esmaspäev, 1. juuli 2019

Juuni lännu nagu niuhti

...
Võiks ju veidi meenutada, muidu nagu polekski midagi toimunud.
Aga ikka on. 

Kui mitte muud, siis pool aastat läbi. 

Tagasi vaadates... ei ole suurem asi aasta. 

Kui saaks, paneks mõnes kohas õla alla. Aga ei saa. Parem õlg  teeb haiget ja vasakut kasutan koti tassimiseks, isegi 10+ kilo poekotti pole probleem.
Vasakul õla siisl tassida.

Aga kuna kolmandat õlga ei ole, siis on nagu on. 

Küll aeg loksutab.
Kuidagi ikka.
Asjad paika.

Muidu ongi... nagu on. 

Eile katsusin tuld. 
Laulupeotuld. 


Algul toodi tuli mäest alla, siis süttis lõke, ja siis piki inimketti liikus jälle tagasi üles. 

Ja sealt edasi ja veelgi kõrgemale.
Teise künka otsa, torni.
Käisime õhtul hiljem veel vaatamas.


Tuli läks, meie jäime Katlasse kontserdile.


Ilus oli. 
Ilm oli ilus, laulud olid ilusad.
Inimesed ka. 
Olid ilusad.

No ja siis mõni päev varem käisin teatris.
Seal ei olnud inimesed nii ilusad. Natuke juba nurisesin, aga see pole see.

Inimesed etenduses ei olnud ilusad. 
Aeg ei olnud ilus.  
Karm aeg tegi ilusatest noortest inimestest etturid.
Metsavennad.
Inimesed, kelle jaoks ühiskonnas enam kohta ei olnud.

Etendus meeldis.
Kohe väga meeldis.


Eno Raud, "Etturid"... tahaks raamatutki lugeda. 

Romaan ilmus 1968. aasta kevadel, ja pääses kuidagi trükki, ilma et tsensuur oleks kätt ette või jalga taha pannud. 
Raamatule.
Kirjanikule.
Aasta 1968... Praha kevad, tankid Tšehhoslovakkias.
Ju oli muid teemasid piisavalt, mida kontrollida, keelata, kõrvaldada.

...
Üks kiirvisiit ülemerenaabrite juurde...  kuskil juunis.

Sissepõikega Uppsalasse.




Kirjutasin endale kümmekond märksõna, mida uurida Uppsala kohta. 

Pole uurinud, aga huvi on seda suurem. Vabalt läheks teinekord veel.

Hakkasin lugema "Nils Holgersoni", kuigi kaugel veel ei ole, aga mäletan-mäletan: oli tark raamat. Lisaks muidugi seiklused.

Ma veel kuigi kaugel ei ole, aga Rootsi lähedus on täitsa tunnetatav!

Laevasõit pole minu jaoks tüütuks muutunud. Sügisel saab kolmkümmend aastat esimesest laevareisist välismaale.

Igal reisil oma nägu. Ma vist suuri elamusi enam ei talukski, ikka natuke, näpuotsaga. Seekord esines kahel õhtul Borka, lisaks vahva pillimees(naine) akordionil. Tallinna sadamas saadeti meid hoogsa pilliloo saatel laevast välja.

...
Mere ääres olin ka. Mingi 3-4 päeva ehk.

Rohi oli pikaks kasvanud.



Aga meri oli imeline. 
Eriti varahommikul.



...
Mõned kohtumised sünnipäevalastega.
Siin-seal, erilistes kohtades.



Ja vanaema sai 10. juunil 110.
Tema juures käisime ka. 
Liival.

Päris kindlasti pole see kõik.

Igatahes võib lisada veel paar nädalat lapsi ja lapsukesi.
Aga see on juba uus jutt.

Kui juba kõnelema sai hakatud, eks siis  vast homme jätkaks.
Või ülehomme.

Või üle-üle-ülehomme.
...

Kommentaare ei ole: