...
Kõigepealt tuli raadiost järjejutt. Kuna raamatut olen lugenud ammu-ammu, oli meeldetuletuseks kõiki osasid päris huvitav kuulata.
Mingil hetkel tuli teadmine, et tegelikult olen ma kuuldemängu ka kuulnud. Klenskaja oma erilise häälega sobib imehästi Erika rolli, samuti kõik teised seal kuuldemängus: Jüri Krjukov, Ita Ever, Rein Aren, Jaanus Orgulas... uutes osades ei saa neist enam kedagi kuulda. Õnneks on Eesti Rahvusringhäälingul oma arhiiv, sealt siis Raadioteater 1979.
Nii ma kuulasin kuuldemängu ka ära.
Ja ometi kummitas mind mõte, et kunagi olen ma seda ka näinud, mitte ainult kuulnud. Laval? Teles?
Otsisin natuke ja leidsingi. Lavastus aastast 1983. Osades Marje Loorits, Rudolf Allabert, Ago Roo. Hästi mängisid, ja kuigi lugu juba mitmendat korda kuulata, nüüd siis ka vaadata, ei muutunud tüütuks, pigem vastupidi. Mõni asi sai selgemaks... mõni seni märkamata tekstikatke pani mõtlema, et kuidas see nüüd ikka oli.
Kõige lõpuks jäi minusse ometi tunne, et mitte see pole etendus, mida mina mäletan.
Ehk siis see, 1998. aasta ekraniseering? Osades Anne Reemann, Aarne Üksküla, Elmo Nüganen. Sama teos uuemas väljaandes.
Nädal on pikk, jõudsin selle ka ära vaadata.
Kui end nädala lõpus Hansenist Tammsaareni XX võistlulugemisel gümnaasiumi viimaste klasside gruppi kuulama sättisin, oli mul korralik eeltöö tehtud. Nii hea see muidugi polnud, et lühikestki katkendit peast lugeda, aga mu meelest ongi palju tahta, et inimene suudab peast ette lugeda mitu lehekülge rasket teksti. Lugeda nii, et kuulajad naudivad. Ometi, seda need noored reedel mõisa saalis tegid. Igal esinejal oma lähenemisnurk ja oma stiil, et mõtet edasi anda.
Ja mõtetest Tammsaare loomingus vajaka ei jää!
Kuulasin ja vaatasin noori esinejaid, ja mõtlesin omi mõtteid.
Mõtlesin valikute tegemisest.
Et nii mitme noore valitud katkend rääkis otse või kaudu surmast.
Kas tüdrukute valik riietuda musta oli teadlikult seotud nende esitatud katkendiga?
Kolm esinejat olid õppinud pähe leheküljed, mis võetud minu sellel nädalal taasavastatud teosest, nemad lugesid juba päris tuttavaks saanud tekste romaanist "Ma armastasin sakslast". Sealgi surm sees, ja rohkem kui üks.
Aga mitte ainult.
See on lugu armastuse tähtsusest, tähtsusest isegi olukorras, kui armastus on lootusetu. Nii nagu lugu mitmes teiseski valitud tekstis, olenemata mis teosega on tegu.
Oli huvitav kuulata, kui hästi noored oskavad edasi anda tekstide sisu, koos juhendajatega on tehtud ära suur töö.
Ja juba 20 aastat järjepidevalt.
Aga ma peaks nüüd raamatu ka veel läbi lugema.
Fotod mõisas, pool tunnikest enne ürituse algust.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar