Kuvatud on postitused sildiga Eesti kirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Eesti kirjandus. Kuva kõik postitused

neljapäev, 30. jaanuar 2025

Teadlik valik

 ...

Esmaspäeval käisin kohalikus pealinnas, seal läks kähku. Mul oli rahakoti vahel paberike, kus kirjas kaks raamatut, mida võiks küsida. Esimene raamat valikus oli austuse avaldamiseks kahele vägevale naisele ja sügav kummardus hiljuti telekas nähtud seriaali "Vera" 14 hooaja kogu meeskonnale. 

Brenda Blethyn* on oma kangelase peaaegu et  päris eluliseks muutnud, nii et kui ma nüüd laenutatud raamatut loen, siis Vera välimuse kirjeldus õnneks kuhugi ei kinnistu. Vaatasin raamatust üle - suurt kasvu ja jahmatamapanevalt inetu... Jämedad jalad ja silma rõõmustav raske büst. Tema kleit, mida Peg poleks laskunud isegi nõudepesulapina majas olla

Loen, ja õnneks minu jaoks on raamatu-Vera välimuselt ikka seesama filmi-Vera. Selle samasuguse naeratusega nagu kirjanik ka raamatus märku annab. Naeratus, milles oli imetabasel kombel märgata ka poolehoidu.

Nonii, raamat on mul alles pooleli, aga kuskil juba tiksub, et midagi ma filmist mäletan. Ei, mitte mõrvarit ega mitte ka ohvrit, need on pigem mingid kirjeldused, mis pildi silme ette toovad, ja mõned laused, mis tuttavalt kõlavad.

Raamat ("Lugusid jutustades") on pooleli, nii et ega ma ei tea, kuidas jutustamine lõpeb, aga loodetavasti selgub, kes on hea ja kes on paha. Ilmselgelt oli see naine, kes süüdi mõisteti ja kes oma elu vangistuses ise lõpetas, tegelikult süüst puhas. 

Ann Cleeves siis, kirjanik, kes Vera-lood on kirjutanud, mõnus lugemine. Ja Brenda Blethyn on see õige Vera.

...

Teine raamat, mille esmaspäeval lugemiseks võtsin, oli ka teadlik valik. Anne Griffin "Kui kõik on öeldud". 

Hiljuti juhtusin lugema sama autori "Kuulates vaikijaid", mulle meeldis. Mu meelest elus ongi hetki, mis tunduvad uskumatutena, ometi räägivad inimesed oma kogemustest. Selles raamatus on müstika tavaellu sisse pugenud, lisaks teada-tuttavad teemad. Kui sa oled erinev, siis sind kiusatakse. Sõprusest on suur tugi. Inimesed lähevad hauda ja olulised jutud jäävad rääkimata. Elatakse elu, kus enese soovid on tahaplaanile surutud. 

Igatahes oli hea kerge raamat lugeda, loodan nüüd sellest teisest (mis ilmumise järjekorras küll eespool) sama.

...

Aga nagu sellest vähe oleks!

Täna käis Krõõt, ja kuna ma rõõmuga sain 4 loetud raamatut ära anda, siis kuidagi iseenesest tuli uue valikuga jälle neli raamatut!

Nüüd siis see, millest oleks tulnud alustada.

Täna on selline oluline päev. 30. jaanuaril tähistatakse eesti kirjanduse päeva. 



Tänavu langeb see kokku eesti raamatu aasta ametliku algusega. 

No ja kõik see toimub A.H.Tammsaare** sünniaastapäeval. 


Ma tähistasin päeva Krõõdas ja laenutasin ainult eesti kirjandust. 

Tegelikult pole mul valikute tegemisega kunagi eriti raskusi, mõnikord vaatan, kas esikaas meeldib, teinekord sirvin ja vaatan, kas midagi raamatus otseselt kõnetab. Tuttav nimi või ajalooline-elulooline taust sobivad ka. 



No tänases valikus oli kõike. 

Kvaliteetaega paariks nädalaks... ma pole just väga nobe lugeja (välja arvatud krimi-kirjandus, siis panen muu elu pausile ja ainul loen).

...

* Meil on ühel päeval sünnipäev!

** Kui juba sünnipäevadest... Tammsaaret sai täna kuulata ka Klassikaraadios, kell 19.00 - 21.00 kanti üle eesti raamatu aastale pühendatud kontsert, koos oli eesti muusika ja eesti kirjandus, sissejuhatuseks presidendi kõne.

...

neljapäev, 15. veebruar 2024

Kuulasin, vaatasin. lugesin

 ...

Kohe päris palju olen... 

Kuulanud. 

Vaadanud. 

Lugenud.

Aga mitte ainult.

Isegi kohal käisin. 



2. veebruar... see oli reede.

Kui numbritest rääkida: võistu lugesid õpilased viiendast kuni kaheteistkümnenda klassini, kokku 36. Kõige suurem grupp oli keskkooli õpilasi, 13. Neid ma kuulama läksingi. Usun, et tegin hea valiku, imetlusväärne, kui pikad ja mõttetihedad Tammsaare tekstid olid neil pähe õpitud. 

Aga mitte ainult peas, kõik see esitati enesekindlalt ja nauditavalt. 

Tanel Tatter, kes juhtis vanema rühma hindajate tööd, ütles ürituse pidulikul lõpetamisel, et on üllatunud, kui andekad on noored esinejad. Tõesti, neid oli nauditav kuulata. Samas polnud ma sugugi üllatunud (pigem oleks olnud see ka minu valik), et peaauhinna sai hoopis tütarlaps keskmisest vanuserühmast.  

Žürii tegi otsuse, kui vanuserühmade parimad oma lugemist juba täissaali ees kordasid. 

Kui nimedest rääkida... seekord läks võit ülikoolilinna. 

Kirke Miina Tegova, Tartu Mart Reiniku Kool, juhendaja  Silja Russak 

 ...

Laupäeval oli järgmine üritus.

Seal käisin ka.



Päev täis huvitavaid kohtumisi kirjanike ja muusikutega. Kaks kontserti koolilastelt ja lõpukontsert ansamblilt "Lonitseera".

Vestluspingil istus ja vestlust kirjanikega juhtis Carolina Pihelgas, kirjanduspingil istusid Lilli Luuk, Mirjam Parve ja Valdur Mikita. 

Viktoriinis osalesime oma laudkonnaga ka... tõsi küll, me polnud eriti edukad. Aga pole hullu, küll järgmine kord läheb paremini ;) 

Siis istusid kirjanduspingile ja võtsid jutujärje üle Tammsaare kirjanduspreemia nominendid. 

Mitte küll kõik, kelle teosed valitud nimekirjas ootel.



Üheksast nominendist oli kohal viis. 

Peapreemia vääriliseks tunnistati Rein Raua romaan "Katkurong".


Mina andsin uue aasta lubaduse: kõik esitatud teosed aasta jooksul läbi lugeda. 

Siit siis tulebki see pealkirjas mainitud lugemine, mis väga keeruline ei tohiks olla, sest mul on põhimõte, et iga kord raamatukogus käies võtan vähemalt ühe Eesti oma autori teose. Parem kui kaks, mõnikord ka kolm ;) 

Kusjuures, algus on tehtud.

Eile lõpetasin Piret Jaaksi "Taeva tütred", ühe nimekirjas olevatest raamatutest.

Aga see on juba järgmine lugu.

...


pühapäev, 5. veebruar 2023

Küll küllale liiga ei tee

 ...

Kõigepealt tuli raadiost järjejutt. Kuna raamatut olen lugenud ammu-ammu, oli meeldetuletuseks kõiki osasid päris huvitav kuulata. 

Mingil hetkel tuli teadmine, et tegelikult olen ma kuuldemängu ka kuulnud. Klenskaja oma erilise häälega sobib imehästi Erika rolli, samuti kõik teised seal kuuldemängus: Jüri Krjukov, Ita Ever, Rein Aren, Jaanus Orgulas... uutes osades ei saa neist enam kedagi kuulda. Õnneks on Eesti Rahvusringhäälingul oma arhiiv, sealt siis Raadioteater 1979.

Nii ma kuulasin kuuldemängu ka ära. 

Ja ometi kummitas mind mõte, et kunagi olen ma seda ka näinud, mitte ainult kuulnud. Laval? Teles?

Otsisin natuke ja leidsingi. Lavastus aastast 1983. Osades Marje Loorits, Rudolf Allabert, Ago Roo. Hästi mängisid, ja kuigi lugu juba mitmendat korda kuulata, nüüd siis ka vaadata, ei muutunud tüütuks, pigem vastupidi. Mõni asi sai selgemaks... mõni seni märkamata tekstikatke  pani mõtlema, et kuidas see nüüd ikka oli. 

Kõige lõpuks jäi minusse ometi tunne, et mitte see pole etendus, mida mina mäletan.

Ehk siis see, 1998. aasta ekraniseering? Osades Anne Reemann, Aarne Üksküla, Elmo Nüganen. Sama teos uuemas väljaandes. 

Nädal on pikk, jõudsin selle ka ära vaadata. 

Kui end nädala lõpus Hansenist Tammsaareni XX võistlulugemisel gümnaasiumi viimaste klasside gruppi kuulama sättisin, oli mul korralik eeltöö tehtud. Nii hea see muidugi polnud, et lühikestki katkendit peast lugeda, aga mu meelest ongi palju tahta, et inimene suudab peast ette lugeda mitu lehekülge rasket teksti. Lugeda nii, et kuulajad naudivad. Ometi, seda need noored reedel mõisa saalis tegid. Igal esinejal oma lähenemisnurk ja oma stiil, et mõtet edasi anda. 

Ja mõtetest Tammsaare loomingus vajaka ei jää!

Kuulasin ja vaatasin noori esinejaid, ja mõtlesin omi mõtteid.

Mõtlesin valikute tegemisest. 

Et nii mitme noore valitud katkend rääkis otse või kaudu surmast. 

Kas tüdrukute valik riietuda musta oli teadlikult seotud nende esitatud katkendiga?

Kolm esinejat olid õppinud pähe leheküljed, mis võetud minu sellel nädalal taasavastatud teosest, nemad lugesid juba päris tuttavaks saanud tekste romaanist "Ma armastasin sakslast". Sealgi surm sees, ja rohkem kui üks. 

Aga mitte ainult. 

See on lugu armastuse tähtsusest, tähtsusest isegi olukorras, kui armastus on lootusetu. Nii nagu  lugu mitmes teiseski valitud tekstis, olenemata mis teosega on tegu.

Oli huvitav kuulata, kui hästi noored oskavad edasi anda tekstide sisu, koos juhendajatega on tehtud ära suur töö. 

Ja juba 20 aastat järjepidevalt. 

Aga ma peaks nüüd raamatu ka veel läbi lugema. 


Fotod mõisas, pool tunnikest enne ürituse algust.





...

neljapäev, 26. mai 2022

Raamat läbi öö

 ...

Kummaline, et ka öine aeg läheb kiiresti. Isegi siis läheb kiiresti, kui keset ööd ärkad ja uut uinumist ootad. Nojah, kui nüüd tõde tunnistada, ega ma tõesti niisama, silmad kinni lambaid ei loe. Kui ikka vaim virge, leian ajatäidet.

Eile õhtul alustasin raamatuga, aga uni tuli enne, kui õieti alustada jõudsingi, nii polnud mingi probleem öösel pool kolm päris otsast peale hakata. 

Kui magamisse paus tuli.

Viimane kord vaatasin kella, siis oli juba viis. 

See oli ainus hetk, kui raamat hakkas käest ära vajuma. 

Mõtlesin, et nüüd magan kohe kaua, aga unega on nii, et sina võid ju plaani pidada, tema teeb ikka nii nagu tema tahab. 

Kui kell seitse ärkasin, lugesin raamatu lõpuni.

Võbin hinges pole siiani üle läinud.

Piret Raud

"Portselanist nael".




...