neljapäev, 28. aprill 2022

Vuks ja lets

 ...

Kaks sõna kaevusid* ajusopist välja. 

Täitsa iseenesest.

Ajapikku.

Päris kindlasti on põhjuseks ealised iseärasused.

Ise ma kaevama ei hakanud, tõsi küll, saega ma algul üritasin.

Kõigepealt oksa läbi saagida.... mis kolmandal katsel õnnestus. Saag oli nüri, ilmselgelt aastakümneid kasutamata kuuri seina küljes oma aega oodanud. Üsna väsinud sellest, või oli mägimänni pooleldi murdunud oksa koht nii vintske, et esimesel katsel ei õnnestunud.




Kui hakkasin Annelile rääkima, ei tulnud nimi meelde. Nagu viimasel ajal nimedega tihti juhtub.

Sae nimi siis. Pika, kahemehe sae nimi meenus küll. Saag nimega sulle-mulle.  

Vanaisa tegi omal ajal maal sellisega terve talve puud ära, küllap olid poisid abiks. Ega sulle-mulle saega üldjuhul üksi saagida ei saagi. Isegi mina olen abiks olnud, tõsi küll, puude lühemaks saagimisel kodustes tingimustes, mitte metsas.




Aga vuks-sae nimi tuli vastu hommikut meelde. Lambist, käisin vetsus ja kohe uuesti magama ei jäänud. Aga sõna tuli meelde, asi seegi.

Vukssaag.

Pärnakate letsu mängimine ajas Kristjani eilses loto-saates muhelema. Mulle kõlas ka võõrana, aga ainult esialgu. Mingi tunnike hiljem kaevus sõna ajusopist välja. Justnimelt lets, mitte läts, nagu vikisõnastik pakub. Ja nimelt et ise kaevus, ma ei osanud otsima hakatagi. Lihtsalt järsku tuli teadmine, et lets oli ka minu lapsepõlvemäng. 

Arvan, et minu lapsed mängisid matsu, aga nemad pole ka Pärnus elanud.

* Kuidas selle kaevumisega nüüd on? Sisse kaevumine kõlab loogilisemaks, välja vist tavaliselt kaevatakse? Aga minul nad küll kaevusid, iseenesest. Nii sisse kui ka välja. 

Sõnad siis.

Vuks ja lets.

Kõik muu on niisama varahommikune heietamine.

...

6 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Vukssaag tõi meelde vanaema, kes haopinu (suur hunnik igasugu jämedusega oksarisu) juures jämedamaid oksi saagis. Peenemad raiuti kirvega paku peal juppideks. Miks vanaema? Sest vanaisa oli juba maamullas. Minul ei lubatud selliseid töid teha: laps võib veel näpud kaotada. (salaja proovisin ikka, kui vanaema maja läheduses lehma köietas) Oi kuidas mind ikka poputati. Sellepärast olengi selline siidinäpp.
Aitäh, et oma jutuga mälestused elavaks muutsid!

tegelinski ütles ...

Huvitav, et mina haopinu oma lapsepõlvemaalt ei mäleta, aga praegu metsas või metsateel kolades on küll sageli tunne, et niipalju kütet vedeleb kasutuna, võiks koju vedada! Või kirve ja saega tükeldama tulla.
Mitte et ma seda teeks või üldse sellega hakkama saaks...
Mul on üldse palju mõttetuid mõtteid :P

Helve ütles ...

Vukssaag on täitsa tuttav teema. Lets on puht võõras sõna.
Mina olin lapsena väga tegus. Saagisin puid, raiusin hagu, lõin laastukatust, teadsin kõikide naelte suurusi tollides jne. Isegi mingit mootorsaagi parandasin ja elektrilambid panin lakke. Elasime emaga kahekesi ja pidime kahe peale hakkama saama.
Nüüd olen siidinäpp, ei saa vist enam naelagi seina löödud. Aga õunapuu otsas ikka käisin kuni sügiseni, mil kukkusin alla ja jäin oksa peale pea alaspidi rippuma. Laiskelajas vist ripub nii. Mina oma arust olin virkelajas. Aga kevadel ei julgenud enam õunapuu otsa minna. Kogun julgust, ükskord lähen taas.

tegelinski ütles ...

Appike, kui tubli! Eriti kui ronimisest rääkida...

Helve ütles ...

Vabandust, aga miks nii pikk kirjutamispaus?

tegelinski ütles ...

Ei saa enam kuidagi otsa peale :(
Aga katsun end kokku võtta...