küll, aga vana lugu puudub.

Pildist rääkimata.

Rätipoiss jäi ka vahele, aga tuli tunne, et võiks ühe valmis nikerdada.

Jaanituli on nii vana ja korduv teema, sellest jälle nagu ei oskagi midagi rääkida.

Või kui täpsemalt ja üksikasjalisemalt pihta hakata, tuleb liiga pikk lugu.

Ja ridva otsas jaanituld pole ma isegi näinud.

Veidi juttu raamatust.

"Tänase päevani on kombeks üle lõkke hüpata. Vanasti pidid tüdrukud mehele saama, kui nad üle jaanitule hüpates oma kallima peale mõtlesid."

Mehele ma sain, aga vaevalt et jaanituli siin kaasa aitas, sest tol korral, kui üle tule hüppasin, olid hoopis teised poisid tuttavad.

Rohkem ma pole hüpanud kui see üks kord, siis ravisin pool suve oma põlenud kanda. Kuum tuhk ja nailonsokk, õnneks olid head jalanõud, nii et  kannatada sai vaid kitsas riba kinga ülemises servas, kus sokk üles sulas.

Ühes oma lapsepõlveaegses kirjas olen kirjutanud jaanitulest, mis sai parvele tehtud ja siis järvele saadetud, aga pilti pole ja kiri on ka kes-teab-kus-karbis.

Pilt on eelmise aasta jaanitulest.

Nii suurt tuld pole meil varem olnudki, aga suur lõke põles laste rõõmuks juba valgel ajal ära.

Ega juuni lõpus pimedat aega tegelikult olegi.

Lihtsalt natuke hämaram.

...

Üks mälestus veel.

Olime koos väikese sõbraga kahekesi Saaremaal jaanitulel.

Selline suur külapidu, rahvast palju, lõke suur.

Tantsu, tralli, muusikat.

Isegi kiik oli kohale toodud.

Tule ootamine ka sündmus omaette.

Eriti, kui oled alles 7 aastat vana.

Kuressaare, 2007

...

Fotojaht: hüpe

...
Üle jaanitule ei üritanud selle aasta jaanilistest keegi hüpata.

 

Küll aga leidsin pildi, kus roosa kummik üritab ära hüpata.

Jaanilaupäeval hüppesse!

...

Fotojaht
...

2014

...
Nüüd on ta kohal.

Seekord pidu oma õue peal.
Tulemöll.

Olin ikka päris hirmul.

Rohkemgi veel.

...
Küünal kasvatas endale teise leegi juurde.
Jätsin tiku sinna kustuma, aga tema... põles paar tundi edasi.

Head uut aastat!

Uuel aastal uue hooga.
Topelt-leegiga :)
...
Blogi tegi rekordi, 155 postitust eelmisel aastal.

Hingedepäeva õhtul

...

Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.
...
Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.

(Bernard Kangro)
...

Fotojaht: pimedus

...
Päris pime nüüd ka ei olnud.

Kusagil kõrgel kumas kuu.

Ahjus praksus tuli.

 

Aga muidu oli täitsa pime.

Täna õhtul.

Pimeda aja pildid.

Fotojaht
...
...

Pimeduse varjus

...

Pimeduse varjus saab teha igasugu tegusid.

Seekord sõitsime Saaremaale.

Vastu ööd.

... 

Selle aasta jaanituli oli ka Saaremaal, mis sest, et alles oktoobris. 

 

Ja kes on öelnud, et jaanituli peab just suve südames olema? Oktoober sobis pareminigi: ei sadanud vihma ja ei pidanud südaööni pimedat aega ootama. 

Tuletegu pimeduse varjus ja tuulevarjus.

...
Fotojaht varjualustest.
...

Fotojaht: tuli

...
Tuli on oluline.
Oluline pimedal ajal, et saada valgust.

Aga kuigi on valgust, on siiski hämaravõitu.
...

Tuli on oluline.
Oluline külmal ajal, et saada sooja.

Aga kuigi on soojust, on siiski külm.

Täna hommikul mõned pügalad rohkem kui kolmkümmend külmakraadi.

...
Anname tuld :)
...