Panen veel küünla

 ...

27.11.2025 kell 23.00

Päev hakkab otsa saama, aga küünla ma juba panin.

Täna oli Astridi nimepäev. 

Minu tuttav Astrid läks igavikuteedele 2003. aasta mais, Saaremaal. Ema ja Astrid olid sõbrannad, mõlemad sündinud 1929. aastal. 

Aga emale oli antud 10 aastat lühem eluiga.

Mu meelest on need vanad, 1950ndate algusaastate pildid väärt, et neid siin blogis käepäraseks vaatamiseks panna.

Astrid on mõlemal pildil, kes teab, see leiab. 

...

Minu lapsepõlves oli Astrid päris karm tädi: kui sooja vett ei olnud (mitte et seda kraanist oleks tulnud... isegi kraani ei olnud, aga juhtus, et elekter oli ära ja vett ei saanud soojendada), siis sundis ta mind külma veega pesema! Kusjuures, võtsin seda kui normaalset nähtust ja pesin vastu vaidlemata! Mõnikord olin tema hoida.

...

Astrid oli andekas kirjutaja, dramaturg, nii mõnegi ooperi libreto ja laulusõnade autor. "Oi latikas, oi lutsupoeg, kus oli alles kala..." Minu jaoks igatahes tuttav laul.

Tema kirjutatud sünnipäevakaardid olid alati sellised hästi sõnastatud. Ja meie pulmadeks kirjutas ta ka lugulaulu. Järgmise aasta nimepäevaks otsin üles ;)

Seda, et tal mõni luulekogu oleks välja antud, seda ma ei tea. 

Aga 1958. aasta ajalehes "Pärnu Kommunist" on Astridist artikkel, kus sees nii lood kui laulud. Selles mõttes, et veidi luulekeeles.

Miskipärast ma ei usu, et ema see sõbranna oli :)

Ajalehest on ka foto väljalõige.

Täna siis sulle küünal, tädi Ats!

...

Hommikune küünal põles Emmeliinale. Temal oleks täna juubel olnud...

Need mälestused on värskemad ja valusamad.

...

Vanad uudised... Vilde

 ...

#poolelijäänud

Ajaleht rohkem kui sada aastat tagasi, aga ilmselgelt lugesin seda millalgi hiljem 😉 Igatahes olen artikli blogisse tõstnud.  Võimalik, et uudishimust*. Selles mõttes, et ehk ükskord vaataks üle, kuidas Eduard Vilde elu kulges ja kuhu ta lõpuks endale kodu sai.

Päris põnev elu koorus lahti. Temal ja tema noorel elukaaslasel. Elanud Šveitsis, Soomes, Saksamaal, New Yorgis, Kopenhaagenis, tegutsenud Estonias dramaturgina ja Berliinis saadikuna. Suri 26. detsembril 1933 ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.

Aga et millest too vana artikkel pajatab?

Nagu juba teatasime, käisid haridusministeeriumi esitajad neil päewil Jäneda mõisas kirjanik E. Wildele sobivat asupaika otsimas. Waadati ühte Jäneda mõisa kõrwalehitust, mis omal ajal wõõraste ruumideks oli mõeldud. Lähemal silmitsemisel selgus, et need ruumid nõuetele ei wasta: maja asendub soojärve kaldal, hoone wanawõitu, niiske jne

Waatamiskäigu kohta teeb haridusministeerium ettekande riigiwanemale, mille järel uusi otsimisi jätkatakse.

Kuna mõisad ja mõisasüdamed enamiste kõik on wälja antud, eriti ilusamates kohtades ja kuna lugupeetud kirjaniku terwisline olukord (reumatism) tingib wastawat kuiwa maakohta, siis näib õieti raske olewat riigile kuuluwatest mõisatest ja suwituskohtadest wastawat majapidamise üksust leida, kergem oleks küsimust nii lahendada, et wastaw maja ja maa-ala ostuteel omandataks.

Miks ma mustanditest just selle lõpetamata loo välja otsisin?

No käisin täna Jänedal... tõsi küll, mitte seal järve kaldal. Polegi ammu Kallijärvele saanud, mõisamajja olen mitmeid kordi sattunud.

Täna tegin kaugelt pildi.

#päevapilt

17.11.2025

Jäneda loss. 

Ligi ei läinud, käisin hoopis poes.

...

* Tegelikult on just täna uudishimu päev. Vabariigi Presidendi algatus 2022. aastal.  Üle-eestiline tähtpäev 17. novembril.

** Lisaks kokkupuutepunkte... ema elas kümmekond aastat Vilde teel. Maja number oli 86. Ligilähedal tuttavad kohad Szolnock, Tuluke ja Kännu Kukk ;) Oi aegu ammuseid... needki küll vähem kui 100 aastat tagasi. 

...

Hakkasin suunamudijaks

 ...

...

Nunnu luiskelugu

 ... 

Reedel, 9. augustil

Tore on ju päeva alustada ristsõna lahendamisega ;) Tegelikult olid mul hoopis teised plaanid, aga siis oleks pidanud juba kell 6 ärkama... mis täna tundus eriti vara. Vaatasin küll kella, aga magasin veel mõned tunnid. Bussile ei läinud ja planeeritud üritusele ei jõudnud.

Nüüd on nii nagu on, hommikukohv ja ristsõnad on ju ka meelelahutus. Täna lappasin eelmise nädalalõpu ajalehti, ristsõna nimega Paigutus andis kahesõnalise vastuse: NUNNU LUISKELUGU 

Miks mitte päevale moto kirjutada!

Nunnu luiskelugu kõlab ju väga motiveerivalt!

Usun, et just eelmisel laupäeval lõpetasin raamatu "Sööklaplokk" lugemise. Ma olen väga ettevaatlik, kui jutuks on ulme-teema, sest kus läheb piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel? Mõnikord võivad elulooraamatudki kui ulmejutud kõlada. 

Ja ulme-raamatusse on sisse kirjutatud tegelikkus... mõned lood otse elust enesest, mõned peidetud allegoorilisse vormi. 

"Sööklaplokk" on täis tihedat teksti, oska see vaid läbi lugeda nii, et mõte sinuni jõuab. Ka võttis veidi aega, enne kui nimedes orienteeruma hakkasin.

Panen ma siia enda jaoks mõned mõtted ja sõnad, mis läbi raamatu märku andsid.

Nõukaaja kauge kaja... kuigi ma pole olnud see pioneer, kes Artekki saadeti. Ühe suve ühe vahetuse kuskil pioneerilaagris siiski olin, aga ei mingeid helgeid mälestusi. Kui raamatust rääkida: kõrvaltvaatajana (ehk siis pigem lugejana) polnud kogu see elu seal laagris nimega Tormilind ka sugugi mitte lust ega lillepidu. Näiteid võiks leida pea igast peatükist... ja peatükke raamatus jagub: 5 x 12, parajalt 5-6 lehekülge pikad. Aga ei saa eitada, mahtus sinna ka piisavalt helget lapsepõlve.

Need lollakad seinalehed polnud kellelegi põrmugi huvitavad: keegi ei lugenud neid iial ning veelgi vähem tahtis keegi neid valmistada. Aga lastevanemate päeval ronivad vanemad korpustesse ning tuli näidata, et pioneerielu õilmitseb rühmades kirevais värvides. (lk 182)

Noor armastus... suhted laagris töötavate noorte kasvatajate vahel. Aga mehi ka mujalt. 

Ettevõtlik Dimon töötas välja hiilgava plaani Irina võrgutamiseks: bankett laeva pardal. Kui vapper kapten Kapustin kaldale minnes laagri ühikas rammestunult sööklaploki juhataja embuses puhkab, kogub Dimon trammile mõnusa seltskonna. Kõik võtavad napsi ja lasevad end lõdvaks. Siis eemalduvad mittevajalikud inimesed, jättes Dimoni Irinaga omavahele ning saarepiiga saab merekaru omaks. (lk 142)

Laagrilaste suhted... nii vaenu kui kiindumusi, üksindust ja ükskõiksust.

Valerkat valdas tohutu pettumus poistes, kes olid valmis temast vaikides eemale astuma, kui asjalood kord juba nii olid kujunenud. Pettumus inimestes üleüldse, sest inimesed olid miskipärast kuhjanud ellu hulga reegleid ja seadusi, mille kohaselt olid sa alati süüdi! Kus on tõde, kus on sõprus, kus kõrged eesmärgid ja ühine asi? Televiisoris olümpiamängudel?

Aga oli ka nalja, naeru ja mängulusti.

Kommi sees on tarakan, Leenal peika huligaan...

Ideelisus... ja mitte ainult need mõned, kes vampiiride poolt välja valitud.

Igor mõtles, et võhiku pilgule võivad laagri kombed paista veidrad. Siin pole ju sõjaväeosa ning täiskasvanud ja lapsed pole sõdurid, ometi tõusevad kõik miskipärast jõupingutustega enne kukke ja koitu, rivistuvad üles, heiskavad lipu ja saluteerivad sellele. Milleks? Miks? Keegi ei sunni seda tegema - aga nii on kombeks. (lk 160)

Vika istus kogu hommikupooliku paju varjus küll supelkostüümis, kuid kaelaräti ja nokatsiga soniga - ei tahtnud ei ujuda ega päevitada. Kaelarätt oleks nagu kuulutanud tema kavatsuste vankumatust. (lk 225)

Sõda... mõte, et nüüd lõpuks on maailma saabunud rahuaeg.

Valerka juba teadis, mida kujutada kavatseb. Ta teeb võimsa roomikbuldooseri, Buldooser lükkab enda ees prügiauku hunnikut mitmesuguseid relvi, mis meenutavad suuri mänguasju: tank, lennuk, sõjalaev, rakett. Buldooseri aknast tolkneb välja juhi pea, mis on maakerakujuline. Mõte on selles, noh, et kogu maakerale pole sõda vaja. ... Sõda, see on muidugi väga halb. See on valu ja veri, hirm ja surm. Keegi ei taha tõsimeeli päriselt sõda.

Olümpiamängud... aasta 1980. Ja riik, mille piirid suht suletud. Hirmutamistaktika.

"Välismaalased on mitmesuguseid diversioone ette valmistanud," ütles äkki arglik Jura Tonkihh. ... "Seal raamatus on kirjas, et välismaalased hakkavad olümpia Miškaga särke kinkima," jätkas Jurik. "Muidu on see Miška normaalne, aga kui särki pestakse, kulub värv maha ja tema kihvad ilmuvad nähtavale nagu koeral." ... "Ja veel on seal kirjas, et hakatakse kinkima nätsu, aga selle sees on žiletiterad."

Vampiirid*... või hoopis varjatud ajupesu

Raamat ilmus aastal 2019. Siis võis veel öelda, et see on lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest. (lausekatke tagakaanelt)

Viie aastaga on maailm palju muutunud, vampiire on massiliselt juurde tulnud, nende mõju mööda maailma laiali valgunud.

Ja aru ma ei saa, kuidas see neil võimalik on? Igal asjal loogilist ega teaduslikku seletust ei ole, seda ma ütlen!

Näide elust enesest. Eelmisel nädalal lugesin siis raamatut, kus 300+ leheküljel hiilivad ringi vampiirid. Loen voodis, nii et raamat oli kõik need seitse päeva mu voodikaaslane. Aga sel nädal oli lapsuke külas ja tema magas ühe öö just sellel kohal, kus mu "voodikaaslase" koht. Emme magas kõrval, raamat oli riiulis, mina magasin teises toas. 

Hommikul ütles, et nägi nii koledat und, et ei taha rääkida. Aga ikka räägib. Nägi öösel unes zombisid, kes käisid inimeste verd imemas. 

Lohutasin teda, et lugesin just raamatut vampiiridest, ja et raamatu lõpp oli suht õnnelik, nii et ta ei pea muretsema ja võib oma unenäo unustada. 

Pärast guugeldasin, et kes need zombid veel on ;) Lapsele loetud unejuttudes pole ette tulnud. 

Aga tuli meelde "Sööklaploki" üsna alguses räägitud unejutt laagri lastele.

Lugu trummarist ja fanfaristist, kes olid küll vaid kaks kipsist kuju, aga kes teineteist armastasid. Ühel pimedal ööl panid aga mingid pioneerid kasvatajate eest plehku, haarasid kivid ja lõhkusid trummari tükkideks. Töömehed koristasid hommikul rusud kokku ja viisid prügimäele. Keegi ei pannud tähele, kuidas fanfaariga tüdruk nutab. 

Tegelikult läks unejutt veel edasi, aga kuna postitus sai nimeks "Nunnu luiskelugu", ma parem lõpetan.

...

*Uskumatu, aga tõsi. Selles samas sõnade paigutamise ristsõnas oli otsitavate hulgas ka sõna vampiir. Lihtsalt ja juhuslikult. 

Õnneks sain ta üsna kähku maha kriipsutada.

...

Pühapäevane Päewaleht

 ---

Pühapäevane... kõlab veidi veidralt?

Vähe sellest, Päevaleht ja paberil??

Aga on kuidas on või oli kuidas oli, igatahes vanaisa sellel 1937. aasta fotol loeb just pühapäevast ajalehte.

Aitäh fb-kaasteelisele, kes täpse kuu ja päeva tuvastas, mina pakkusin vaid aastaarvu.

Olen seda pilti oma blogis varem näidanud, seda ajal, kui veel Päevalehe tellija olin. Tegelikult polnudki see niiväga ammu. 

Aga 1937. aasta juunis ilmus Päewaleht igal pühapäeval. Igal muul nädalapäeval muidugi ka, vaid erilised 23. ja 24. juuni jäid vahele.

Vanaisa loeb pühapäevast lehte, mis ilmus 6. juunil. Kui juba leht tuvastatud ja Digarist üles otsitud, pean ikka ise ka lugema! 

Hetkel on vanaisal käes just see leht ja see artikkel.

Wanametalliga rannakaitset ehitama. Kogutakse vanametalli, mille müügist laekuv raha rakendatakse rannakaitse-laevastiku välja ehitamiseks.

Lisaks laekus rahva poolt annetusena 320 000 krooni, eesmärk ikka riigikaitse: uue sõjalaeva ehitamise alustamine. 

Riigivanemale anti üle ka 40.000 kr relvade muretsemiseks allweelaewade häwitajale.

Lugu rannakaitse korraldamisest võtab enda alla veerandiku esilehest.

...

Mina lappasin kogu lehe läbi. Viimaselt (kaheksandalt) leheküljelt leidsin kultuuriuudised, nende hulgas "Estonia" teatri mängukava.

Nielseni ballett "Lakshmi" ja katkeid balletist "Pähklipureja" (alandatud hinnad) pühapäeval, 6. juunil

Beneši operett "Haljal aasal" (harilike hindadega) esmaspäeval, 7. juunil

Abrahami operett "Džaina", viimast korda teisipäeval, 8. juunil

Ikka aasta 1937.

...

See mängukava tuletas meelde Anneli mõne päeva taguse jutu "Estonia" teatri primadonnast Gerda Murrest, kelle traagiline elusaatus lavalaudadelt tõukas ja sundis teda 17 pikka aastat veetma Venemaa vangilaagrites. 

1940nda viimasel õhtul toimus (või pidi toimuma?) "Nahkhiire" esietendus, mis jäi näitlejanna viimaseks tööks teatris. Tegelikult ta esietendusele ei jõudnudki, sest juba enne seda toimus arreteerimine ja algasid ülekuulamised Pagari tänaval.

...

Pikki aastaid ei ilmunud Gerda Murrest ajakirjanduses mingit infot. Vaid väliseesti meedias mõned mälestuskillud ja meenutused. 

Ei saa jätta märkamata, et ka ajaleht "Välis-Eesti", kus Gerda Murret on nimetatud, ilmus pühapäevasel päeval. See ajaleht ilmuski vaid korra nädalas, pühapäeviti, vähemasti ajavahemikus 1945 -1953.

Pühapäev, 24. detsember 1950.

Mustad olid 1940. aasta jõulud, mustad nii looduslikult kui ka hingeliselt. Vaid üksikutes kohtades maal kattis õhuke konar raskelt kannatavat pinda. Esimene jõulupüha kujunes suureks külaskäimise päevaks. Mitmed mäletavad, et inimesed rändasid ühest majast teise jõulusid pühitsema. Tunti suurt tungi mõtete vahetamiseks usaldavate inimeste keskel. Kõnelustes avaldus kuhjuv viha enamlaste korra vastu, jõululaulude kõrval lauldi isamaalisi laule. Klaase tõsteti iseseisva Eesti ja rahvaste vabaduse terviseks, lasti elada oma riigimeestel ning sooviti surma maa ja rahva äraandjatele.

Väike lõik ka Gerda Murrest. 

... Ent seda ei teatud siis, ei teatud ka veel uue aasta eelõhtul, mil Gerda Murre "Nahkhiire" etenduselt viidi ära teekonnale, millelt ta enam iial* tagasi ei pöördunud.

Sellised mõtted siis pühapäevases ajalehes, detsembris 1950. Kodust kaugel.

Ometi, Gerda Murre tuli tagasi Eestisse, aga sinna läks veel päris mitmed aastad. Ei kujuta ette, kui pikad võisid olla päevad, nädalad ja kuud, olles vägivaldselt viidud ja kinni hoitud kuskil Venemaa õuduslaagrites.

Pikk lugu tema elust ja saatusest on väljaande "Kultuur ja Elu" 2002 aasta numbris.

...

See oli nüüd selline vahele- ja kõrvalepõige, edasi lähen tagasi ajalehe juurde, mida vanaisa loeb.

Suvel 1937 toimub "Estonias" etendus, kus Gerda Murre kaasa mängib. 

Abrahami operett "Džaina", viimast korda, teisipäeval 8. juunil.

Tegelikult oli nii, et paar kuud varem, 4. märtsil 1937 mängis G.M. seda rolli "Estonias" külalisena, ja samal õhtul kutsus teatri juhtkond ta tööle oma teatrisse.

...

Kui veel lehte sirvida... peab tunnistama, et ärevad ajad Euroopas andsid endast juba 1937. aasta suvel märku. Pikk artikkel Hispaania kodusõjast leheküljel 3.

Õhus on tunda sõjaohtu.

Ega tavaelu elamata ei jäänud, ja kes seda tagant järgi öelda oskab, kui suur see ohutunne rahva hulgas oli.

Ehk ei peakski sellest tänasel päeval mõtlema ega kirjutama. 

Aga elamata elusid** või traagilisi saatusi tühistada ei saa.

...

* 1950. a detsembris oli Gerda Murre saatus veel teadmata, vähemast välismaal.

** Gerda Murre rongis sündinud lapse saatus jäigi teadmata.

...

Ilmateade

...

Ega tali taeva jää, aga 100 aastat tagasi tuli talv ilmselgelt liiga vara. 

Eriti hull lugu, kui oktoobrikuine lumi tuleb ja jääb. 

1922. aastal oli Virumaal talve tulek nii varane ja ootamatu, et mitmel põlluharijal alles kartul maas. 

Kaja, nr. 260, 6 november 1922

Kui nüüd oma pilte vaatan, siis tõesti-tõesti, on meilgi neid varaseid lumesadusid olnud.

Saan vaadata ja  näidata aega 10 aastat tagasi.

Siis tuli ka juba oktoobris lumi maha... aga sulas mõne päevaga jälle ära.

Hetkeks siiski oli talv.

27. oktoober 2012

Täna tulime Tallinnast.

Ma olen väga rahul, et ei ole vaja korrata lauset 100 aasta tagusest ajast: "Lumetee on igal pool üsna kena ja võib reega igasuguseid koormaid vedada."

Ei mingit lund!

Ei ühtegi rege!

8. november 2022

Täna oli nii, et hommikul sadas vihma, aga õhtuks tuli päike välja. Õhutemperatuur oli 10 kraadi ligi.

Mardipäeva-kandi ilmadest läbi aegade ja läbi rahvatarkuste rääkis Vikerraadios Reet Hiiemäe 9. novembri saates "Miks on nii? Mardiilm." 

Ma jõudsin oma ilmajutu kirjutamisega ette ;) 

...