Kaks rääbist

 ...

Ma pole sada aastat turul käinud. 

Nojah, ega see kodule lähim turg väga turu moodi pole, kaks prouat müüsid maasikaid ja üks müüs kala, kogu lugu. Aga meile sobis... mina olingi maasikaid otsima tulnud, kaasa jälle selline kalahuviline.

Kui numbritest rääkida: maasikate kilohind oli 4,5 eurot. Ostsin kilo siit ja kilo sealt, et ikka võrdselt kõiki maasikakasvatajaid kohelda... või vähemasti neid, kes turul müümas. Väga head maasikad olid mõlemil. 

Hetk hiljem mõtlesin, et oleks ju võinud lasta veidi rohkem panna, et viis ja viis, kümme eurot kokku.

Kaasa muidugi oleks rääbist tahtnud. Aga 18 eurot kilo eest kõlas nagu natukene liiga karmina, nii ta ostis mingit lihtsamat suitsukala ja karbitäie äkilist. Arve tuli kuskil 8+ eurot. Leidsin, et vähemalt tema võiks oma kümneka jäägitult ära kasutada, ja tegin ettepaneku, et ülejäänud raha eest rääbist kaalutaks. Müüja, kena inimene, paari katsetusega sai kaalule vajaliku koguse. 

Kümme eurot kokku.

Hommikukohvi juurde siis nautisime.

Kaks suitsetatud rääbist, kummalegi üks.

Tõesti maitsev oli.

30.06.2021

...

Täienduseks eelmisele

 ...

No ajasin konna rosinaga segamini, ikka juhtub. 

Aga, nagu ütleb vanasõna, räägi konnast - konn aia taga. 

Või midagi sellist.

Igatahes nii juhtuski. 

Hilisõhtul (veidi enne 11) rattaringi tehes jõudsin karjääri.

Ilmselgelt oleks ma võinud need konnad rosinatega segamini ajada!

Aga ma juba teadsin ettevaatlik olla! Nii me siis nautisime õhtut, ei ühtegi teist hingelist.

Mina ja need rosinad... või olid nad nüüd ikka vist konnad...

...

Pähkel... pähkel... pähkel... konn

 ...

Head näksid olid pakis. 

Miski tudengi eine, aga puha pähklid. 

Samal ajal vaatasin aiahuvilise pildialbumit Flickris.

Lilled, linnud, liblikad.

Pähkel. Pähkel. Pähkel.

Ja äkki üks konn! Väkk, milline nätske ja vastiku maitsega!

Sülitasin välja! 

Ei olnudki konn... rosin oli. Ja kui järele mõelda, täitsa rosina maitsega.

Konn oli hoopis pildi peal!

See konn pole küll see konn Flickrist. 

Tema oli Vigala surnuaias, jooksime kokku 9.06.2021

...

Juhuslikud kohtumised

 ...

Seekord meenutused mõisakoolist.

Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna... mis siis veel neljast pildist rääkida ;)

Nii et ma lugusid seekord ei räägi... või no tegelikult rääkisin need lood suusõnaliselt lahti. 

Kirja jäävad panemata.

5.05.2017

11.10.2016

29.09.2011

23.05.2016

...

Tööpõhine õpe

 ...

Mitte lapstööjõu kasutamine. See kõlabki halvustavalt, nii lapse kui kasutaja suhtes. 

Alavääristavalt.

Naabritüdruk pakkus palju parema.

Tööpõhine õpe.

Tunnen end kohe kindlamalt, sest kui tõde tunnistada, olen ma ikka läbi aastate... nojah, piinlik tunnistada.... lapstööjõudu olen kasutanud.

Nüüd võin uhkusega öelda: meil on olnud tööpõhine õpe ;)

13.06.2021

12.07.2017

20.05.2017

...

Menüü viiele

 ...

Kolm söövad hommikuputru.

Kaks ei joo piima.

Üks sööb ainult praetud kartuleid.

Üks sööb ainult keedetud kartuleid.

Üks sööb igasuguseid kartuleid.

Üks ei söö üldse kartuleid.

Üks eelistab tatraputru, aga lepib ka kõige muuga.

Kaks ei söö üldse tatraputru.

Kaks on nõus ka tatraputru sööma.

Kolm söövad müslit ainult metsmaasikajogurtiga.

Pannkooke maasikamoosiga söövad kõik.

Külmsuppi sööb ainult üks, hädapärast ka kaks.

Kaks (või oli see nüüd kolm?) ei söö üldse kala.

Üks ei söö üldse kana. 

Üks sööb peedipehmikut.

Üks sööb juustupehmikut.

Üks sööb seemnepehmikut.

Üks sööb ainult musta leiba.

Üks püüab üldse saia-sepikut-pehmikut mitte süüa.

Musta leiva krõbuskeid dipi-kastmega söövad kõik.

Ja rabarberi-aedmaasika morss sobis ka kõigile.

Mina ei söö piimasuppi. Eriti piima-köögiviljasuppi. Väkk!

Muidu söön ma kõike... ja kogun kaalu.

Peab vist ka rohkem valikuid tegema hakkama...

...

Elust enesest

 ...

Täna meenutatud lugu. 

Mälu värskendamiseks killuke.

Sõbrants jagas elutarkusi.

Loogiline  et internetist leitud... aga vahet ju pole ;) 

Teismelise tuppa minek on kui Jyski kaupluse külastamine. Astud korraks sisse, aga kui välja tuled, on kaasas viis tassi, kolm taldrikut, teekann ja peotäis kahvleid - lusikaid.

 26.06.2019

Kui nüüd tõtt tunnistada, siis ma võin seda omas kodus ka leida. Kui toad läbi käin.

Mõne tassi, taldriku või lusika. 

Ikka juhtub ju ;) 

...

Aeg aju heaks

 ...

Aju treeninguks leidsin kümme nõuannet... ehk on abiks.

Kümme korraga on ilmselgelt liiga palju, nii valisin nimekirjast ühe ja teen (kui teen) nädalase katsetuse. 

Et kui ärkan, siis mõtlen välja/tuletan meelde loo, mida teistega jagada. 

Et lihtsam oleks, võtan nädala teemaks lapsed. 

Kui ma laps olin, siis mängisin Lapsepõlvemaal suure kuuse all liivakastis. Ehitasin losse ja kindlusi. Ja et asi põnevam oleks, korjasin konnapoegi, kes siis nendes uhketes ehitistes elasid. Sellised pisikesed, osa olid kärmed hüppajad, neid kutsusin välejalgadeks, teised komberdasid kõndida. Need olid kuninga pere liikmed, tõenäoliselt kärnkonnade järeltulijad.

Liivakast pildil  sama, aga siis me veel konnadega ei mänginud.

Kõik see tuli meelde, kui lapsukesed eelmisel nädalal putukate farmi rajasid. Mida kõike neil läbipaistvates karpides (augud kaantes) ei leidunud, erinevaid mardikaid, ämblikud koos oma munadega, parme, kärbseid, sipelgaid, kõik kenasti liiva ja taimedega varustatud. Kusjuures, poistel polnud eriti vajagi oma kollektsiooni täiendamisega vaeva näha, need tiivulised lihtsalt tulid ise nende juurde. Klammerdusid käe külge ja keeldusid lahkumast. 

Ühe pikavurrulise, mille leidmise juures ise olin, viisin küll metsaserva, et lennaku ja elagu oma elu, aga kui neil poole tunni pärast täpselt samasugune (ise nad kinnitasid, et seesama tuligi nende juurde tagasi) uus sõbrake oli, ei näinud vajadust sekkuda. 

Ainult vapsiku ja herilase lennutasime uksest välja. 

Igaks juhuks.

Üks imepisike lepatriinu tuli meiega bussi kaasa, aga sõit hakkas talle vist meeldima, kui maha hakkasime minema, õnnestus temal end ära peita. 

Ja selle, kes tõenäoliselt oma lapsukestele süüa taris, lasime minna.

Üks sõbrake kihutas neljarattalisega minema, igatahes oli ta end autosse istutanud ja keeldus sealt välja tulemast. 

Auto leidsin hulk aega hiljem põõsa alt.

Mis putukafarmist tänaseks saanud on? 

Lapsukesed läksid laiali ja selsamal hilisõhtul käisin kuuri taga ning tegin karbid tühjaks. Et kes tahab, saab edasi elada. 

Nii nagu ammusel ajal minu lapsepõlve konnapojad.

...