Koogelmoogel

...

Mõtlesin, et lähen kaasa suure keeleprojektiga Kõige eestilikum sõna.

Aga ühtegi sõna ei tulnud pähe. 

Sõna, mis puudutaks, oleks omamoodi ja kõlaks koduselt.

Täna hommikul äkki teadsin.

Minu sõna on koogelmoogel.

See on minu lapsepõlvest pärit sõna. 

Usun, et ka minu lapsed teavad seda.

Aga lapselapsed... ma ei ole kindel.

Mul ei ole enam selliseid mune, millest koogelmoogelit teha. Minu lapsepõlves käisime naaberkülas mune toomas, suure korviga, vähemasti 50 tükki korraga. 

Kui Pärna-omadel anda oli.
Neil oli endal parajalt suur pere, neli last. Mida siiski ei andnud võrrelda minu lapsepõlve suvise suurperega maal vanaema juures.

Ja tegelikult, nad alati ikka korjasid meie jaoks.

Neid taluõues vabaduses tegutsevate kanade mune.

Pärna rahvaga seostub mul veel see, et pere täiskasvanud armastasid bridži mängida. Meil mängiti ka, aga nagu ei mäleta, et ühise kaardilaua taha oleks sattunud. Või siiski mõned korrad? Neil oli seal peres kolm mängijat, ja hädapärast said kolmel käel hakkama. Meie omad õpetasid minu välja, et kui üks käsi puudu, siis mingi hädine variant. Põhitõed mul siiani meeles, natuke sain ülikooli ajal ka praktiseerida, kui ülemise korruse poisid ühikas puuduvat neljandat otsisid.

Aga praktika oli mul väike ja ega minust suure slämmi mängijat ei olnud!

Koogelmoogel meie moodi tehti munakollasest ja -valgest eraldi. Tassi sees hõõrus igaüks oma kollase koos suhkruga heledaks massiks. Valge löödi sügavamas taldrikud kahvli abil vahtu, ja siis jagati laste tassidesse laiali. 

Pisut segamist ja eriline magustoit oligi valmis!

Muidugi, mitte ainult lapsed ei maiustanud, see oli nii, et kui vastupandamatu magusaisu peale tuli, sai igaüks tegemisega ise hakkama.

See suvine pilt seostub mul igal juhul koogelmoogeli söömisega. 

Usun, et umbes-täpselt 55 aastat tagasi.

Tundub, et suured sõid seda kollektiivsemalt kui lapsed.

Kusjuures, Enn sõi seda veel nii, et alustas koogelmoogeliga ja lõpetas heeringas söömisega.

Mõnikord kasutati aga koogelmoogeli asemel sõna koglimogli... mis ei kõla sugugi mitte nii ilusasti.

Seega, minu panus projekti on antud!

Koogelmoogel!

Mu meelest kõlab nii eestipäraselt!

Ja kuidagi nagu üldistavalt.

Nii nagu mu jutt sai üks paras koogelmoogel, on see Eesti elu ju ka. 

Igaüks saab omale magusa osa ise segada, ja siis lusikaga vahtu juurde! 

Aga võib ka kollektiivselt vahustada ja siis seda kokku segatud kraami ühiselt helpida.

Kui liiga magus kokku sai, no siis pole muud kui ampsa heeringat peale!

Kui see ka ei aita ja süda ikka paha... siis lihtsalt polnud õige koogelmoogel.

Siis oli miski koglimogli!

...

Pühad läbi

...

Vaatasin... aastaid olen teinud nendest pühadest postituse.
Kõige põhjalikum juba päris-päris ammu!

Ja ikka olen just need sibulakoortega värvitud munad päeva märgina pildile püüdnud.

Seekord oli kaks abilist. Nii et loominguline ja ühine meelelahutus.

Tundub, et kõigil oli lõbus, proovisin hoida madalat profiili ja värvisin ise ainult ühe muna. Sõbrakesed kumbki viis.

Tulemus? No minu muna jäi kõige kahvatum!

Ja töövahendid? Seekord valged munad, hulganisti sibulakoori, lisaks traditsiooniliselt nõuka-aegne must niit, jupike pitsi, natukene kaerahelbeid, kohvipaksu, mingit maitseainet... vähemasti levitas munakeeduvesi mõnusat lõhna.

Kõige põnevam oli lõpuks valmis muna sealt sodi ja riidetüki seest üles leida ja välja harutada. 

Looming missugune!

...

Muinasjutt "Kas kana või muna"

...

Juba kauges minevikus kasutati teadmiste kontrolliks igasuguseid kavalaid küsimusi. Enamik küsimusi on kadunud koos ajaga, mõni küsimus aga kandunud rahvasuus tänaste kavalate küsijateni. Ikka ja jälle pärib keegi, muie näol: "Kumb siis oli enne, kas kana või muna?"

Need, kes kirikulugu õppinud, teavad, et aegade alguses lõi Jumal taeva ja maa. Siis lõi Jumal valguse. Maa ja mere. Mereloomad. Linnud lõi Jumal neljandal päeval.

Loomulikult oli siis kana enne kui muna.

Aga siis tuleb onu Darvi ja ütleb, et ei olnud see sugugi nii. Elusloodus arenes omasoodu, enne olid lihtsamad olendid, siis keerulisemad. Ei jagunud siin päevadest, ei nädalatestki. Miljonid aastad kulusid, enne kui maakerale ilmusid roomajad. Nojah, ja kes siis seda ei teaks, roomajad ju munevad.

Nii oligi, ühel õnnetul saurusel juhtus, et peale pikka haudumist käiks krõks!... ja munast tuli pisikene tibu. 

Paanika missugune!

Arvata võib, et mingi geneetiline mutatsioon.

Nüüd on kõik kanaemad hirmul. Hauduvad ja muretsevad.

Mõelda vaid, mis juhtub, kui ühel hetkel käib krõks!... ja munast roomab välja pisike saurus?  

Me ju ei tea, millal ja millised geneetilised tunnused taaselustuvad.

Õnneks on kohalik Kalev appi asunud.

Aita draakon munast välja!... hõigub ta kõmiseval häälel.

Pole ju vaja, et kanaema šoki saaks.

Aga lugu kinnitab, et muna oli ikka enne kui kana.

Mul kodus ka, mune kuipalju, aga ei ühtegi kana ;)

...

Enne elu ja pärast elu

...

Sellised pühad olid.

Jätkuvalt tegelikult.

.

Kuulasin Jaan Tammsalu jutustamist.

Ülestõusmispühadest ja pühadusest.

Pojast, kes suri ristipuul.

Plaat "Rännak rõõmu allikale" mul on.

Otsisin välja ja kuulasin.

Mitu korda kuulasin. 

Lapsukesed värvisid mune.

Kleepisid pilte.

Joonistasid.

Kirjutasid luuletusi.

"Tibu tegi munapeo"

Ja ma ise ka.

Nagu laps, tahan mune värvida.

Traditsiooniline sibul.

 

 ...

Teemasse "100 head asja".

Neljakümne kuues.

Munade värvimine.

...

Värvitud munad ja lihavõttejänes

...

Värvitud munad olid olemas juba minu lapsepõlves, kaugemast minevikust rääkimata. 

Aga jäneseid ei mäleta.

See-eest märkasin, et tänased lapsukesed-nobenäpud, kes mune värvisid, on ka ühe jänese kinni püüdnud ja muna peale paigutanud.

Selline uhke muna tuli, kes otsib, see leiab.

Jänese.

Suure südame ja pitsilise paelaga.

Muidu tegime nagu tavaliselt, abiks sibulakoored ja niidijupid.

Natuke sitsi-satsi ka.

Väikesed nobedad näpud olid abiks kujundamisel ja kaunistamisel.

Nii et seekord siis pühadejänes ka kohal.

...