Kaks sisukat päeva

...
Eile hommikul kilkasin sõbrantsile, et mul nii põnev päev tulemas.

Kaks meest tulevad külla!

Ja kus sa sellega, mitte korraga, elamusi terveks päevaks.

Ikka see 2 + 2 reegel.

Esimest võis oodata kella 1 ja 2 vahel. 

No see oli alles huvitav ootamine! 

Hommikul sain infot, kuidas tulijat jälgida. Jumalast põnev, täpselt nägin, kus pisike punane auto liigub, kus teeb peatusi, ja et otse minu juurde ei tulegi, väike vonks tuleb sisse. 

Kahjuks oli autosõit kaardil pisikeses nihkes, kui arvestasin, et 10 minuti pärast peaksin trepil valmis olema märku andma, et trepp ikka õige on, oli valge sõiduk mul juba akna taga. 

Ei olnud hullu, olin kirja pannud, et paki saab kontaktivabalt trepile jätta. 

DPD... ainult kiitust väärt!

Kahjuks selgus kurb tõsiasi, külaline oli hoopiski naissoost... aga et kontaktivaba, siis tegelikult vahet pole.

Paki sain kätte!

Ma ei tea, kas selliseid lolle teisi ka leidub, et tellivad uue, aga täpselt samasuguse kui oli vana? Kusjuures, mul poleks probleem, kui mu mobiil ka samasugune välja näeks, kui esimene Nokia. Oli teine küll suur ja raske, aga väga stiilne! 

Pilti mul kahjuks vist ei ole, aga olgu öeldud, et sarnanes telliskiviga.

Kui nüüd võiks jääda mulje, et tellisin uue mobiili ja täpselt samasuguse pisikese nutivaba (jälle Nokia) kui viimane, siis eieiei.

Mobiil on täitsa töökorras, ussimäng mõnikord tahaks nobedamat näppimist, aga siin on viga kindlasti pigem minus kui telefonis.

Tellisin uue fotoka.

Kaua võib! 

Juba üle aasta pean vähemasti korra nädalas vajalikud nupud kleeplindiga kinnitama, sest süsteem jäi arvuti kaane alla ja lihtlabaselt murdus.

Nüüd on mul uus, täpselt samasugune, ometi tundub, et iseloomult natukene nagu teine... mis pole ka mingi ime, sest isegi identsed kaksikud võivad olla erinevad.

Aga sellega polnud päev veel läbi. Teine külaline oli oodata kella 4 ja 5 vahel. 

Nojah, kui tõde tunnistada, oli seegi kontaktivaba.

Kohalik ettevõtja tõi ühe kastitäie söögikraami ja teise kastitäie maasikaid.

Väga head magusad maasikad. Otse Kreekast!

Kohalik Saffer... ainult kiitmist väärt! Mitte et nad neid ise maasikaid Kreekast toomas oleks käinud...

Õhtul tegin veel õeraasuga kõnniringi, 2 + 2 ja 5000. 

Mingi aeg hiljem helistas kohalik korraldaja ja küsis, kas on midagi, mille üle ka kriisiajal rahul olla. 

Sellisel päeval küsida... ma olin kõigega rahul. 

Teadmatust ma ainult ei armasta, ei kriisi ajal ega muidu ka. Mulle paluks kõik lauale laduda! 

Nojah, selle Koroonaga on see kõik mõnikord isegi minu jaoks liiga palju... raadio juba keerasin Klassikaraadio peale ja ajalehti keeldun lugemast. Tegelikult mitte tõde ei käi närvidele, vaid miski vastik urgitsemine.

Eile siis nii. Et elu liiga roosa ei tunduks!

Tänane päev on küll alles pooleli, aga juba seni sama sisukas kui eile.

Kõigepealt vaatasin kohe hommikul ära  teise osa filmist "Aenne Burda - moemaailma ärigeenius"

See sisustas kenasti mu hommikuse smuuti, hommikukohvi ja pudrusöömise aja. Pidin muidugi reklaamipausid sisse tegema, et toiduvarusid uuendada, aga film oli poolteist tundi pikk, nii et kõik sobis!

Siis tegime ära oma kõnniringi, 2 +2 ja 5000.

Ja veel, ma sain täna kirja!
Postkastis.
Margiga ümbrikus.
Päris ehtne kiri, nagu vanasti, pikk ja mõnus, pani itsitama ja tegi tuju heaks ning tahtmise kohe vastu kirjutada.

Aga ma võtan end kokku, ootan paar päeva ;) 

Tegelikult oli üleeile ka sisukas päev, siis ma õmblesin endale maski. Natukene ebaõnnestus, olin sunnitud oma kõrvu sikutama, nüüd on nad pisut harali, aga õigesse kohta ma neid ikka ei saanud. Kuna mul on kaks lõiget veel, katsetan nendega.

Enne kui masstootmisele pühendun.

...

Tegus inimene

...

Mõni inimene on ikka väga tegus.

Huvitub kõigest, oskab kõike... ja kui ei oska, on nõus ära õppima.

Agel oli juubel.

Age on eriline.

Age käib tööl.

Age reisib.

Age teeb käsitööd.

Age on aastakümneid pildistanud... kui ainult tema fotode arhiivile ligi pääseks!

Sellest peaks tegema näituse, sest see on ajalugu.

Age hooldab aeda ja hoolib oma järeltulevatest  põlvedest.

Agel on 2 last, 6 lapselast ja nüüdseks vist 7 lapselapselast.

40 aastat tagasi oli Age meie pulmas pulmaema. 

Mõned tema tehtud pulmaaegsed vidinad on tänaseni kohvris alles.

Age juhatas aastaid näiteringi.

Ja külaraamatukogu. 

Kui Age vallalehte toimetas, oli seal alati midagi kohalikust ajaloost sisse kirjutatud.

Sügisel käisime koos Agega Soomes käsitöökoolitusel ja -näitusel.

Nüüd käisime kolleegidega Age juures.

Õnnitlemas.

  

Lilli viimas ja kinke üle andmas.

Kingitused olid koos juhendiga.

Et kus käia ja mida teha kübaraga või millest segada kokku elueliksiir.

Elueliksiir - Nipernaadile sekka endiste kolleegide õpetussõnu, sirgjoonelisust, küpsust, külmakartmatust, sihikindlust, mahedust, tragidust.

Mida iganes.

Seda vähest, mis meil parasjagu pakkuda oli... ja kui tõde tunnistada, seda kõike on Ages endaski kuhjaga.

 

Aga koos Nipernaadiga aitab iga häda vastu.

Ise ei katsetanud, aga usk peab olema.

Meil oli laul ka.

"Naised, naised"

Video ka, aga ma ei tea, kas ma tohin.

Avalikkusele näidata.

Tegelikult... me oleme uhked, et meil on Age!

Seda ma öelda tahtsingi ;)

...

Las jääda kõik...

...

Ega ma pole oma lemmikuid varjanud.

Eks vist seepärast olen saanud erinevaid kingitusi.

Plaadi.

Ja nüüd see kontsert.

Aastaid hiljem...

20 aastat hiljem.

Ilma kolmanda esinejata.
Ometi oli ta olemas, läbi meenutuste ja läbi tema muusika.

Arvude maagia.

Nii nagu nemad sellest rääkisid.

Et kokku 100 aastat laval oldud.

120 aastat sellest, kui nad esimesse klassi läksid.

Ja nüüd kontsert.

"Las jääda kõik, mis hea - 20 aastat hiljem"

Ma ei tea, milline kontserdil kõlanud lauludest kõige eakam oli, aga minu lemmik "Sind otsides" on minu lemmik alates aastast 1972... nii et vanust 44 aastat.

Tõnis Mägi laulis...

Mul iga hommik kisub pilgu teele

ehk mõnda rada astub sinu jalg

Ma olen näoli langend järveveele

kas virvetes ei viirastu su palg...

Kõik laulud olid tuttavad, omad ja armsad.

Selle kontserdi võlu.

Istun aknal ma ja igav on mul. 

Tunnen kuidas miski rõhub mind. 

Jälle möödub päev tund tunni järel kaob...

Jaan Elgula rääkis oma raadiosaates Käsmu kontserdist.

Ülivõrdes rääkis.

Mulle ka meeldis.

Kontsert nagu laulupidu. 

Mitte ainult Mägi ja Linna, lava oli muusikuid täis.

Ja kui kõlas "Koit", oli see ikka tõeline elamus.

Rahvast oli murdu.

Koht oli ilus.

Vihma ei sadanud, pisut tuult ja jahe õhk.

Kui rääkida nüüd algusest peale, siis kohale jõudsime 2,5 tundi varem. Meil vedas, leidus põhjus, ja meid suunati parkima peaaegu peoplatsile. Või kui täpsem olla, siis 100 sammu platsi servast kaugemale.

Lisaks varajaste saabujate eelis: saime valida istumiskohad. Et kas siia serva või teise serva, keskele, ette või taha. 

Meil oli aega kohta omaseks elada.

Aga enne seda tegime väikese jalutuskäigu külas.

Käsmu.

Imeline kaptenite küla, meri, kivid.

Valged hooned.

Miljonivaade merele.
Täna võib seda siit nautida.
...

Autopiloot

...

III osa

Köök

Puud pliidi alla.

Põlema.

Puud ahju.

Ei pane veel põlema.

Nõud kraanikausis... puhtaks.

Telefon... autopiloot kinni.

Teise tuppa pikali... ainuke koht, kus levi ok. Enamasti.

Kõnelemine tänudega.

Autopiloot tööle.

Kraanikauss puhtaks.

Pliit puhtaks.

Põrand puhtaks. Tolmuimejaga. Harja ja lapiga. 

Pilk aknast välja.

Vannituba

Vann puhtaks. Kraanikauss puhtaks.

Peegel.

Kõik asjad kohale tagasi.

Põrand puhtaks. Märja lapiga.

Kööki.
Pilk aknast välja.

Pliidi alla puid juurde.

Salatikartulid... kooritud.

Hakkimine.

Tomat, kurk, vorst.

Hakkimine.

Konserv lahti.

Koor.

Majonees. 

Maitsestamine.

Kõik kokku.

Pilk aknast välja.

Vannituppa.

Keegi on seal tule ära kustutanud.

Krt.
Autopiloot jooksis kokku.

Alglaadimine.

Tuli vannitoas põlema.

Telefon.

Pesu masinasse.

Autopiloot kinni.

Teise tuppa pikali.

Kõnelemine tänudega.

Autopiloot tööle.

Vannituppa. 

Ootevalmis... riided ja vajalikud pesu- ning hügieenivahendid.

Pesumasin tööle.

Vaip põrandale.

Kööki.

Nõud kapist välja. 

Rätikuga üle.

Telefon... autopiloot kinni.

Sõbrants.

Et tuleb ja teel ja kohal ja varsti.

Salasõna käes.
Läbi akna seda enam ei oota.

Autopiloot ... häire.
Kohe.
Kiiresti.

Vannituppa.

Pessu.
Riidesse.

Sõbrants on kohal.

Kööki.

Pilk aknast välja.

Ahi küdema.

Puud... pliit... telefon...

Autopiloot kinni.

Teise tuppa pikali.

Kõnelemine tänudega.

Autopiloot tööle.

Kartulid kooritud.

Keema.

Pilk aknast välja.

Liha ahju sooja.

Koputus.

Üks pere noori on kohal.

Auto?

Jäi hange kinni.

Pilk aknast välja. 

Auto on õues.

Luiskas... miks see mind ei üllata.

Puid pliidi alla... appikene, tuli on kustunud.

Puud pliidi alla.

Tuli sisse.

Kapsas kaasa. Teise tuppa.

Kapsas ahju sooja.

Kööki.

Krt... kaasa oli siibri vahepeal kinni lükanud.

Toss köögis.

Autopiloot jooksis kokku.

Siiber lahti.

Uks lahti.

Aken lahti.

Suuretoa uks kinni.

Alglaadimine. 

Autopiloodile.

Väike kullake appi toimetama. 

Nõud lauale. 

Toidud lauale.

Kohvivesi keema.

Šampus.

Klaasid kokku.

Autopiloot välja.

Pidulik tähistamine.

Oluliselt tähtis tunnistus ja tunnustus eluteel. 

Rahvusvaheline küll, aga kahjuks ainult kohalik filiaal.

Presidendi vastuvõtule ei ole kutsutud.
...

Eesti vanad asjad... pastlad

...

Mul pole mitte kunagi pastlaid olnud.

Isegi jalas pole olnud.

Kuigi need pikad paelad mulle meeldivad. 

Minu paeltega kingad olid ka äraütlemata armsad. 

Käisin nendega kuni tallad ära kulusid.

Kui keeleliselt rääkida, siis sõna "pastel" ulatub oma juurtega türgi keelde, võimalik, et kaugemalegi.

Jalanõudena pidid mugavad olema, ütlemine "mees nagu pastel" kõlab küll pigem halvustavalt.

Aga need noored on väga kaunid oma rahvariietes.

Ja pastlad jalas.

Tundub, et üks piigadest on tantsuhoos küll ühest pastlast ilma jäänud. 

Ja siis see vanaisa öeldud mõistatus - üks hiir, kaks saba - pastel, king ja paelad taga.

...

Mäletan üht vanaisa mõistatust veel.

Mida tähendab see lause?

SAA 1X5A2.

Kusjuures, selle mõistatuse esitas paar päeva tagasi ka mu 8-aastane lapselaps.

Nii nagu pastlad, nii ka igasugune tarkus... ajatu.

...

Sünnipäev... oli millalgi

...

Nüüd, kui sünnipäevast on möödas juba paar nädalat, tuli tunne, et võiks kirjutada.

Tegelikult on, et tahaks väga mööda hiilida.

Sünnipäevast.

Kuna tavaliselt liigun nii, et kaugele kostub, torkab hiilimine kohe silma.

Annab märku.

Ja siis kõik, kes hoolivad, annavad omakorda märku.

Kirjutavad.
Helistavad.

Kes saab, tuleb kohale.

Blogis ka, hiiliks kõrvale, aga kuidas sa saad, kui oli nii ilusaid lilli, maitsvaid kooke, kaetud laudu, sooje sünnipäevatervitusi, lahedaid kingitusi ja toredaid üllatusi.

Minule mõeldud, minu jaoks valitud või valmis tehtud.

Ei saa ju nii, et välja ei tee :)

Märkimata jätad.

Ja lilled, neist suur osa on täna sama ilusad kui 2 nädalat tagasi.

...

Palju õnne sünnipäevaks!

...

Meiekandimees sai täna 137.

Külalisi tuli lähedalt ja kaugelt: Harjumaalt ja Tartumaalt, Virust, Saarest, Järvast, Jõgevalt ja mujaltki.

Omasid jagus nii lavale kui ukse taha, nii klassi ette lugema kui rahva ette laulma, nii saali kuulama kui mööda mõisa korraldama.

Igal osalejal omad kohustused.

Omadel ja võõrastelgi.

Oskajamad jagasid õpetussõnu, teadjamad hindasid esinejaid, punkte liideti ja lahutati, võitja selgitati välja ja auhindu jagus teistelegi.

Silmad säramas, loeti Põrgupõhjast ja Vargamäest, tähtsast päevast, Ramildast-Rimaldast, noortest hingedest ja vanade elutarkusest.

Vahepeal istuti pidulauas, kiideti kostitajate kokakunsti, kohvitati-koogitati.

Pildile jäi nääpsukese kolleegi - "palun mulle ainult pool portsu" - pisike praad, ilma köögiviljahautiseta.

Enda priske portsu olin jõudnud juba seltskondliku vestluse saatel  lõpuni nautida.

Ja kui pidu läbi, siis kodutee jalge all, kes lähemale, kes kaugemale.

Sünnipäevalapsele käidi süüdati küünal.

Tänuks olulise olemise eest, tehtud tegemiste märkamiseks.

...

Ümmargune sünnipäev

...
Inga on siin pildil vast 6aastane.

Tema on meist, lapselastest, vanuselt kolmas.

Kokku on meid 10.

Pildi peal 5.

Lastest kõik, kes pildil, olid reedel kohal.

Aga olid kohal ka need, kes pildil pole.

Mina ise näiteks.

Mõni vanaema-vanaisa lastelastest oli selle pildi tegemise ajal alles sündimata.

Arvutasin, et esimese ja viimase vanusevahe on 33 aastat.

Mina olen kõige vanem, õde vanuselt järgmine, Inga kolmas, ja mu noorima onu noorim tütar minust 33 aastat noorem.

90% meist oli kohal.

Reedel, sünnipäeval.

Ingal oli juubel.

Ikka väga ümmargune.

100 just mitte, aga tähtuselt ehk tähtsamgi.

Vähemasti selles mõttes, et saad ise täie lustiga oma juubelit tähistada.

Sugulastele, sõpradele ja kolleegidele lisaks need, kellega koos rahvatantsu tantsid, laulukooris laulad või maaliringis maalid.

Sünnipäev, kus saad nautida oma tantsuoskust, näidata oma maalitud pilte.

Olla kõige... kõige... kõige...

Palju õnne!

...

Kaunis kevadkontsert

...

Olen täitsa unarusse jätnud oma 100 head asja.

 

Nüüd siis järjekorras viieteistkümnes.

 

Meie koolilaste kevadkontserdid.

 

Kuigi olen neist osa saanud ikka vägagi pikka aega, loovad nad ikka ja jälle meeleolu ning pakuvad elamusi. 

 

Selgi kevadel.

Nii "lava taga" esinemisärevuses...

 ... kui ka ennastületavas esinemises laval.

 

 

Loomulikult oli veel laululapsi, näitemängu, iluvõimlejaid ja noori muusikuid, aga sedapuhku paar pilti rahvatantsijatest.

 

Nemad saavad ju suurele peole ka! 

...

Pidupäeva dieet

...

Hommik nagu hommik ikka.

Kas jõuab või ei jõua.

Süüa ei jõudnud, aga bussi peale jõudsin kenasti.

Söömisest loobumine oli natuke teadlik, sest kõhutunne ütles, et saab kohvi ja kooki.

Nii oligi.

Kooki sai juba enne kella 9.

Väga maitsev kook oli.

Edasi läks sõiduks.

Reisi sihtpunkt - üks tõeline loss.

Kuna kohapeal tekkis pisut tühja aega, lõunani aga mõned loetud tunnid, siis mida muud, kui kohvi ja kooki.

Väga maitsev kook oli.

 

Töötoas tegime käsitööd.

Siis pakuti lõunat.

Juba tuttav hubane koht ja lahke pererahvas.

 

Priske praad rikkus ära mu dieedipäeva. 

Et ainult kooki.

Kooki sai muidugi ka. 

 

Siinkohal tuleb tõde tunnistada, et kuigi sellist kooki sõin kaks korda, siis pildile jäi ainult üks. Esimene sai lihtsalt enne otsa, kui mõte pähe jõudis tulla.

Õhtusöök läks õnneks plaanipäraselt.

Tuli kauge külaline, koogikarp näpus.

Väga maitsev oli.
...

Kusjuures, kui mõtetega eilsesse minna, siis seal ka.

Kohe palju kooki.

Eks see siis oligi sissejuhatus koogidieeti.

Väga lahe dieet, soovitan soojalt...

...

Kuninglikult kuningriigis

...

Juba Rootsi - Eesti vahet sõitvad laevad teevad reisi kuninglikuks.

Justkui oleks lähedastes sidemetes kuningliku perekonnaga.

"Victoria"

"Baltic Queen"

Viimasega saigi seekord mõlemad suunad sõidetud. 

 

Mitte see musta tossu välja ajav parvlaev.

  

Reisi põhjuse suutsin ka kuninglikuks mõelda. Laupäeval toimusid kuningaperes pulmad, noorim tütardest läks mehele. Kuninganna ja kroonprintsessi pulmadest olen kirjutanud, nüüd siis printsess Madeleine.

Päeval jalutasime vanalinnas ja tegime asja lossi ligi. 

Tundsin end peaaegu pulma kutsutud külalisena :)

 

Kell 4 algas tv ülekanne. 

Eks meil oli teleri juures vähemasti sama hea ülevaade kui kõrgest soost külalistel kohapeal.

 

Noorpaar oli kaunis ja loodetavasti saavad nad väga õnnelikuks.

Nii nagu muinasjuttudes ikka.

Minu jaoks on kuningad-kuningannad ja printsessid ikka muinasjutukangelased olnud.

Loomulikult oli põnev vaadata ilusaid inimesi ja kauneid kostüüme.

Kuidas hilisem pulmapidu kulges, seda ei tea. 

Meil oli igatahes pidulik söömaaeg, aedvili, lõhe ja vein.

 

Maitses kuninglikult.

...

Vikipeedias... täna, 13ndal

...

Mina olen muidugi viimane, kes vigu märkab, otsimisest rääkimata.

Aga 13. jaanuar oli Vilniuses üks verine päev, raadio hõikas maha ja mina otsustasin, et meenutan. 

22 aastat tagasi, ma olin ikka juba vana inimene, kui see kõik toimus, võiks teada. 

Ärgake, Baltimaad

Seda sai koos lauldud juba 80ndate aastate lõpus, kõlas kui Baltikumi hümn.

Lauldi, pisar silmas.

Seepärast ehk ongi paigutatud Vilniuse Verine pühapäev Vikipeediasse Eesti sündmuste alla.

Ma isegi lepiks sellega, aga klõps lingile Verine pühapäev viib mind hoopis 1905. aasta Talvepalee lähistele.

Õnneks on Vilniuse teletorni kaitsmine mahtunud ka oluliste ülemaailmsete sündmuste sekka. 

Ööl vastu 13. jaanuari ründasid dessantväelased ja eriüksus Alfa relvastamata rahvamassi. 

Surma sai 14 inimest, vigastada ligi 1000.

Sündmusi kajastab 12 aasta tagune telesaade.

Mitte ainult Vilniuses, ka Riias ja Tallinnas olid ärevad ajad.

Jaanuar 1991.

Riias  tõi siseministeeriumi ründamine kaasa viis ohvrit. 

Kui me suvel Riias käisime, siis räägiti. Tuletati meelde.

Tulistamine toimus siseministeeriumi hoone juures ja kogu Riia vanalinnas. 

Selle käigus hukkusid miilitsad Vladimir Gomonovitš ja Sergei Kononenko, kooliõpilane Edijs Riekstiņš ja filmioperaator Andris Slapiņš ning surmavalt sai haavata operaator Gvido Zvaigzne. Vigastada sai umbes kümme siseministeeriumi töötajat. (Delfi)

Hoiatusena on Riia vanalinna hoonete seintel jäljed tulistamisest tänaseni. Et ei unustaks.

 
Tallinn pääses napilt veresaunast.
...

H nagu Anton

...
Anton Hansen Tammsaare.

Ürituse nimi on tegelikult "Hansenist Tammsaareni".

Täna toimus.
Rahvusvaheline, sest osavõtjaid oli lisaks paljudele koolinoortele üle Eesti ka õpilasi Riiast ja Krimmist, Aleksandrovka keskkoolist.

Osavõtjaid-lugejaid kokku 80, neljas vanuserühmas.
Peavõit Renele, pildil on ta koos Antoniga.


Pole just kerge lugeda peast 5 minutit Tammsaare loomingut.
Ja hästi lugeda.
Seda need lapsed tegid.

Renelt jäi küsimata, kust ta sellise liigutava ja täiesti võõra teksti Tammsaare loomingust leidis.
...
Sobitatud fotojahti teema "H" alla.
...

Reede ja 13

...

Miks otse minna, kui ringi saab!
Tundus olema ainus arukas vastus, kui otse on 70 km ja ringi 130.

Tegelikult oli ringi läbi kohaliku pealinna kuidagi turvalisem.
Transport korraldajate poolt.
Kes reede õhtul pealinna liikluskeerisesse ikka vabatahtlikult tikub.
Reede ja 13.

Üritus Lauluväljaku klaassaalis oli pidulik ja kaunis.


Palju tegusaid inimesi. Kõik esitatud kandidaadid olid kutsutud.
Kuigi minu panus on pisike, kuulun võidukasse meeskonda ja seega ka osaline.


...
Aga mitte ainult see.
Üks väike maailmakodanik otsustas, et reede ja 13, tänan väga, ei hooli. Ja sündis mõned tunnid peale südaööd, 14. jaanuaril.
Tere, Oliver!
...

Allkirjadega haaveldamine

......

Ega seda kõik ei oska. Allkirjadega haaveldada.
LH oskab.

Aga tuleb välja, et mitte ainult tema. Kui ikka saadaval on, siis miks mitte saada.

Pole midagi lihtsamat, kui et otsi endale sobiv vanainimene. Sobiv on näiteks see, kes täna ei mäleta, kes tal eile külas käis ja miks ta käis ning kes mõnikord ei tunne ära ka oma kõige lähedasemaid. Eriti kui lähedased kaugel elavad ja just nii sageli kohal ei käi kui sinul võimalik.

Aga sina käi tihti ja anna vanurile märku, et oled oluline. Võid päris kindel olla, et 90-aastane oskab seda hinnata. Iseasi, kas ta seda mäletab.
Et käidi.
Ja et hinnata on vaja. Tänulik olla.

Siis võta vanainimeselt allkiri avaldusele, et too vajab notarit.

Siis vii notar kohale, et võtta allkiri mistahes omapoolselt koostatud tekstile. Muuda oma soovid ja saamised seaduslikuks.

Kõik see kokku pole eriti keeruline, ainult veidike allkirjadega haaveldamist.

…

Mina ei tea, kas see kõik võib nii käia, et ühtegi ametlikult vastutavat inimest kohal ei pea olema. Aga nii palju saan aru, et lähisugulane ja ametlik hooldaja küll ei pea. Hooldekodu, kelle arvele hooldaja igakuist kopsakat summat maksab, ei tohi vist samuti tehingu tegemisse sekkuda. Kui juba notar nii arvab.

Ja üldiselt on ju nii, et kui ikka saada tahad, küll sa siis kätte saad.

LH ju on saanud.

Ja küllap nii mõni teinegi.

Juhuste kokkusattumisel on mõni siiski ilma ka jäänud.

Ma veel ei tea, mis see maksma läks. Või läheb.

...