Nädal tagasi küsiti minu käest ühe kobrulehe tarbeks, mis mu elus seoses koroonaga on halvasti ja mis hästi.
Ütlesin, et halvasti on teadmatus. Mure, kuidas lähedastel läheb.
Ok, paar reisi on ära jäänud, aga pole hullu. Ehk veel toimuvad.
Ja kui ei toimu, ehk saab raha tagasi.
Ja kui ei saa... vahet pole ju. Katsun endale analoogilise elamuse virtuaalselt korraldada.
Aga mul ei tulnud meelde.
Väga-väga halvasti on see, et ma ei saa Rootsi!
Vaatasin eile läbi Jupiteri filmi "Ingmar Bergmani otsingul", mulle väga meeldis. Vaatan kindlasti veel korra, sest tundus, nagu oleks jäänud vaatamise aeg lühikeseks, et kõike (pigem - võimalikult palju) vastu võtta, mida film pakkus.
Lugeda võib filmist siin, ma ei hakka sisu ümber jutustama.
Ei oskakski.
Ja siis äkki tuli meelde.
Ma tahan Rootsi.
Meelde tuli just siis, kui film oli jõudnud 39. minutini.
Ma ju tean!
See Filmstaden on praktiliselt Pilvi maja kõrval!
Olen sealt mööda kõndinud ja pilti teinud!
Ja mulle tuli kohe meelde, et ma tahan Rootsi. Tahan, tahan, tahan!
Aga Rootsimaa on lukku pandud, luku võti..
...
