Vaatame kõrgemale

...

Kõrgemale vaadates näeb täitsa teisi asju.

Teises valguses.

Kõrged majad.

Kõrged kirikud.

Veel kõrgemal pilved.

Ja veel kõrgemal... on veel midagi.

Vaatasime Pilviga  pilvede poole.

Midagi nägime, midagi tundsime.

...

Kirikud ja rahupaigad.

 Sundbybergi kirik

... 

Katariina kirik

 ...

 Anna Lindh... 1957 - 2003

...

 Pagulaste palvepaik

...

Sees käisime ainult Katariina kirikus.

Süütasime küünla Mardi mälestuseks... pärast käisime haual ka.

...

Eesti vanad asjad... ait

...

Lugemisega olen jõudnud esimese kolmandiku lõppu... 33 lugu loetud.

Kirjutamisega olen maha jäänud. Natuke liiga palju.

Õnneks minul neid asju nii palju ei tule.

Teine lugu.

Ait.

Pisut juttu raamatust.

"Ait on väike hoone, kus inimesed hoidsid oma tagavarasid. Eestis ehitati aitu juba hiljemalt 10.-11.sajandil. 19.sajandil oli aga igas talus vähemalt kaks aita - viljaait ja riideait."

Minu ait on minu vanaema ja vanaisa talu juures olev ait.

See seisis püsti juba aastakümneid enne minu sündi ja ma väga loodan talle pikka iga ka peale minu aega.

Mul on mitu kotitäit mälestusi seotud selle aidaga. 

Pilte on tunduvalt vähem.

Üks esimesi fotosid, mis leidsin, on tehtud peale sõda. 

Noored on noored, vahet pole, milline aeg on. Kes kuhu rindele mobiliseeriti. 

Eesti laskurkorpuse noored mehed olid peale sõda Aegviidus, sealt siis need külapeal käimised.

Sattusid meiegi maile.

Aida ette ka.

Pallimängud ja muud meelelahutused.

Ema oli siis vast 16 või 17.

Arvan, et see on tema seal heledas lehvivas kleidis.

Vanaema piilub paokil aidaukse juures üle sõdurpoisi selja.

See ait ei olnud pisike hoone ja minu ajal ei hoitud seal vilja ka. 

Kunagi ehk hoiti.

Meie ait oli kolme uksega ja minu ajal oli nii, et esimeses aidas olid riiulid ja seal hoiti algul tühje purke, suve jooksul jäi neid seal aina vähemaks ja asemele tulid moosid, mahlad jt hoidised. 

Keskmine ait oli riideait, sinna tõid kõik oma vanad riided kokku. Muud pudi-padi ka. Päris lõbus seal tuhnida, nii mõnigi moedemonstratsioon sai aida ees korraldatud. 

Tagumises aidas hoidis vanaisa oma asju. Seal oli ka suur generaator, sest elektrit minu noorusajal talus ei olnud, elekter toodi sisse alles 1990-ndatel. Vanaisa laadis akusid ja majas oli valgus sees. Isegi telekat sai vaadata.

Nii et tegelikult oligi kokku 3 aita, mis sest, et hoone ainult üks, mille otsa mahtus veel puukuurgi. Arvatavasti hilisem juurdeehitus.
Igal aidal oli oma võti.

Teine pilt aidast on paarkümmned aastat hilisemast ajast.

Ka üks väga tegus pilt. Kes mängib palli, kes sätib ärasõitu.

Usun, et aasta 1963.

Kõik kolm aidaust kutsuvalt avali. Kahtlustan, et mina see esimese aidaukse juures, hele seelikuserv paistmas.

Mõned aastad hiljem pani vanaisa aidale eteniitkatuse peale. 

Mina aitasin plaate üles upitada.

Kolmas pilt aidast on tehtud 5 aastat tagasi, suguvõsa kokkutuleku ajal. 

Ikka üks lust ja lillepidu. 

Koht, kuhu noored kokku tulevad.

 2010

Vanaema-vanaisa on läinud igavikuteedele, nende lastest on saanud vanaemad ja vanaisad.

Minu ema oleks juba vanavanaema... kui ta oleks.

Võiks ju olla... sündinud 1929.

Aga lõpuks veel aidajuttu raamatust.

"Vilja- ja riideait ehitati palkseintega ... ning maapinnast kõrgemale."

Ma mäletan küll. kui põnev oli sinna aida alla ronida. Lubatud ei olnud, seal oli klaasikilde.

"Tihti oli aida esiküljes ulualune."

Jep, vihmaga sai seal aidatrepil istuda. Aga fotodelt näen, et vahepeal oli aegu, kus aidatreppi ei olnud. Ju oli vana lagunenud ja uus veel ehitamata. 

Viimased trepid on olnud pikad, ikka ühest aidaotsast teiseni.

"Suurema hulga aitade ühise katuse alla ehitamine oli levinud peamiselt Saaremaal ja Muhus."

Kes seda teab, mis kandi mees see oli, kes kunagi Kesk-Eestis selle aida ehitas. Minu vanaema ja vanaisa kolisid sinna 1939. aastal.

Selline siis minu aidalugu teemasse 101 Eesti vana asja.

...

Mustvalged fotod... kolmas

...
Mugavuspagulane... pagenduses 4 seina vahel.
Kaks päeva.
Isegi puid pole vaja tuppa tassida, sest järg on ees.

Laupäeval...

ja pühapäeval...

... naabrite poole vaadatuna.

Reedest pilti kahjuks pole, aga reedel oli puhta must maa.
...

Minu Stockholm ja Helsingi

...

Raamatu sain läbi.

"Minu Stockholm"

Esimene kord jäi pooleli, ju tulid kiiremad asjad vahele. Nüüd oli algus juba ähmastunud, nii et otsast peale ja võiduka lõpuni.

Hea raamat. 

Sain paar huvitavat mõtet ka. Et kuhu minna, kui järgmine kord Stockholmis olen. Muidu juba tekib tunne, et kõik olulised kohad on üle vaadatud või läbi käidud

Helsingis pole ma kodunenud, orienteerumine käis ikka nii, et kaart peos ja siht silmade ees. Mõningate ekslemistega leidsime üles nii Kaljukiriku ja Senativäljaku.

Metro-peatus oli raudteejaama juures ja meie sihtjaam kandis kaht nime.

Soome keeles Mellunmäen metroasema ja rootsi keeles Mellungsbacka metrostation.

Mine maha, kummas tahad.

Valikuvõimalust pakkus iga peatus.

Siilitie või Igelkottsvägen.

 

...

Metrooga läks hästi, tänavat oli juba raskem leida.

Mõned valesuunalised otsused, aga kohale me jõudsime.

Kohtumised ja lahkumised.

Meenutused.

Vanad pildialbumid ja ülestähendatud mälestused.

Minu vanaema venna tütar... emapoolt rootslane, isa poolt eestlane, laps soomlane. 

Kõike tuleb elus ette. 

Tore oli üle mitme aasta taas kohtuda.

...

 Tore ei olnud selle ühepäevase jooksmise tagajärjel kaks päeva kangetel jalgadel komberdada.

Nii on, kui enam ei pea hommikul bussi peale jooksma, juba ihu nõder.

Nädal tagasi, 3. juulil.

...

Ajas tagasi... lapsepõlvemaa

...

Kui inimene on juba neljandat päeva puhkusel, hakkavad päevad segamini minema.

Kas tõesti on täna laupäev?

Tänu meeldetuletustele on see mul nüüd vähemasti õhtuni meeles.

Poja keeldus tööle minemast, vabandused varnast võtta... et täna on ju laupäev (suhtlesime peale südaööd Fb-s)

Müüja poes tegi üllatunud näo, et tere-tore, kuidas sina täna siin oled, täna on ju laupäev.

Täna on laupäev.

Täna on laupäev.

Täna o n  laupäev.

Kordamine on tarkuse ema, vähemasti vanasti oli. Nüüdne pedagoogika ütleb, et asja tuleb mõistusega võtta, kordamisest on vähe kasu.

No ma ei tea.

Minul on nüüd küll meeles, et täna on laupäev, ja mõistusega pole siin midagi pistmist.

Eile oli reede. 

Eile käisin lapsepõlvemaal.

See on maa, kus kunagi lapsed otsa ei saa.
  

 Selline see koht ja sellised me ise... aastal 1961...

Mõned lapsepõlvemaa lapsed on saanud vanaemadeks ja vanaisadeks, ühest on saanud juba vanavanaisagi. 

 Ilmar 16 aastat vana... nüüd juba vanavanaisa!

Kartulipõldu enam siin ei ole.

Suurt kuuske ka mitte.

Nii on.

Et mõned lapsepõlvemaalased on saanud vanaemadeks ja vanaisadeks ning emasid-isasid kokku lugedes võid omadega sassi minna. 

Aga mis peamine, lapsed on ikka olemas.

Nii nagu endistel aegadel...

 (1974)

... nii ka praegu.

Eile oli lapsepõlvemaal lapsi parasjagu viis, noorim napilt 9kuune, vanem vast 12. 

Lapsepõlvemaal käivad taastamistööd.
Aeg on teinud oma.
Seina hõredad, põrandad jahedad, lagi laseb külma läbi. 

Lapsepõlvemaa 50-60 aastat tagasi...

 

... ja praegu.

....

Eilne päev selline minevikuhõnguline.

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne teine.
Lapsepõlvemaa.

...

Tähendusega kohad

...
Kolmapäeval.
25. juunil.

Puhkuse esimene päev.

Poest tulles... jalgrattaga.
Tegin jäätisesöömiseks pausi ja leidsin Armastuse pingi.

Kui ma nüüd oma kolmanda kriminulli ka loetud saan, lähen otsin raamatukogust midagi harivamat.

Mul on tunne, et koduses raamatukogus teda ei leidu, kui ehk see LR 1966. aasta väljaanne kuskil kohvris.

...

Teine tähendusega koht teel.

Kohe kõrval oli Kuusiku bussipeatus.

Pingiga.

Teeäärsete postkastidega.

Ilmateade ütles alati, et Kuusikul mõõdeti sooja nii-ja-niipalju, kunagi ei öeldus, kui palju Kadakal või Uuetoal või Vornitsal. 

Meie küla teiste talude juures siis.

Lapsepõlve arusaamatused.

Mul on hea meel, et koha praegused omanikud pole maja laiali lükanud ja ära põletanud.

Maja on nagu vana inimene, täis mälestusi. 

Elab ja hingab seni, kuni püsti püsib. 

Mis sest, et keegi enam sees ei ela.

Kahju, et mul pole õigust sinna sisse astuda. Kuulaks ja vaataks ja mõtleks.

Lapsepõlves mõned korrad olen sees käinud, kui memme-taati veel elasid. 

Kuusiku Alma, kui nüüd õigesti mäletan.

Pinki enam alles ei ole. Pole ka mingi ime, bussipeatuski kaugemale kolinud.

...

Üks teine bussiootepink jäi koduteel ette.

Nimeline.

Tehti sünnipäevakingiks.

Et Arvil oleks mõnusam bussi oodata. 

Nõudepeatus. 

Maal veel saab nii, et bussiga poodi ja tagasi.

Parasjagu 20 minutit ostude tegemiseks.

Arsti juurde vaata ise, kuidas saad. 

Kui saad.

...

No ja siis see järgmine pink koduteel. See jäi pildistamata.

Minu jaoks on see ka nimeline pink.

Nime kraabin siis sisse, kui nimekandja pingi roheliseks on värvinud.

Siis teen pilti ka ;)

...

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne esimene.

Tähendusega kohad.

...

Fotojaht: kodu

...

Lugesin kokku kõik need kohad, mis erinevatel ajahetkedel  on mul koduks olnud, ka need 2 ühikat ja aastake ämma-äia katuse all. 

Päris palju sai, 10 + x kodu.

Kus kodu kõige kauem?

Vaieldamatult minu praegune.

20 + x aastat.

Aeg on üks kõige vastuolulisemaid mõisteid.

Kui aeg venib, võib tema pikkus olla vaid 10 minutit.

Kui aeg lendab, võib ta olla kasvõi 20 aastat pikk.

Aga kui kodudest rääkida, siis sobib see lugu päris kindlasti teemasse "100 head asja". 

Kaheteistkümnes.

Ja tegelikult mõni lugu veel, sest igal kodul oma lugu.

Olgu siis sellesse teemasse kõik kodud kokku loetud.

1. Sündisin Tallinnas, ja kuna tol ajal pidi noor ema üsna ruttu tööle minema, jäin mina vanaema-vanaisa hoole alla.

Kodu Tallinnas.

2. Kaks kodu Pärnus (sinna sisse jäävad lasteaia-aastad ja 5 esimest klassi koolis)

3. Kaks kodu Tallinnas, kokku kuni keskkooli lõpetamiseni.

4. Kaks kodu Tartus, üliõpilaskodud... ehk siis ühika-elu.

5. Kaks kodu koos oma perega.

6. Kaks suvekodu (vanaema-vanaisa kodu ja ema-isa suvekodu)

7. Vahepeatus ämma-äia kodus.

...ja kui midagi veel, siis ehk vanadekodu.

Et jutt fotojahti mahuks... lähen ja teen ühe pildi ka.

 ...
Fotojaht
...

Mööda tuttavat tänavat...

...

See tänav saab alguse raudtee äärest. Rongid, rongid, rongid... päev läbi ja öö läbi. Nende monotoonne sõidumürin, mis öösiti häälekana ja päeval pea märkamatuna tuppa kaikus, oli mu lapsepõlve üks lemmik-hääli.

Nagu ka kellahääl toas, iga pooltunni järel endast märku andmas.

Kell on nüüd mu toa seinal, aga hääl, see on kuidagi teistsugune. Mitte enam selline eriline. Nagu oli eriline see kodu, minu vanaema ja vanaisa kodu, mingi aeg minu lapsepõlvekodu.

Mäletan, kuidas vanaema hommikuti turul käis, hästi vara, lapsed jäid koju magama.

Ja kuidas vanaema igal hommikul kõik voodilinad aknast ära kloppis, enne mitu korda kontrollinud, et ega keegi juhuslikult akna all ei ole.

Ja kuidas ta koridori aknal alati lehvitamas käis, isegi siis veel, kui ma juba päris suur olin.

Nüüd on midagi muutunud, midagi enam-vähem endisena alles.

Tänav. Maja.

Kauplus.

Park.

Kool, kus mu lapsepõlvesõber õppis.

Kõndisin eile läbi selle tänava, otsast lõpuni.

Keegi ei lehvitanud aknal. Nagu kunagi vanasti. 25 aastat tagasi.

...