Kuvatud on postitused sildiga loodus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga loodus. Kuva kõik postitused

neljapäev, 20. aprill 2023

15 kevadist hetke... teine

 ...

2010. aasta 1. mail tulime Tallinnast ja kojusõidul tegime sissepõike Jägala joa juurde. 

Enne ega pärast pole ma sinna sattunud; imeline ja meeleolukas vaatepilt oli. 

Osake ürgloodusest.

Vesi oli värviline ja voolamine häälekas. Mis ma ikka rohkem oskan öelda. 



Ehk seda, mida teatmeteosed ütlevad.

Joa kõrgus on umbkaudu 8 meetrit ja laius 50 meetrit. 

Kõige laiem looduslik juga Eestis.

...

*15 kevadist hetke... 15 kevadet mu pildipangas.

reede, 17. aprill 2020

Fotojaht: mustrid

...
Mõtlesin, et seekord korjan mustrid loodusest. 

Mulle meeldivad triibud, mulle meeldivad täpid.
Pole oluline, et nad ei ole reas või süsteemselt sätitud. 

Lihtsalt nad on, oma värvide ja oma paigutusega.

14.04.2020

11.04.2020

18.04.2020

16.04.2020
...

laupäev, 4. aprill 2020

Tund aega õues

...
Päris keeruline väljakutse, kõige raskem on muidugi need mõned meetrid trepini. 

Õnneks on kergendavaid tegureid. 

Näiteks vaja ahjupuud tuppa tassida, siin ei saa mõelda, kas lähen või ei lähe. Esimene asi, mis külmetama hakkab, on nina, see läheb kohe vesiseks ka. Parem siis juba ennetada ja ahjud kütte panna.

Kui juba väljas oled, siis on patt ponnistusi nii pealiskaudselt kasutada, siis võib juba kasvõi pisikese õueringi ära teha.

Fotokas taskus, pole probleem ka tunnine ring teha.
Fotokaga läheb aeg ilmselgelt kiiresti.

Kergendavaks teguriks on ka igasugused kokkulepped. Kuna meie kandis mõni metsatee on laiem kui 2 meetrit, saab ka kahekesi jalutamas käia.
Õuering õega siis sellisel juhul.

Kui aga kokkulepet ei ole, toad soojad ja puud juba ettegi varutud, on veel kolmas võimalus. 
Kuna minu telefonil on toas levi vilets ja nii mõnigi kord pikema jutustamise käigus on korduvaid katkemisi, siis õues on ilmselgelt parem helistada. Mul on küll neid, kelle käekäigust pole ammu kuulnud ja mina muidugi arvan, et kõik kindlasti ootavad, et neile helistan... siis ongi hea põhjus minna õue, teha kõne ja  kõndida üks ring mööda kitsamaid metsateid, kus kahekesi kahemeetrireeglist kinni ei saa pidada.

Pikk sissejuhatus, nagu mul kipub olema.

Nüüd siis sisu juurde.

Korjasin kokku mõned oma lemmikumad pildid, mis viimase aja õueringidega kogunenud, ja panen näitusele välja. Siiasamasse, blogisse.

 03.04.2020

 03.04.2020

 24.03.2020

 23.03.2020

 23.03.2020

8.03.2020

...

neljapäev, 12. detsember 2019

L nagu lootus

...
Loomulikult ei olnud see minu valitud sõna.

Lootus.

Mina kirjutasin lill... 

Aga samal hetkel tuli laul "Ainult sina võid mu maailma muuta".

...siiski pole lootus läinud...
...keelatud ei ole ju loota...

Terminaator.

Ohkasin, ja vahetasin sõna.
Kui märk, siis parem mitte eirata.
Pigem loota, et oskan sõnastada.
L nagu lootus.

Lootus... lootus on vastand meeleheitele.

Eilses hommikus oli meeleheidet... see suurpõleng ja 5 hukkunut. Ma ei näe siin lootust.

Lootus sureb viimasena... aga ta sureb. Kui ikka pole enam midagi, millele loota. Lähedastel on lihtsalt edasi elamise võimalus.

31.07.2019
...
Lootus ja lootusetus.

09.04.2014

Loodus ja looming.

30.11.2019
...
Looming ja looja.

Lootsin head, sain parima.
Tänane kontsert.

Noored talendid Tähe-Lee ja Anton Hannes.

12.12.2019
...
Lihtsalt lood.

Näitus raamatukogus.

12.12.2019

Lugu... lugu ootab rääkijat ja rada kõndijat.

...
Selline kahe päeva kokkuvõte.
...

pühapäev, 16. detsember 2018

Minakeskne mina

...
Tegelikult olen kogu aeg oma blogi keskpunktis olnud, aga lõpp läheb lausa piinlikuks! Kõik detsembrikuiste postituste pealkirjad algavad sõnaga "mina"... no ok, ühel on küll pealkiri niisama talvine, aga mõte on ikka. Et mul on midagi, mida teistel ei ole... lumi maas näiteks.

See on täna ka nii, et maa on valge ja rajad lumes. Puukuuri ja sauna ja metsa alla ja prügikasti juurde. 
Ja suunaga suurele teele.

Ainult et kolama pole ma juba jupike aega jõudnud. Sobrasin oma piltides, hirmus igatsus tuli peale. Kahjuks tuli pime aeg enne kätte kui mõttest tegu oleks saanud.

Aga jah, need pildid.

Minu käigud on alati kuidagi müstilised.

Kasvõi see vana laut. Aastaid olen teadnud, et loomi seal enam pole, seisab mahajäetuna metsaservas. 
Ükspäev sattusin sinna kanti ja avastasin, et siiski-siiski. 
Polegi nagu tühi.

Mingid loomad seisavad akna taga..


Igaks juhuks väga ligi ei läinud...

Loodan, et ta mind ei märganud.
Tema, seal laudas.

Erinevalt temast seal metsas.

Tema lausa jõllitas mu poole.


Nüüd on lumi maas, nüüd võiks minna vaatama, kas nad on alles või minema kõndinud.
Need loomalaadsed.

Loeks jälgi.

Muidu ainult märgid maas karudest, huntidest ja rebastest.

Või lindudest, kes arvavad, et miks ära minna, kui siin ka saab hakkama!


...

kolmapäev, 4. juuli 2018

Pantrikuru vangid

...
Jälgin uudiseid noortest, kes istuvad vangistuses kuskil Taimaal. Algul arvasin, et koobas oli Metssea nimeline, aga hoopis meeskond. 12 noort jalgpallurit ja nende treener,
Aga vahet pole, igatahes tuli mulle meelde raamat "Pantrikuru vangid".

Ja kui nüüd tõde tunnistada, siis päriselu on ikka kordades karmim kui üks kirjanik välja mõelda ja kirja panna suudab. 
Kirjanik, kes kirjutas raamatu "Pantrikuru vangid", ilmunud 1957 sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt".   Viis last ja koer jäid mägedes lumevangi ja kõik uskusid, et nad on hukkunud, sest lapsed olid kurusse suht juhuslikult sattunud ja tänu ootamatule lumele ja jääle ei olnud erilist lootust, et nad sealt enne kevadet pääseks.
Keegi neid sealt otsida ka ei osanud. 

Lugu lõppes õnnelikult, lapsed leiti, nad olid karastunud, saanud elult hulganisti õppetunde. 

Aga neile oli antud võimalus hakkama saada... kui nad targalt toimetavad. 

Erinevalt noortest jalgpalluritest, kes kuskil koopasügavuses vaid olemas olemisega toime peavad tulema.

Olema, ootama. 
Lootma.

Päris-päris karm.

Raamatut Pantrikuru vangidest olen lapsena ikka mitmeid kordi lugenud, kuigi sinna sisse kapaga võõrast ideoloogiat on kirjutatud. Aga see noorte võitlus ellujäämise nimel, see oli põnev. 

Lugesin loetud aastad hiljem sama raamatut ka oma lastele... unejutuks. Ühte-teist juurde seletades, mittevajalikke lõike vahele jättes.

Ma ei tahaks lugeda raamatut noortest, kes seal nii öelda Metssea koopas oma pääsemist ootavad.
Ootamisega hakkama peavad saama.

See on kuidagi liiga masendav.

Loodetavasti tuleb lõpp siiski sama õnnelik kui Pantrikuru vangidel.


...

pühapäev, 29. aprill 2018

Tunnine tuur

...
Jalgrattaring... see on tõeline nauding. 
Fotokas taskus ja tunnike aega varuks.

Päev korda läinud, kui tuur tehtud. 

Mõned kohad on lemmik-kohad.

Loomulikult kõik kivid. Viimasel ajal meeldivad mulle suured kivid... ehk seepärast, et pole ohtu, et neid koju tassin!


Aga kui täna pilte vaatama hakkasin, läks tuju küll nukraks. 

Siin see mets, kus sügisel kaseriisikaid korjasin. Nüüd hakatakse siia vist parki rajama... või ma ei tea.  
Seeni ma loota ei julge.


Siin on meie kandi kõige väiksem raba. 


Murakaraba.

Kümmekond aastat tagasi oli ta kaks korda suurem, aga teisel pool teed tehti lageraie.
Edasi käisin siinpool maiustamas, korjamiseks ei jagunud, aga suvisel ajal mõne peotäie  murakaid sai ikka põske pista. 

Nüüd pole seda raba ka.

Pole vist parata. 
Mets tahab majandamist... aga kahju on ikka.


Liiga palju olen vanas kinni...

Miski 3 aastat tagasi saatis sõbrants sõnumi
Setu Pauli 6unapuu on maha võetud :`(

Tegelikult oli see lihtsalt üks vana puu maantee ääres. 

Aga kahju oli minulgi.
Vana hea tuttava lahkumine.
...

pühapäev, 2. juuli 2017

Rahvushääl

...
Rahvuslind on suitsupääsuke ja rahvuslilleks rukkilill.
Mis võiks olla Eesti rahvushääl?

Tänasel päeval sobib muidugi öelda, et lauluhääl.

See, mis laulukaare all kõlab.


Aga muidu... mis võiks olla?

Metsa- või merekohin?


Jõevulin?



Ritsikate laul... või lõokese lõõritus...

Ehk tõesti hoopis vaikus... see vaikus, kuhu mahuvad sisse hääled.

Nii nagu arvasid noored laulupeolised.

Metsavaikus... või rabade hääletus... 





Mulle need hääled meeldivad.

Kõik.

Mina jään...
...

teisipäev, 30. mai 2017

Hirmsad lood hiirtega

...
Tavaliselt me suhkrut pakendis ei hoia. Ikka korralikult suhkrutoosis.

Aga see pakk oli kuidagi laokile jäänud.
Laua peale, meie nurgataguses kohvitoas.

Seda, et meil mõisas hiired on, seda me teame.

Aeg ajalt nad tegutsevad... aga kuidagi kultuurselt.
Kui näksivad, siis ainult natukene.

Kui kakavad, siis kuhugi varjatult. Vahele nad sellega jäänud ei ole. 

Nüüd aga ühel hommikul selline üllatus.


Ikka päris ülbed, kuidagi peab reageerima. Aga kellelgi ei olnud aega, pakk seisis kui hoiatus laual.

Kuni keegi võttis kätte ja reageeris.


Tõesti, maja ümbrus juba rohetab. 
Saab küll närida.
Muru.

Aga kus sa sellega, järgmisel päeval ootas puhkenurgas uus üllatus. 
Nüüd nad, rajakad, olid koorega maiustanud.


Huvitav, kuidas nad koorepakilt korgi pealt ära said... aga ei ole midagi võimatut siin ilmas.

Sellised erilised hiired, mõisa-hiirte otsesed järeltulijad.

Koduhiired on maalähedasemad.
Ja lohakamad.
Üks jäi lihtviisil puuveo käru alla.


Sellised hirmsad lood meil hiirtega.
 ...

kolmapäev, 10. mai 2017

Mustrid looduses

...
Looduse Aasta Foto 2017 parimad on selgunud, tublimad tunnustatud.

Tubli, Ireen! II koht teemas "Vormimängud looduses".

Kokku oli võistlemas rohkem kui 6200 pilti 852 autorilt.

Ma tean küll, kus ja millal sa selle pildi tegid, ma olin üsna lähedal ja pildistasin ka.

Üks varane suvehommik rabas.

Mina pildistasin matkakaaslasi, udu, raba ja  kõike muud, mis silma hakkas.

...

Ireen tegi auhinnalise foto.


Tema pilti saab siin vaadata.
Kangasteljed.

...

Leidsin veel ühe koha, kus Ireeni pilte näha saab.



Nii auhinnatuid... haavapuravikud ja ülased näiteks...


... kui muidu ägedaid pilte.


...

pühapäev, 6. september 2015

Selline september meil...

...
Maanteeäärsel raielangil planeerib keegi ilmselt iluaeda rajada.


Jõgi on kuiv.
Vähemasti kohati.



Kohati on ikka natuke vett ka.


Ja üks vahva ehitis on jõe äärde tekkinud.


Aga täna oli vikerkaar.

Selline vägev.


Ja 1. septembril oli Pilvil sünnipäev.
Palju õnne!


Selline september meil.
...

pühapäev, 12. juuli 2015

Kassikeste ilus elu

...
Käisime mu lapsepõlvemaal.

Õuel oli meie auks lipp vardasse tõmmatud.



Järvel õitsesid vesiroosid.


Kaugemal ujusid luiged.

Järveäärsete puude otsas turnisid tundmatut liiki metsaasukad.

Oleks õuepeal olnud, oleks kassideks pidanud.


Aga olidki kangesti sama nägu nendega, kes maja juures oma trikke tegid.


Ju oli siis suur pesakond, et kõikjale jagus ;)
Kassikeste ilus elu.
Minu lapsepõlvemaal.
...

neljapäev, 19. veebruar 2015

Tähendusega päevade märkamine

...
Teisipäeval oli vastlapäev.
Võtsin osa.


Vastlakukkel oli.
Vastlasõit jäi tegemata.

...
Eile oli tuhkapäev.
Juukseid poleks tohtinud kammida. 
Külla ei oleks tohtinud minna. Ma ei tea, miks sõbrants mulle tuhka pähe ei visanud. 
Kui ma külla läksin.
Ju pole tal tervis veel taastunud.
Tuhka pähe ei visanud, jälgedesse ka vist ei poetanud. Hoopis kaasa andis ühe vedela arstimi ja võimalik ka, et priske viiruse.
Ja mina... ikka võtan, kui lahkelt jagatakse.

Täna on juba külm tunne. 
Arstim muidugi avitaks... külma vastu.

...
Eile algas paast. Sellega oli nii nagu oli.

Liha ei söönud.

Paastust kah nagu rääkida ei saa.

 

Mina sõin priskema poole tordist korraga,  sõbrants jagas oma pisema poole kahte päeva.

...
Täna algas uus aasta. Ma pole seda veel tähistanud.
Puukitse või siis lamba aasta.
Ma ei teagi, kumb mulle rohkem meeldib.
Ise ma olen hobune.
Puuhobune.

Puud mulle muidu meeldivad, aga need, mis metsas kasvavad.
 

Suured vuravad puukoormad ei meeldi.
Puid tuppa tassida ka ei meeldi.
Tuletegeminegi pole just lemmiktegevus.
Puud ei taha minu käes põlema minna.

Tuli mulle meeldib, mulle meeldib küünlaid põletada.

Ei kits ega lammas pole just mu lemmikloomad.
Kuskil mälusopis tiksub salmijupp, vist mingist muinasjutust.
"Puupea (põikpea?) kits on minu nimi,
krossi eest mind laadalt toodi, 
anti peksa mehemoodi..."

Oli see nii või kuidagi teisiti, kes seda mäletab.

Igatahes katsun sel aastal kitsega hoida häid diplomaatilised suhted.
...