Kuvatud on postitused sildiga raamatukogu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga raamatukogu. Kuva kõik postitused

neljapäev, 30. jaanuar 2025

Teadlik valik

 ...

Esmaspäeval käisin kohalikus pealinnas, seal läks kähku. Mul oli rahakoti vahel paberike, kus kirjas kaks raamatut, mida võiks küsida. Esimene raamat valikus oli austuse avaldamiseks kahele vägevale naisele ja sügav kummardus hiljuti telekas nähtud seriaali "Vera" 14 hooaja kogu meeskonnale. 

Brenda Blethyn* on oma kangelase peaaegu et  päris eluliseks muutnud, nii et kui ma nüüd laenutatud raamatut loen, siis Vera välimuse kirjeldus õnneks kuhugi ei kinnistu. Vaatasin raamatust üle - suurt kasvu ja jahmatamapanevalt inetu... Jämedad jalad ja silma rõõmustav raske büst. Tema kleit, mida Peg poleks laskunud isegi nõudepesulapina majas olla

Loen, ja õnneks minu jaoks on raamatu-Vera välimuselt ikka seesama filmi-Vera. Selle samasuguse naeratusega nagu kirjanik ka raamatus märku annab. Naeratus, milles oli imetabasel kombel märgata ka poolehoidu.

Nonii, raamat on mul alles pooleli, aga kuskil juba tiksub, et midagi ma filmist mäletan. Ei, mitte mõrvarit ega mitte ka ohvrit, need on pigem mingid kirjeldused, mis pildi silme ette toovad, ja mõned laused, mis tuttavalt kõlavad.

Raamat ("Lugusid jutustades") on pooleli, nii et ega ma ei tea, kuidas jutustamine lõpeb, aga loodetavasti selgub, kes on hea ja kes on paha. Ilmselgelt oli see naine, kes süüdi mõisteti ja kes oma elu vangistuses ise lõpetas, tegelikult süüst puhas. 

Ann Cleeves siis, kirjanik, kes Vera-lood on kirjutanud, mõnus lugemine. Ja Brenda Blethyn on see õige Vera.

...

Teine raamat, mille esmaspäeval lugemiseks võtsin, oli ka teadlik valik. Anne Griffin "Kui kõik on öeldud". 

Hiljuti juhtusin lugema sama autori "Kuulates vaikijaid", mulle meeldis. Mu meelest elus ongi hetki, mis tunduvad uskumatutena, ometi räägivad inimesed oma kogemustest. Selles raamatus on müstika tavaellu sisse pugenud, lisaks teada-tuttavad teemad. Kui sa oled erinev, siis sind kiusatakse. Sõprusest on suur tugi. Inimesed lähevad hauda ja olulised jutud jäävad rääkimata. Elatakse elu, kus enese soovid on tahaplaanile surutud. 

Igatahes oli hea kerge raamat lugeda, loodan nüüd sellest teisest (mis ilmumise järjekorras küll eespool) sama.

...

Aga nagu sellest vähe oleks!

Täna käis Krõõt, ja kuna ma rõõmuga sain 4 loetud raamatut ära anda, siis kuidagi iseenesest tuli uue valikuga jälle neli raamatut!

Nüüd siis see, millest oleks tulnud alustada.

Täna on selline oluline päev. 30. jaanuaril tähistatakse eesti kirjanduse päeva. 



Tänavu langeb see kokku eesti raamatu aasta ametliku algusega. 

No ja kõik see toimub A.H.Tammsaare** sünniaastapäeval. 


Ma tähistasin päeva Krõõdas ja laenutasin ainult eesti kirjandust. 

Tegelikult pole mul valikute tegemisega kunagi eriti raskusi, mõnikord vaatan, kas esikaas meeldib, teinekord sirvin ja vaatan, kas midagi raamatus otseselt kõnetab. Tuttav nimi või ajalooline-elulooline taust sobivad ka. 



No tänases valikus oli kõike. 

Kvaliteetaega paariks nädalaks... ma pole just väga nobe lugeja (välja arvatud krimi-kirjandus, siis panen muu elu pausile ja ainul loen).

...

* Meil on ühel päeval sünnipäev!

** Kui juba sünnipäevadest... Tammsaaret sai täna kuulata ka Klassikaraadios, kell 19.00 - 21.00 kanti üle eesti raamatu aastale pühendatud kontsert, koos oli eesti muusika ja eesti kirjandus, sissejuhatuseks presidendi kõne.

...

kolmapäev, 4. jaanuar 2023

Lõpud ja algused

 ...

2022. aastaga on nüüd lõpp. 

Kogu moos... nagu ütlesid juba vanad eestlased. Või vähemasti ütles nii minu vanaema. 

Ma ei tea, kas see nüüd hea ütlemine on, meil kipuvad küll moosipurgid külmkapis päris kaua vastu pidama ja nii mõnegi põhja olen lõpuks lihtsalt lusikaga välja kraapinud ja jäätmemajandusse lisanud.

Aga aastaga 2022 on nüüd lõpp.

Kogu moos!

Sama saab öelda ka raamatukogude aasta kohta. 


Tänaseks on käes uue aasta neljas päev.

2023... ja liikumisaasta. Nii nad räägivad.

Eelmise aasta lubadustest, niipalju kui mul neid üldse andsin, oli lubadus lugeda rohkem eesti kirjandust. Rohkem kui eelmistel aastatel ja rohkem kui välismaist.

Ma siis ikka lugesin, mitte just hulgi, aga igatahes rohkem kui välismaist. Ilmselgelt lugesin ma vähem kui oleks tahtnud, kuidagi raske oli otsale saada. Ja aasta viimased laenutatud raamatud on mõlemad alles lõpetamata. Alustasin ühega, vahepeal panin kõrvale ja võtsin teise, et siis sujuvalt esimese juurde jälle tagasi pöörduda.

"Katrin Karisma. Minu ilus elu" on see esimene.

Ma pole mingi teadlik laenutaja, ei eeltööd ega nimekirja, kui raamatukokku lähen. Valikute tegemisel usaldan sisetunnet.

Karisma raamat jäi silma, otsus laenutada tuli hetkega. Enne seda kerkis mälusopist killuke minevikku: 1970ndatel sõitsin Tartust Tallinna ja täiesti juhuslikult istus bussis mu kõrval Karisma. Ta oli lõbus reisikaaslane, juttu jagus ja naerda sai. Millest rääkisime... ei mäleta. 

Nüüd on mul raamatu algus läbi loetud. Selline tore, positiivne ja paljude piltidega. 

Vahepeal tuli paus, lihtsalt sattus pihku see teine aasta lõpus laenutatud raamat. 

Mae Lender "Ma nüüd lähen".

Selle laenutasin samuti sisetunde mõjutused. Et tuttav autor, blogituttav. Suvehiidlane. 

Sattus pihku ja lugesin läbi esimese loo nimega Üks. Lugesin ja sain aru, et mina kui sihtgrupp on vale. Pealegi, teismeliste elu ja probleemid, need võivad mõnikord päris valusad olla, juba see Üks oli kergelt ebamugav lugeda. 

No ja siis, mina, kes üldjuhul kunagi lõppu ette ära ei loe, läksin sujuvalt viimase loo juurde ja lugesin läbi. Tänu sellele küpses ka otsus, et ei jäta raamatut pooleli, mis sest, et pigem noortele mõeldud. 

Nüüd, kui raamat peaaegu läbi, kohendan ka veidi oma hinnangut. Tõesti, omamoodi mõtlemapanev raamat teismelistele, kellel käsil ajavahetus. Hüvasti lapsepõlv, teretulemast täiskasvanute maailma! Aga päris kindlasti sobiv lugemine ka nende teismeliste emadele ja isadele, miks mitte ka vanaemadele. Või vanaisadele.

Nii pikk jutt sai kokku, tegelikult lihtsalt mõned lõpud ja mõned algused.

Head uue aasta algust!


03.01.2023... hommikuks oli lumi maas.


...

neljapäev, 14. aprill 2022

Nähtamatud niidid

 ...

Eks kõik need seosed ja seotused on igapäevane ja tavapärane, aga miskipärast on viimastel päevadel see võrgustik eriti tihedaks  niidistunud. Nagu miski unustusse jäänud urgas, kus paljud ämblikud oma igapäevatööd teevad. Ämblikud, mu lemmikloomad.



Aga kui niitide juurde tagasi tulla, siis raadio mu kohvitassi kõrval alustas arutelu Põhja-Koreast. Eile käisin kohalikus mõisas kohaliku näitetrupi etendust vaatamas, sinna sisse toodud Põhja-Korea teema viis nukra lõpplahenduseni. Ma ei mäleta, millal viimati mu mõtted Korea kandis uitasid, aga eilne "Õnnesoovide" etendus sai täna hommikul omamoodi jätku.

Etenduse kohta kirjutab kohalik ajakirjandus:  “Õnnesoovid” on mõtlemapanev lugu vananemisest, suhetest ja üksindusest.

Kui nüüd jutt teatrile ja maakultuurile läks, siis täna hommikul lõpetasin Teesi Viisimaa raamatu "Vello Viisimaa. Lauldes vihmas". Väga soe lugu teatritööst ja isiklikust elust. Pensionile jäänud, juhatas V.V. 10 aastat Pajusi kultuurimaja näiteringi, elas maaelu, mingi aeg kasvatas ka loomi ja söödapeeti. Ainus, mis kuidagi ei haaku:  ta jäi pinsile, kui oli saanud 50. Mäletan, minu ema oli 55, kui pensionile jäi, siis Pilvi, tema täditütar Rootsis, ei jõudnud ära imestada, kuidas meie riik nii noori inimesi nö maha kannab. Emale oli see siiski õnneks, ta oli 63, kui suri. Praeguste seaduste järgi poleks ta pensionipõlve pidada saanudki.

Vello Viisimaa oli ka 63, kui suri. Niite, mis neid seob, on rohkemgi. Ema mäletas lapsepõlveaega 1930ndate lõpus, kui nende pere Aegviidus suvitas. Samal ajal oli seal ka Vello oma vanematega. Sõja ajal emigreerus Vello isa Aarne Viisimaa Rootsi, kus ta 1989 aastal suri. 31. oktoobril 1989 toimus Stockholmi Jakobi kirikus tema matusetseremoonia, seal viibis ka Vello koos abikaasaga.

Ja just 1989. aasta oktoobris käisime me emaga kahekesi Rootsis. 

Neid niite võiks sõrmitseda edasi, jõudes lõpuks lähestikku asuvate haudadeni Metsakalmistul. Aga las ta olla...

Tegelikult takerdusin ma nähtamatutesse niitidesse juba eelmist raamatut lugedes. Aita Kivi "Nähtamatud traagelniidid". Kui Vello Viisimaa ja minu ema elasid ühes ajas (kõrvuti sünniaastad), siis kõrvuti on minul needsamad aastad just selle raamatu autoriga. Ja mis teha, ühes ajas elamine tekitab palju seoseid. Neid ma praegu harutama ei hakkaks. Seos, mis mõtted liikuma pani, oli hoopis Ukraina. Raamatus on just see välisriik kindla koha saanud, kuigi jah, raamat ilmus juba eelmisel aastal.

Aga traagelniidid sõna otseses mõttes haakuvad, minu omad siiski hoolikal vaatamisel täitsa nähtavad. Käisin Allika majas näputööd tegemas, muu hulgas sai ka traageldamist meelde tuletatud. 




On ju näha traagelniite? Tundub, et süsteemitu? Tegelikult mu süsteemid ongi sellised kaootilised.

Aga raamat "Nähtamatud traagelniidid" oli tiheda sisuga, täis erinevaid teemasid, keerulisi elusid ja saatusi. Kuigi mitte elulooraamatuna kirjutatud, on ta ilmselgelt raamat autori elust. 

Kui nüüd jutt raamatutele läks, siis sel kuul olen juba kolm raamatut läbi lugenud. Mis tähendab, et kirjutamiseks ja joonistamiseks on vähe aega jäänud. Aga otsustasin aktiivselt osa võtta raamatukogude aastast, omapoolse panusena loen ainult Eesti autoreid. Kolmas raamat oli Katrin Pautsi "Tulekandja". No see kriminull oli iseenesest üks omavahel seotud elude ja saatuste niidistik. Harutamisega oli tükk tegu! Aga põnev oli.

Kõiki kolme raamatut seob sõnapaar eemalolek isast. Või isata kasvamine.  Igal juhul on avaldanud see mõju tegelaskujude mõttemaailmale, töö- ja elukäigule.

Aga sõnaga raamatukogu haakub ka nädal tagasi toimunud üritus kohalikus raamatukogus, kus Arlet Palmiste rääkis Raimond Kaugverist ja tema loomingust. Kuulasin ja mõtlesin: millised ajad, millised saatused. Läksin koju, otsisin kuuri alla viidud raamatukastist välja ühe Kaugveri jutustuste raamatu. Ühe jutu lugesin läbi, aga raamatul oli suht kopitanud lõhn juurde tulnud, viisin verandasse tuulduma. Kindlasti loen edasi! "Külalisraamat" siis.

Seoses Arleti ettekande meenutamisega meenus ka, et eilne etendus "Õnnesoovid" on tema kirjutatud ja vist ka lavastatud.

Nii palju siis sellest, et miskit moodi on kõik kõigiga seotud. Vähem või rohkem, nähtavalt või nähtamatult.

Väike nali ka. Ma nüüd ei tea, kas kuulsin raadiost või nägin unes. Igatahes on mul meeles lause: Suur Reede on sel aastal reedesel päeval, alati see nii ei pruugi olla.

Et kuidas see niidistikku sobitub? No loomulikult sellega, et homme ongi Suur Reede... ja juhuslikult reede ;) 

...

neljapäev, 12. detsember 2019

L nagu lootus

...
Loomulikult ei olnud see minu valitud sõna.

Lootus.

Mina kirjutasin lill... 

Aga samal hetkel tuli laul "Ainult sina võid mu maailma muuta".

...siiski pole lootus läinud...
...keelatud ei ole ju loota...

Terminaator.

Ohkasin, ja vahetasin sõna.
Kui märk, siis parem mitte eirata.
Pigem loota, et oskan sõnastada.
L nagu lootus.

Lootus... lootus on vastand meeleheitele.

Eilses hommikus oli meeleheidet... see suurpõleng ja 5 hukkunut. Ma ei näe siin lootust.

Lootus sureb viimasena... aga ta sureb. Kui ikka pole enam midagi, millele loota. Lähedastel on lihtsalt edasi elamise võimalus.

31.07.2019
...
Lootus ja lootusetus.

09.04.2014

Loodus ja looming.

30.11.2019
...
Looming ja looja.

Lootsin head, sain parima.
Tänane kontsert.

Noored talendid Tähe-Lee ja Anton Hannes.

12.12.2019
...
Lihtsalt lood.

Näitus raamatukogus.

12.12.2019

Lugu... lugu ootab rääkijat ja rada kõndijat.

...
Selline kahe päeva kokkuvõte.
...