...
Arvestades mu eluea pikkust... no nii pikka postitust mul ei tule.
Räägin neist kahest viimasest.
Eelviimane oli see boheemlaslik härrasmees sadamas, D-terminali vahetus läheduses. Mu ratastega kohver ja mina olime suht sarnases olukorras: mõlemad koperdasime, sest tänu tee remondile puudusid seal igasugused teetingimused. Pärast selgus, et kohvril oli kivi ratta kinni kiilunud, mina koperdan niisama.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sel ajal, kui me kohvriga sadama suunas tüürisime, liikusid teised kõik kiiremas tempos minust mööda. Kuni tuli too mees ja küsis: "Can I help?"
"No, no! Thank!"
Ma olen harjunud ise hakkama saama!
Nii läksime edasi, igaüks omas tempos.
Paar minutit hiljem jõudsin mina talle järgi. Ta korjas prügikastist pudeleid.
Miskipärast hakkas mul kahju, et pakutud abi vastu ei võtnud.
Ja siis see viimane mees.
Seisin mina T-Centraleni tunnelbanas ja ootasin rongi. Veidi eemal seisab meeldiva olekuga Rootsi mees ja vaatab mind pika mõtliku pilguga. Minutit 3-4 kindlasti. Ma pole nii avaliku tähelepanuga harjunud, jalutasin mõned sammud edasi... ja tagasi. Vahepeal oli meeldiv härrasmees kätte saanud minu selja taga varjus olnud prügikasti ja asunud sealt midagi otsima. Pudeleid tõenäoliselt.
Sellised mehed mul siis viimasel ajal.
(Kõik muidugi mäletavad etendust "Polkovniku lesk")
...
2 kommentaari:
Ehk oleks viisakas olnud astuda oma lonkava kohvriga džentelmenidele lähemale ja pakkuda abi?
Aga ei - tüüpiline idaeurooplane, logistan muudkut edasi ja kenad härrased vaadaku ise, kuidas oma pudelid prahi seast kätte leiavad!!!!
Oleks ehk pakkunudki, aga ma ju peale eesti keele muud ei räägi! Can I help ... ja kogu lugu :) See pole kuigi edasiviiv vestlus....
Postita kommentaar