#päevapilt 43... hiline hommikusöök

 ...

20.06.2024

Hiline lihtsalt sellepärast, et samasugune, aga koguselt ilmselgelt suurem õhtusöök + õlu hoidsid kõhu korralikult kaua täis!

Märk sellest, et lähedased Saaremaalt kenasti koju tagasi jõudsid ;)

...

Sprotid õlis

...

Kui eelmises postituses oli Kreenholm, siis nüüd tuli ette Krimmi holm. 

See on, kui liigud mööda Eestimaa servaalasid!

Krimmi holm on poolsaar Haapsalu lahes, ja aastakümneid, juba EW ajast, on seal asunud kalatööstus, mis läbi aegade erinevaid nimesid on kandnud.

Praegu?

Vist ainult lagunenud varemed.

Igatahes sprotte seal enam ei küpsetata.

Aga sprotid õlis olid Haapsalus täitsa olemas!

"Sprotid õlis"... näitus Haapsalu linnagaleriis.

Tiiu Randmann-Mihkla installatsioonid, fotod ja maalid.

Oma töödes on kunstnik kasutanud varemetest leitud esemeid ja materjale ning andnud neile uue näo, kuju ja vormi.

Ikka jälle nostalgialainel, kõigepealt muidugi näituse autor, kes läbi oma kunsti teeb kummarduse tolleaegsetele töödele ja inimestele.

Kui tuule suund oli õige, teadsid paljud, et Lääne Kaluris on kalasuitsutamispäev. Linnaserva kinnisel territooriumil pakkisid usinad käed suitsutatud kalad karpi ja nendest sai delikatess nimega Sprotid Õlis.

Näitus kui osake Haapsalu nostalgiapäevadest.

Osake linnakodanike elust ja mälestustest.

Osake minevikust.

Millal mina viimati sprotte sõin?

Ausõna, ei mäleta.

Aga kuidagi täiesti juhuslikult, kui pidasin aru, mida kaasale Haapsalust kaasa võtta, sattus poes pihku purk sprotte.

Ei saa me läbi Lätita!

Leib kaasa oli Haapsalu oma: Müüriääre Pagarist ostetud ploomi-koriandrileib.

Pilti ei ole, leib sai enne otsa.

Ja kui tõde tunnistada, siis sprotid on ka otsas.

Sellest hoolimata mina ei mäleta, millal viimati sprotte sõin ;)

...

Vinkadi-vonkadi läbi Saaremaa

...

Eelmisel nädalal me nii käisime.

Vinkadi-vonkadi.

Umbes nii, et läheme sinna, kuhu rattad viivad.

Autorattad.

Eks rooli pidi ka keerama, aga sellest ei tea mina midagi.

Mul oli lihtsalt hea olla.

Muretu tunne.

Öömajaga vedas ka, ei olnud probleemi, et algul ainult üheks ööks tahtsime.

Lahkelt lubati kauemakski.

Esimesel päeval tutvusime Muhu uuenenud faunaga.

Meil mandri pääl äi pole selliseid loomi mette.

On neil seal alles kombed!

Ja ega siis ainult loomad.

Meitel pole ka sellist tuult nagu neil seal mere ääres.

Et puhub seeliku- või särgi serva alt sisse, sul pole muud, kui purjeta mandrile.

Võid veel omaette ümiseda: puhu, tuul, ja tõuka takka...

Me tulime mere äärest enne ära, kui asi päris tõsiseks pööras.

Kui juba purjepaadid merele ei tihanud minna, siis mis julgus meil seal kaldal oma hõlmadega lehvitada!

Me läksime Saaremaa Veskisse sööma.

Ikka kala, ikka kala.

Prae nimi oli "Päevakalasaak" ja see oli ikka päris suur kala, mis nad saagiks olid saanud.

Kala jagus kauemakski.

Järgmisel päeval leidsime hea lestapüügi/müügi koha, me seal nüüd sama hästi kui püsikunded.

Katsepartii võtsime kaasa ja ühes looduskaunis kohas leidsime varjualuse, kus pikniku pidada.

 Oli ikka hea kraam küll.

 Helistasime ja tellisime järgmiseks päevaks järgmised lestad.

Aga ise liikusime vinkadi-vonkadi edasi. 

Leidsime kummalisi rannamaastikke...

 

kummitusliku laevakere...

lahedaid väljapanekuid...

 ... mõned kauged sugulased ja muidu tuttavad ning esivanemate päritolupaigad.

Ja enne kui aru jõudsin saada, oligi 3 päeva läbi ja kodutee jalge all.

...

Alaealised... kilud ja kassid

...

Kui ma esimese kilukarbiga suhtesse astusin, olin pehmelt öeldes üllatunud. 

Kilud küll, aga ilmselgelt alaealised. 

Ritsikas arvas, et euronõuded. Temal viimane kokkupuude kiludega samasugune. 

Et puhastamiseks liiga pisikesed. 

Kui pea, soolikad ja sabaga selgroog olid eemaldatud, polnud kalast midagi järgi.

Õnneks, õnneks: 2 ülejäänud karpi olid ikka kilud, mitte mingid kiluhakatised ega vastuolulised euronõuded:  väikseid püüda ei tohi ja suurte soolamine on keelatud.

Miks nii palju kilusid?

Loomulikult homsele peolauale. 

Võileivad.

Tundub  natuke küll alaealiste (kilude) ärakasutamisena, aga mis teha - mis teha.

Loomulikult oleks loogilisem pisikesed kalad anda pisikestele kassidele, aga siis tuleks nendest tillukestest teha lihtsalt kassikalakonserv, vähem soolane ja rohkem koorene.

Mul isegi tuttavad kassid olemas.

Suurem osa ka samasugused alaealised. 

Rõõmustaksid kindlasti väikest kala kohates.

Kassi-emmel ka poleks põhjust nuriseda.

 ...