#päevapilt 12... elurikkus

 ...

Algul vallatlesid nad kolmekesi, aga kui mina fotokaga tagasi õue jõudsin, olid kaks juba ära lennanud. Nüüd ma ei teagi, kas see, kes pildile jäi, oli võitja või kaotaja.

Aga mul oli hea meel, et neil sauna akna all ikka mänguruumi on, rohi põlvini ja erinevaid õisi ka üksjagu.

Ei pea olema muru igal pool niidetud ;)

...

Lisalugu ..,

Nagunii keegi mind ei usu, kõik teavad, et niidetud aed on korras aed, niidetud majaümbrus näitab, et kord on majas.

Mitte mul!

Mis oleks see kassipilt väärt ilma nende nõgesteta!

09.08.2023... Käbi* ja känd

Nii arvan mina... ma ei tea, mis arvamusfestivalil arvati, ma täna seal ei käinud.

* Aga kass Käbi on pildistatud umbes-täpselt kolm päeva tagasi. Siis veel arvamusfestivali ei olnud...

...

Päästetud elu

 ...

Eelmisest loost võiks arvata, et mina elupäästjana pingutan üle... no ei ole tegelikult nii!

Päris kindlasti tõin ma jaanieelsel ajal grill-ahju juurde kaks ämbritäit vett ainult missioonitundest ;)

Aga kui ma paar päeva hiljem nägin, et üks liblikas sinna uppunud on, see tegi küll haiget. Rumal liblikas, kui sul palav on, siis jalgupidi sulistamisest aitab küll, ei pea kohe liblikujumist harrastama. 

Tundsin endas kaudset süüd, ja et hingepiinu vähendada, otsustasin korraldada riiklikud matused ja matmiskohale kivi paigutada. 

Aga kui olin tiivulise ämbrist välja õngitsenud, nägin, et justnagu liigutaks varbaid. Nii ma siis poputasin teda natuke päikese käes, ja iga minutiga oli näha, kuidas elu liblikasse tagasi tuli. Lõpuks lehvitas tiibadega ja läinud ta oligi.

Õnneks jõudsin pildi ära teha.

20.06.2023

...

Üllatus, üllatus

 ...

Mõnikord polegi asjad selliseid, nagu nad paistavad. 

Ilus roheline lehekene*.

29.03.23

Mõtlesin, et vaataks lähemalt.

Valesti tegin, oli hoopis üks hangunud liblikas, kes käe peal olles sulas üles ja siis keeldus lahkumast. Kümne küünega klammerdus mu näpu külge. Pika veenmise ja raske südamega jätsin ta raiesmikule. 

*Esimene pilt on tegelikult juba maha jäänud liblikast, lebavas asendis rohelist lehekest ei märganud kohe pildistada.

..

Hiline liblikas

 ...

28. juuli 2021

Rääkisime pisipiigaga eile mitu korda. Mis pole mingi ime... ta oli endale elu esimese telefoni saanud!

Rääkisime liblikatest. Meie liblikad ja nende liblikad, vahe oma 70 km.

Piiga kurtis, et neil ainult valged liblikad. 

Tema tahaks, et oleks värvilised.

Õhtul rääkisime veel. Emme oli vahepeal koju tulnud ja talle uue kleidi toonud.

Ilus kleit, suure värvilise liblikaga!

Nii läheb, tuleb vaid suurelt unistada...

...

See suvel kirjutatud, kuid mustanditesse jäänud postitus meenus, kui eile õhtul üks liblikas seltsi pakkus. Oli vaeseke segaduses, ju mõjus köetud ahi kui märguanne saabunud soojast ajast ja laetuli meenutas päikesepaistest. 

Loodan, et ta päevapeale jahedama pesapaiga leiab, saan ehk natuke nõu anda ja suunata. Ega mul poleks midagi sellise ilusa kodulooma vastu, aga mis teha, kui tal uneaeg käes. Vaevalt, et ööuneks valitud laenurk hea talvitumiskoht on. 

Aga muidu oli meil tore. Isegi see ei hirmutanud, et kuskilt mingid kahtlased hääled kostusid. 

Mis sest, et koera majas pole... mul on ju koerliblikas...

18.10.2021

...

Elusügise rõõmud

...

Märkasin oma hommikukohvi joomise minutitel, et üks liblikas lendleb akna taga. Peatus korra, toetus aknaklaasile. Ja siis alles nägin, kui räsitud ta, vaeseke, on. Tiivad kohati kui kääridega kärbitud, kohati niisama murtud servaga.

Mul liblikatega eriline suhe, seepärast nüüd ka. Hakkasin temaga rääkima. Et mis sa tiirutad, kas tahad külla tulla. 

Esialgu tundus, et ei taha, kadus hoopis silmist.

Ja siis äkki oli liblikas köögis. 

Ikka seesama, murtud tiibadega, juba elusügisesse jõudnud. 

Tõenäoliselt läbi tuulutusava akna ülaservas.

Ma ei näinud seda hetke, kui ta tuli. 

Aga kui nägin, sirutasin tervituseks käe.

Algul tundus, et ta kõhkleb.

Siis ikka tuli.

Istus mu käele.

Püüdsin mõistatada sõnumit, sest miks muidu oleks ta lähedust otsinud.

...

Ja siis see leht.

Vana ja räsitud.

Jälle koos sõnumiga.

Märk postiljonile, et leht on loetud, aeg postkasti uus poetada.

...
Kolmas märguanne tänases päevas oli veel. 

Üksainus hiline õis.

Mu pojeng köögi akna all õitses sel aastal juba mai lõpus. See üks äbarik pung jäi nagu midagi ootama. Kuu aega ootas, äkitselt oli lahti läinud.

Tema sõnum oli selge: täna on Eeval sünnipäev! Pildistasin õit ja andsin koos tervitustega edasi. 

Lapsepõlve muinasmaalt.

Nii ta on. 

Sõnumid kätte saadud.

Esimest püüan veel tõlgendada.

...
Varjatud märguanded.

Teemasse "100 head asja.
Kuuekümne neljas.
...

Protesteerin

...

Ritsikas ütles, et pihlakad tema maja juures on juba punased.

Et see on märk sügisest.

Ma ei taha seda kuulda.

Ja ma pole nõus seda uskuma, sest minul siin on ikka veel suvi, kõik ümberringi alles roheline. See üksik punase ja kollasekirju metsmaasika leht pujengipõõsa all… selle ma katkusin välja.

Ma ei taha näha oma õues mitte ühtegi märki sügisest.

 

Palun tagasi mu võililled ja kollased liblikad.

 ...

Lihtsalt liblikas

...

 Ta oli juba mitu tundi meie peade kohal lennelnud. 

Kõrgel lae all.

Pisike pliks oli liblika hommikul ülakorrusele toonud, ju talle tundus, et all pole nii turvaline.

Meie juures oli küll.

Ega me teda eriti tähele pannudki, tulemisi ja minemisi oli kogu aeg, istumisi minimaalselt.

Aga siis äkki, lõunavaheajal.

Aega oli ka liblikat märgata.

Ikka peakski.

Sügisene liblikas.

Vaatasin tema lambilähedasi lennuvõnkeid ja mingi sisesunni ajel sirutasin peopeas välja.

Kolleegidele lubasin, et hüpnotiseerin liblika ära... et ta mu peopeale laskuks.

Mõni kahtles, mõni imestas, mõni tundis lihtsalt huvi.

Hüpnotiseerimiseks peaks silma vaatama, aga liblikas... kõrgel ja lennus.

Ma ei lasknud end segada, kutsusin vaikse häälega. 

Et tule nüüd.

Tundub, et ta kuulis.

Mõistis.

Paari hetke pärast maandus ta minu ette laua peale.

Kuhu siis nüüd, näed ju, et mul pihk välja sirutatud.

Siia pidid tulema.

Panin oma käe liblika kõrvale.

Ja ta tuli.

Peo peale.

Lihtsalt liblikas.

Või hoopis märguanne teispoolsusest.

Meeled ju ergud märguannet ootama.

Ootama ja vastu võtma.

...

Fotojaht: ise tegin

...

Ma olen nii edev inimene, et kui midagi tehtud saan, vihjan blogis ka.

Näiteks kuidas Roosi meile tuli ja kuidas pooleliolevast kampsunist sai kohvikannusoojendaja.

Aga kui ma nüüd mõtlen, siis mõni asi on ikka näitamata.

Vist.

Muidu oleks puhta hädas. Peaks hakkama tegema. 

Tegelikult on see lambivari päris vana.

Aastast 2008.

Üks kardinajupp ja üks pitsijupp, taaskasutusel materjal seega, kaltsukast ostetud, puhtaks pestud ja valmis tehtud.

...

Ma ei ole omale uut teinud, ikka seesama.

Las ta olla, mulle sobib. 

Kord kolis minuga kokku üks liblikas.

Umbes-täpselt 3 aastat tagasi, dets 2009. 

Detsembriliblikas. 

 

Temale ka sobis.

Tema elas lambivarjul.

 

 ...
8 tundi hiljem.

Nojah.
Hommik on õhtust targem.
Kohe oli selline tunne.
Et olen oma detsembriliblikast enne ka kirjutanud.
Isegi pilte üles pannud.

Aga lambivarjust loodetavasti mitte.
...

Fotojaht: pisike ja punane...ei ole päkapikk

...

Sellised kummalised tegelinskid minu pisikesed ja punased.
See esimene pole mingi päkapikk. Ja miks peakski... mingit jõulumeeleolu nagunii ei ole.
Pigem sümboliseerib ta meeleolu "keelan-käsen-poon-ja-lasen". Leidub selliseid tegelasi ka.


...

Teine pisike ja punane on tuntud olümpiasangar.

...

Kolmandal pildil on koos kaks mu sõpra. See pisike ja punane on osa ühest mu toanaabrist nimega Kärbes.
Miks sellises kummalises asendis? Sättisin ta selliseks. Sooja lambi lähedusse, sest teine toanaaber - "detsembriliblikas" - käis minuga koos hommikul silmi pesemas, aga tiivad said ka märjaks. Nii ta seal kuivab.
See käis kähku, varsti oli jälle lennuvõimeline :)

...

Et natukenegi jõulumeelelolu blogisse tuua, siis üks väike päkapikk ikka ka...

...

Teised punastajad...
...