...
#tagantjärele
Täna on just õige päev* meenutada suvist teatrielamust, etendust "Üks helevalge tuvi", milles räägitakse hingekriipiv lugu lapsest, kes koos ema ja vanaemaga, teadmatuses ja hirmus, mida tulevik toob, on sunnitud maha jätma oma kodu ja lähedased inimesed.
Tagantjärgi on isegi raske öelda, kas eelnev raamatu lugemine oleks oluline või on teadmatus parem. Igatahes meil Ritaga oli Elin Toona "Pagulusse" aasta-paar tagasi loetud, nii et omavahel võrrelda ei saanud, kumb variant etem on. See vist nii ja naa. Raamatusse mahub rohkem, aga etenduses on kõik sündmused ja emotsioonid ehedalt lavale toodud, ja kui raamatus saab ka ridade vahele kirjutada ja vajadusel ridu uuesti ja uuesti lugeda, siis etendust peaks vist korda kolm vaatama, et kõik sisse kirjutatud mõtted välja noppida. Või kui mitte kõik, siis igal juhul rohkem kui selle ühe korraga. Kolm tundi etendust mahutas endasse väga palju olulist.
Näitlejad** olid head, tekst oli hea, heli, valgus ja lavakujundus, igal asjal oli oma roll kanda.
Ja etendus Uuemõisa mõisas, ka koht hästi valitud.
Aga teema oli nukker. Ei olnud nii, et need, kes Eestist põgenema pääsesid, olid õnnega koos. Nad läksid ja kaotasid kõik, mis neil olnud oli, ja välismaa ei võtnud neid vastu, süda täis hoolimist ja käed kallistuseks ette sirutatud. Kõrge kukkumine neile, kes Eestis heal järjel olid olnud, ühtviisi nullist alustamine kõigile pagulastele. Igal pool tuli enda eest võidelda, vägivald ja elu lastekodus, päris sünged mälestused nii väikesele lapsele, ja milline valu ema ja vanaema hinges. Kohati ei tulnudki ema sellega toime.
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa... Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...
Elu kui teekond, läbi Saksamaa, Inglismaa, Ameerika Ühendriikide, vahepeal ka Singapur ja Bahama... ja lõpuks tagasi Eestisse.
Elin Toona ise ütleb: "Ma olen 77 aastat rännanud tuhandeid kilomeetreid ümber maakera. Ja alles nüüd lõpuks jõudnud päriselt tagasi koju. Kirjutan praegu oma uue romaani "Tähesadu" viimast osa ja loodan leida nii ingliskeelse kui eestikeelse kirjastaja. Miks mõlemas keeles? Sellepärast, et ma ei olnud oma rännakutes kunagi üksi, olin alati koos tundmatute inimestega, kes olid samuti põgenikud oma maadelt, oma kodudest, kes olid jätnud kõik maha peale mälestuste, aga nad olid samade küsimustega, millele vähesed leiavad vastuseid. Veel vähem lahendusi."
Etenduse lõpus on positiivseks punktiks video Elin Toonast, tema mõtetest ja lootusrikkalt pilgust tulevikku. Elin, sündinud 1937.
Eraldi kiidaks veel kavalehte. Kui seda loed. loksub hästi paika, kes, kus ja millal.
...
Niisama juttu ka.
Olime vahetult enne etendust saanud peotäie häid nõuandeid (aitäh, Liana:). Tänu neile oskasime kohe õigest kohast padjad võtta, olime ettevalmistatud ootamatule lahingukärale ja takkajärgi võin vaid kahetseda, et kõiki soovitusi ei kuulanud! Oleks ikka teatrikohvikusse läinud (käisime enne kesklinnas kohvitamas), oleks saanud presidendiga koos aega veeta, pärast küll saalis istus ta üsna ligidal, nii et võisin ennast turvatuna tunda.
Kohvikut kiitis ka juhuslik pinginaaber etendusel, olid olnud kõige maitsvamad saiad, mis viimasel ajal talle pakutud on!
...
Aga Haapsalu on üks väga armas koht, ja giid, kes meile enne etendust linnas ekskursiooni tegi, oskas huvitavalt jutustada.
...
* 80 aastat tagasi, kui Punaarmee pealetung uue hoo sisse sai, lahkusid Eestist paljud, kel see veel võimalik oli. Okupatsiooniaastad 1940-1941 olid jätnud hirmutava jälje eestlaste mällu, 1944. aasta pommirünnakud Eesti linnadele olid purustanud paljud kodud. Valitses paanika.
Täna avati Pärnus suurpõgenemise mälestusmärk, skulptuur kujutab käte viimast kokkupuudet.
Haapsalu raekojas on aga sündmuse meenutuseks näitus, kus muude eksponaatide hulgas on ka Elin Toonale kuulunud nukk.
** Näitlejad tõesti väga hästi mängisid: Teele Pärn, Daniel Coll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Britta Soll, Kristo Viiding, Emil Rohumaa, Richard Ester.
...
