Viimane punkt, kus Setomaal peatuse tegime, oli Lüübnitsa. Sattus teele, ja kuna kaart näitas, tegime rõõmuga sihtkohaks.
Mina ronisin tippu, vaatasin Venemaad, katsusin varbaga Pihkva järve vett ja jätsin kohalikku välivetsu kingituseks rulli paberit.
Kaasale oleks meeldinud kala- ja sibulalaat, aga need alles kuu aja pärast.
Tagantjärgi tarkusena lugesin, et esmakordselt mainiti küla 400 aastat enne mu noorema poja sündi, aastal 1582.
Aga see pole veel kõik. Samal päeval, kui meie seal käisime, kuulutati Lüübnitsa Aasta Külaks 2019.
Tagantjärgi täna loetud uudis.
Kuna Fb-l on oskus mind üllatada ja haakuvaid fakte pakkuma hakata, siis päeva lõpetuseks leidsin sealt ühe oma lemmiktoitudest, suvise külmsupi.
Et ole sa lahke, Lüübnitsa külmsupp.
Ma kohe ei tea, kas vastavalt minu hetkelisele eelistustele sai toit temaatilise nime või ehk tõesti ajalooliselt välja kujunenud kohaliku tähtsusega suvine supp.
Arusaamatuks jääb ka, kuidas seda Lüübnitsat nüüd korraga nii palju paari päeva sisse mahub, kui ei lähimas ega kaugemaski minevikus nagu polnud eriti teada ega tuttav koht.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar