...
Kontrollisin üle: ei ole ebatsensuurne värsirida, ju on salmikesest pool aegade hämarusse hajunud. Loodetavasti keegi ei mäleta 😉
Mina mäletan küll, aga minu suu vaikib. Muidu ma pean veel oma pealkirja muutma hakkama 😉
Tegelikult ongi ju olulised ainult need kolm sõna ja otsene pöördumine lillede poole!
See oli nüüd sissejuhatus.
Lugu ise on selles, et mu tubased lilled on lihtsalt aru kaotanud.
Ma ei tea, kui levinud on potilillede kinkimine. Ma ise seda eriti ei praktiseeri, aga kingitud lillede eest püüan hoolt kanda. Rõhk sõnal püüan, sest tegelikult olen ma suht hooletu: ainult nii kaua, kui õieilu kestab, on mul kastmine meeles.
Alustaks algusest. Mina vana kala, sündinud veebruaris, nii et sellest on 8 kuud juba möödas, sain sünnipäevaks alpikannipoti*. See oli selline ootamatu kohtumine lillega (kõks, mu lill!). Lihtsalt tulin sel õigel päeval koju ja lill ootas mind koridoris. Väike märge oli küll juures, kes lille mulle valinud oli.
Pildil on ta tagaplaanil, aga tagasihoidlik ilu siiski märgatav.
Alpikann teeb südame soojaks, samas ei suuda ma meenutada, kas ennevanasti ainult potililli kingiti või olid alpikannid ka lõikelilledena.
Igatahes sain ma lille ja poti, ja olin tänulik üllatuskülalisele. Kastmisega tegelesin just nii kaua, kui õisi jagus, edasi läks, kuidas kunagi. Vähemasti siis, kui lehed longu hakkasid vajuma, tuli mulle vesi meelde. Kestis see umbes kolm kuud.
Kuni juulis millalgi märkasin, et alpikannile hakkab lehtede vahele tasapisi uusi õisi ja pungasid tekkima. Oli nagu märk: tegele minuga!
Kuidas lugu lõppes?
Nüüd see lill on järjest mitu kuud õitsenud, mingi aeg tagasi lugesin üle, lillel oli üle 40 õie ja õiepunga.
Mis mul muud öelda on, kui et "Kõks, mu lill!"
Järgneb*...
...
* Lisan tervitused Killukesele, kes ka alpikanne armastab 😉
** Järgmine lill on gerbera...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar