Mõeldes meestele

 ...

Õnneks leidsin ühe lapsukese joonistatud pildi, usun et 10+ aastat tagasi.

Ei pidanudki palju rohkem nuputama, kui et kiri juurde ;)

Tervelt 3 tundi veel aega nautida!

...

Oh neid mehi küll!

 ...

Hakkasin olulisi asju ajades tuttavale ametnikule tagasi helistama. Kena naisterahvas on, just hommikul helistas, küsis, selgitas ja juhendas. 

Aga vahepeal ilmnesid uued asjaolud.

Võtsin ja helistasin viimasele sissetulnud numbrile... hoopis üks meeldiv meeshääl vastas. Et "Tere Külli!"... enne kui ma midagi ütelda jõudsin. 

Siis mul muidugi plahvatas! Just see hääl oli eelmine helistaja. Meil oli kunagi pool aastat tagasi kokkulepe, et räägime edaspidi erametsa majandamise küsimustes. Nüüd ta helistas ja me rääkisime. 

Nii umbes tund või kaks tagasi.

No mul oli veidi piinlik... kõige rohkem selle pärast, et nii sümpaatne hääl, isegi mu nimi tema telefonis, aga mul ainult number, nimi ammu meelest läinud. Ei saanud seekord ka kirja panna, imelik küsida. Et tere-tere, helistasin tagasi jah, ütle oma nimi kah ;)

19.09.2023

Valerile oli palju toredam helistada.  Surmkindlalt teadsin, et tema on mul nime ja numbriga telefonis sees. "Tere, Valeri! Kas saaks solgiaugu tühjendust tellida?" "Eeee... mis mõttes?" küsis tema. Siis ma tundsin hääle ära. Ei olnud see Valeri, oli hoopis teine Valeri. Ka väga sümpaatne mees, ja nime ja numbriga mul telefonis. 

Polnudki temaga oma kümmekond aastat rääkinud.

Aga loo järeldus: on sul nimega number või nimeta number, ikka oskad ämbrisse astuda!

...

Mehed minu elus

 ...

Arvestades mu eluea pikkust... no nii pikka postitust mul ei tule.

04.05.2022

Räägin neist kahest viimasest.

Eelviimane oli see boheemlaslik härrasmees sadamas, D-terminali vahetus läheduses. Mu ratastega kohver ja mina olime suht sarnases olukorras: mõlemad koperdasime, sest tänu tee remondile puudusid seal igasugused teetingimused. Pärast selgus, et kohvril oli kivi ratta kinni kiilunud, mina koperdan niisama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sel ajal, kui me kohvriga sadama suunas tüürisime, liikusid teised kõik kiiremas tempos minust mööda. Kuni tuli too mees ja küsis: "Can I help?"

"No, no! Thank!"

Ma olen harjunud ise hakkama saama! 

Nii läksime edasi, igaüks omas tempos. 

Paar minutit hiljem jõudsin mina talle järgi. Ta korjas prügikastist pudeleid. 

Miskipärast hakkas mul kahju, et pakutud abi vastu ei võtnud.

Ja siis see viimane mees. 

Seisin mina T-Centraleni tunnelbanas ja ootasin rongi. Veidi eemal seisab meeldiva olekuga Rootsi mees ja vaatab mind pika mõtliku pilguga. Minutit  3-4 kindlasti. Ma pole nii avaliku tähelepanuga harjunud, jalutasin mõned sammud edasi... ja tagasi. Vahepeal oli meeldiv härrasmees kätte saanud minu selja taga varjus olnud prügikasti ja asunud sealt midagi otsima. Pudeleid tõenäoliselt.

Sellised mehed mul siis viimasel ajal. 

(Kõik muidugi mäletavad etendust "Polkovniku lesk")

...