...
Kui blogi avaldamata kirjutisi vaadata, siis annab sealt üht-teist välja noppida. Kunagi veebruaris, peaaegu 9 aastat tagasi olen alustanud ... ja unustanud.
...
06.02.15
Ikka tekitab huvi, kui koosoleku kuumal minutil telefonile sõnum kukub.
Võõras number, aga kahtlaselt omane tekst: saatsin sulle postkasti paar pilti ja kirja.
Uudishimu laes, hiilisin ametiruumist minema.
Nojah, lapsuke saatis kirja ja pildi.
Pisi-õde roosas kleidis.
Kohe tuleb lugu ka.
Kleidi õmbles minu ema umbes 60 aastat tagasi minu jaoks. Käsitöö, kõik pisted näpuvahel, alates küljeõmblustest ja lõpetadest ristpistes satsiäärega.
Kleit seisis aastakümneid ema kohvris. Ootas aega, et saaks olla ja ennast näidata.
Kaks tüdrukutirtsu jõudsid kleidist enne, kui mõte teoks sai, välja kasvada.
Aga nüüd on pilt olemas.
Väike piiga vanaema kleidis... vanavanaema õmmeldud.
Päikesekiir päeva!
Mul on kahju, et pole pilti, kus kleit minu seljas on.
...Ja uus lugu kohe lisaks
09.12.23
Väike piiga on vahepeal juba suureks tüdrukuid saanud.
Eile käisid külas. Tegi oma tegemisi, lõpuks võttis pliiatsid ja hakkas joonistama. Aga siis tuli kojusõit, töö jäi pooleli. Kinkis pildi mulle ja lubas lõpuni värvida. Mina muidugi, harjumusest, tegin joonekesi ja täpikesi juurde.
Täna natuke süda valutab. Rikkusin Mirdi ilusa jõulu-pisipildi ära. Samas, koostöös võib ju ka igaüks oma nägu näidata :)
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar