Müürid ja muusika

...

Ikka ajas tagasi. 

Kui juba müürid.

Nii põnev ju!

Kõigepealt Kreenholmi Manufaktuur. Hakkasin uurima, et miks tal just selline nimi.

Tegemist on ettevõttega, mis rajati 1857. aastal  Kreenholmi saarele, Joala mõisa maadele.

Joala rüütlimõis siis.

Jaaguga pole mõisal küll mingit pistmist, Joala küla sai oma nime Narva joa järgi.
Juga, joa, Joala.

Kusjuures... Narva tähendavat vepslaste keeles juga.
Nii et topelt!

Narva juga on kaheharuline juga, mida poolitab Kreenholmi saar.

Kreenholmi saar... 750 meetrit pikk ja 250 meetrit lai.

Praegu piirneb saar kuivanud jõesängiga.

Kui nüüd mõelda, siis kõike eeltoodut arvestades on koht etendusele "Kremli ööbikud" nagu ainuvõimalik. 

Mitte ainult nimed kaugemast minevikust, Narva, Kreenholmi ja Joala, vaid pigem hilisem aeg... aeg, mis kõige rohkem mõjutas nõuka-aegset loodust ja inimesi, oli just seal iga ihukarvaga tunnetatav.

Või pigem iga hingesopiga.

Aeg.

Üks päev Jaak Joala elust 1987. aastal.

Käisime Mettega.

Tema ootas muusikat ja laule... mina... vist läksin lihtsalt etendust vaatama.

Mõlemad jäime rahule.

Lisaks etendusele ja muusikale oli kõik muu ka väga ok. Ilm soosis, koht oli eriline, näitlejad head, muusikud tasemel ja kohalik tantsutrupp sobis etendusse.

Muidugi laulud, mis sidusid endasse nii aja, koha kui inimesed.

Osa etendust kulges juba hämaras ja päris pimedas, ning siis etenduse lõpp, kus valgus kui unustuste jõgi seina mööda alla voolas, see lihtsalt oli nii võimas!

Muusika ja värvid.

Eriline ja emotsionaalne.

Ja isamaaline... oli ju 20. august.

...

Teised müürid on hoopis ajaloolisemad... Haapsalu piiskopilinnus rajati 13.sajandil, linnus jäi varemetesse 17.sajandi lõpus... 1688.aastal oli linnuses tulekahju, tules hävis kõik, välja arvatud kirik, mille katus põles ja orel sai kannatada. 

Toomkirik küll taastati, kuid torm (1726) viis uue katuse, nii et kirik taaspühitseti alles 150 aastat hiljem, 1889. aastal. 

Kuidas ma Haapsallu sattusin?

Sõber läks kutsus mind taas endaga kaasa

lausus paar sõna vaid ja mul ulatas käe

Ei-ei, see oli ju hoopis Jaagu laul ja eelmised müürid!

Haapsallu kutsus mind Kati, et läheme ja nostalgitseme.

Kummalgi oma nostalgia, aga tegelikult kunagi kodud kõrvuti, üheaegne ja kõrvuti lapsepõlv ning kooliaeg.
Noorusaeg.

Aeg.
Peamine, mis liidab.

Nostalgitsejaid oli Haapsalus palju, oli nooremaid, oli vanemaid... aga aeg oli ikka üks.
Nõuka-aeg... kuigi tagasi ei igatse, siis meenutada on tore.

Kunagi üks Siberist naasnud proua ütles, et just seal oli tema noorusaeg, ja noorusaeg on ikka ilus aeg.
Mitte et ta Siberit taga oleks igatsenud.

Nostalgiapäevade teise päeva õhtul oli linnuses Suur nostalgiapidu.
Ivo Linna ja Supernova.

Ansambel Kompvek.

Tantsurühm ja tantsutund.

Ilus kontsert oli.

Nostalgiline.

Nii laulud kui detailid Ivo Linna esinemisriietuses, ikka lugu juures ka.

Osa kontsertist kulges juba hämaras ja päris pimedas.

Eriline ja emotsionaalne ;)

Peo lõpetas Lintmaki disko.

Sinna me siiski ei jäänud.

...