...
Kolmapäeval juhtus see, et mu hambaarst helistas ja ütles, et homseks üks aeg vabanes, kas olen huvitatud. No ma ju ootel, kuu-poolteist tagasi sain oma laguneva hamba jaanuari alguse parandusse paigutada. Selge see, et olin huvitatud. Väike hirm nahas: kas üldse annab parandada, tasapisi mureneb ja asukoht ka suht kättesaamatu, ülemise rea kõige viimane hammas. Mina talle nii palju läheneda ei saa, et silmaga üle vaadata ;) Aga usaldasin oma keeletunnetust, see kinnitas, et hammas laguneb. Ja mitte ainult, reageerib ka maiustustele! Sisetunne omakorda kinnitas - hammas tundub nii pude ja on viletsas kohas, et läheb kindlasti välja tõmbamisele.
Aga neljapäeval hakkas rohkem juhtuma!
Juba kohe hommikul.
Õnneks-õnneks... kõigepealt arsti juures, juhtus see, et hammas jäi, ja vähe sellest, hammas tehti ka terveks. Ja vähe sellestki, selgus et mul kuskil "tagataskus" riigi poolt määratud hambaravihüvitist* veel alles, misiganes mu hamba parandamine maksis, sain mina täiesti taskukohase arve. Ilmselgelt on mul hooliv ja usaldusväärne hambaarst!
Kaks korralikku vedamist, lootuses et kaks ei jää kolmandata ja kolm on kohtu seadus, otsustasin ka ligilähedases poes tiiru teha.
Ja juhtuski nii, et vahetult enne poodi minekut kuulsin autoraadiost, et valitud poekett teeb tööstuskaupadele miski allahindluse, äkki oli see 20%.
Igatahes olid mu ootused suured.
Ostsin kohe mitu asja, mille ostmist mitu aega olen kaalunud, aga ikka kõhelnud. Et kas ostan täna, homme või kaugemas tulevikus. Tavapäraselt toitu muidugi ka. Arve 77 euro pani mind veidi kahtlema, nii ma autos võtsin tšeki ja libistasin silma üle. Kõik tundus ok. 15 eurone padi oli 12 kandis ja näovesi mitu eurot tavahinnast odavam.
Aga see zuccini (miks tal eestikeelset nime pole?)... isegi kui oleks ostnud, siis kindlasti mitte kilode kaupa ja 15 euro eest.
Loomulikult tuli mulle meelde, kuidas eelmisel korral paarsada meetrit tagasi sõitsime ja ühes teises kaupluses oma õigust ja 7 eurot nõudmas käisin. Seekord seisime autoga õnneks alles kaupluse kõrval, ja kogu mu kärutäit kraami näha ei tahetud.
Kassapidaja suunas mind infoletti.
Ütlesin seal, et ainus kaalukaup, mis koos tasulise kilekotiga sai ostetud, olid 3 tomatit... ja mille ostmist tšeki peal ei kajastu, on vaid rullkott 5 senti. Läksin ja tõin selle koti autost ära.
Kuna kassapidaja mu sõnu kinnitas, läks kõik päris ruttu. Ma muidugi ei jätnud märkimata, et tomatitel oli kliendisoodustus ka, nii et kui infoletis kaarti kasutasin ja teenindaja ühe kauba maha võttis ja teise asemele pani (99 senti tomatite eest), sain raha 14.28 ja lohutuseks 2 kommi ka.
Kui nüüd kokku liita toetus hambaravis ja ”hüvitis" kaupluses, leidsin, et kõige targem on raha kohe ära kasutada. Ostsin prügikonteneri, 120 liitrit. Hädasti on vaja suletud panipaika, kuhu hiired sisse ei pääse ja kus hoida kilekotti kogunenud pakenditega. Ja kui rahast rääkida, siis sain kliendikaardiga miskit 5 - 6 eurot soodustust ka.
Mida ma loost õppisin? Kassast võetud ostutšekk on paras tujurikkuja.
...
Aga see pole veel kõik.
Õhtupoolikul tuli telefokõne, kus number algas +212 ××××. Vastu ma seda ei võtnud, aga veidi jäi kripeldama. Guugeldasin. Maroko suunakood. Helistasin kiiresti kõik sõbrad ja sugulased läbi, et ega keegi juhuslikult kaugel maal reisil ja hädas ei ole. Et teaks, kelle arvele raha kanda.
Praegugi natuke kripeldab, et äkki mõni jäi kontrollimata.
See ka, et äkki olen liiga ahne, vaatan arveid ja loen raha.
Et mis läinud, see läinud.
...
* Hüvitise suurus ja kasutamise protsent on kirjas Tervisekassa kodulehel.
...
.png)
