Kuvatud on postitused sildiga muinasjutt. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga muinasjutt. Kuva kõik postitused

neljapäev, 21. september 2023

Õhtu täis lugusid

 ...

Hundid käivad hulgakesi...


Päevapilt 50... 19.09.2023


Kui ma tausta poleks teadnud, no et kui kõvad jutumehed ja head* jahimehed Valeri ja Igor on, kui põnevad on jahimehejutud ning kui äge koht on Jäägri Villa, poleks ma kaasat survestama hakanud. Et läheme ja oleme ja kuulame, meil siin ka kõike nähtud ja kuuldud, nii mõnigi loomalugu jutustamist väärt.

 

Ürituse teise poole reklaami jätsin ära, psühholoogiline värk. Teada tõde, vähem on parem, ja et meestele ikka kõigepealt meeste jutud, pärast võin üritusega üksi kaasa minna. Või kui just jutumeeste lubadus meid viia metsa hundiulgu jäljendama... et siis metsast hundikarja vastuhõiget kuulata. Ma ei tea, kas ma sinna oleks läinud. Meiekandi hunt on käinud niisama südaöö paiku oma kurblik-igatsevat ulgu demonstreerimas, kutsuma vast nagunii ei hakkaks....

Aga pinguta mis sa pingutad, ikka ei õnnestunud. Kaasa kaasamine siis.

Esimese hooga mõtlesin, et jätan ise ka minemata, aga mind huvitas ürituse teine pool sama palju, ja seda, et sinna üksi lähen, olin nagunii arvestanud.

Piret Pääri jutustamist olen raadiost kuulnud ja raamatust lugenud.

Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi

Killuke festivalist kohalikus mõisas. 

Nime saamise lugu kuulsin juba raadiost. Aga mõisas silmast silma kontakt ja uued lood, lisaks meeldetuletus, kui ilus ja oluline on lugude jutustamise traditsioon. 

Taustaks oli tellitud aknatagused paduvihmahood ja kahtlased krabinad katusel, kõik see koos mahedate ja mõnusate lugudega, õhtu kui muinasjutt. Kui ainult hunt seda eite poleks ära söönud... või vähemasti oleks taati enne ampsanud  ;) 


Ja kui juba sealkandis, siis mitte ainult lood, mõisarahvale ka vaja tere ütelda. 

Et kuidas teil siin nüüd siis läheb....



...

Head* jahimehed selles mõttes, et jaht on neile kaasnev  ja vajaduspõhine harrastus, rohkem ikka mets ja loomad.

...

reede, 24. november 2017

Lumivalgekest ahistati ka

...
Tegelikult on see üks vana-vana lugu.

Lumivalgekese lugu nagunii, aga ahistamise lugu ka. 

Kunagi minevikus.
1996.



Mitte et ma seda uudist otsinud oleks, koristamise käigus sattus pihku kõrvale pandud Õhtuleht.
Õigemini, mingi osa sellest.

Ilmselgelt kui süütõend, millega 20 aastat hiljem välja võib tulla.

Leht ise oli tol korral kindlasti alles jäänud selle artikli pärast.

Aastaarvugi tuvastasin tänu Vana Toomasele... 1996. aasta suvel ta torni tippu kergitati.

Hea turvaline koht.
Ei mingit võimalust, et keegi ahistaks.
...

pühapäev, 15. veebruar 2015

Veel üks muinasjutt

...
Veel üks lugu Mette Martalt.

Suures kausis, kuhu oli kogunenud terve armee kartulikoori, pisut toidujäänuseid lõunasöögist, peotäite kaupa mandariini- ja sibulakoori, jupike siit ja terake teist söödavat mujalt, oli sõbraks saanud üks veider seltskond. 


Seal nad siis koos lõbusasti aega veetsid: Kurk Kirgo, Lätsu-Tomat, Piraat Härra Munakoor, Hapukurgi-Hille ja Väike Nunnu Lihatükk Tipp.

Ühel ebaharilikul päeval tegi Kurk Kirgo sõpradele ettepaneku minna ümbermaailmareisile. Kõigilt tuli eitav vastus, ainult Väike Nunnu Lihatükk Tipp oli nõus kaasa minema.

Nii nad kahekesi teele asusid.

Kõigepealt oli vaja kausist välja saada. Ettevaatlikult kergitasid tulevased maailmarändurid kaitsvat punast katust ja libistasid end välja oma turvalisest elukohast.
Edasi hiilisid nad läbi paokile jäänud ukse ja jõudsid koridori. 

Seiklused olid alanud!

See oli tõeline saapamets, mis neid ees ootas. Roosad botikud ja kirjud säärikud, kolmed talvesaapad ja neljad töised kummikud. 
Mõnel neist olid tallavahed ikka korralikult muda ja soppa täis.

Rõõmsasti hakkas  Väike Nunnu Lihatükk mudase põranda peal plötserdama. Kurk kiirustas takka, pole siin midagi, et lust ja lillepidu, maailm ootab meid.

Järgmine uks, mis praokil oli, juhatas rändurid magamistuppa. Väike totu Nunnu Lihatükk Tipp vallutas kohe valge koheva sulepadja  ja hakkas sellel hüppama. 
Padjale jäid pisikesed räpased jalajäljed.

Samal ajal kasutas isand Kurk aega, et oma vanu ihuliikmeid soojendada. Ta sättis end põrandalambi hubasesse valgusesse ja pikutas seal. 
Tukk tuli peale ja silm vajus vägisi kinni.

Kui ta ärkas, tundus talle, et aeg on temast mööda lennanud ja ta kiirustas minekule. Viimasel minutil meenud talle: aga kus on Tipp? Õnneks oli Tipp märganud sõbra lahkumist ja kiirustas talle kannule. 

Vahepeal oli keegi elutoas käinud ja selle ukse lahti jätnud, ümbermaailmarännak võis jätkuda. 
Väike Nunnu Lihatükk Tipp avastas midagi väga lõbusat. See oli televiisor, kus mängis parajasti saade "Mesilane Maaja". Lihatükk jäi telekat vaatama, Kurk aga jätkas ümbrusega tutvumisest.

Kuskilt tulid head lõhnad.

Keset kaetud lauda auras vaagen hautatud aedviljaga. Kurgile tundus, et nii mõnigi endisaegne sõber seal on oma koha elus leidnud.

Järsku tuli tuppa perenaine, Kurk tardus, aga siis hakkas kähku tegutsema.
Toidulikul häälel hüüdis ta oma sõbrale: põgeneme, põgeneme!

Tipp märkas lahtist akent ja selle kaudu õnnestus neil majast välja saada. 

Sibamisi lähenesid nad kompostihunnikule, ja kas sa näed, imede ime, vanad tuttavad vahepeal juba sinna üle kolinud.
Lätsu-Tomat.
Piraat Härra Munakoor.
Hapukurgi-Hille.

Hapukurgi-Hille.... kohe kui Kurk Kirgo, kes, kui aus olla, oli selle reisi jooksul veidi hapukamalt lõhnama hakanud, Hillet märkas, pidi ta süda seisma jääma.
See oli armumine viiendast silmapilgust.
Küll on tore, et ta vahepeal ikka selle ümbermaailmareisi ära tegi!
 Ja siis peeti uhked pulmad, kõik need, kel veel jaksu ja võhma, olid pidusse tulnud.

Edasi oli nii, et noorpaaril oli neli järeltulijat.
Kõik sellised triksis-traksis kurgilaadsed.
Dy, Džy; Ly ja väike Ny.

 ...

laupäev, 14. veebruar 2015

Sõbrapäeva muinasjutt

...
Ühel soojal talvepäeval magas kärbes Juku metsamajakese katusepraos ja nägi und.

Tema kõige parem sõber Pulgakomm, kes elas meemajas, tuli külla Juku suvisesse kodukohta sõnnikuhunnikus.

Pulgakomm on tegelikult karu, kellega kärbes oli suvel sõbraks saanud.

Karu tilistas uksekella ja kärbes ärkas.

Tegelikult ka.

Kärbes ärkas unest ja ei saanud midagi aru.

Siis meenus talle, et unenäos oli karul kaasas lilled ja kook.
Aga miks? Kärbse sünnipäev on ometi suvel, praegu aga on väljas päris talv.

14. veebruar.

"See ju sõbrapäev," pinises kärbes ehmunult.
Kus on minu sõber karuke?
Ma pean teda üllatama.
Tellin talle meekoogi.

Varsti oligi pitsamees meekoogiga kohal.

Et karu külma koobast pisut soojendada, võttis kärbes ka küünla kaasa. Nii ta lendaski sõbra juurde, kaasas kook ja küünal.

Karu nohises koopanurgas magusas unes. Et sõpra äratada, hakkas kärbes teda südamekujuliste lumepallidega loopima. Sellest hakkas karu südamel väga soe ja ta tegi silmad lahti. 

Esimene asi, mis ninna jõudis, oli magus meekoogi lõhn. 
Mõmm-mõmm-mõmm! Rõõmustas karu.
Sõbrad kallistasid teineteist ja siis pinistas kärbes küünla põlema.

Koos hakkasid nad kooki pugima.


...
Meie ka.
Hakkame kooki pugima.
Sest meekoogi lõhn on tõesti väga hea.

Ja mõjub ahvatlevalt.

Arvas Mette Marta. 
Tänane külalisesineja.
Tema viltis valmis ka Kärbes Juku ning andis oma karu ja oma  mõtted muinasjutu sisse.

...
Teemasse "100 head asja"
Kolmekümne üheksas.
Meekoogi lõhn.
...

laupäev, 1. märts 2014

Muinasjutt ainult vanuritele

... 
Elas kord väike tüdruk, kes igatses olla Punamütsike, aga kuna tal punast mütsikest ei olnud, oli ta lihtsalt üks tavaline tüdruk. 

Pisikesel tüdrukul oli vanaema, kes elas kaugel-kaugel. 
Ja imedeime, sellel vanaemal oli kapis üks punane mütsike. Vanaema oli mütsi õmmelnud 25 aastat tagasi jõulude ajal ühest punasest lipust, mis ühismaja keldrisse vedelema oli jäänud. Majarahvas ei olnud punast lippu küll ka varasematel aastatel oluliseks pidanud ega sellega õues lehvitamas käinud, aga lihtsalt ajad olid sellised, kus päkapikud oma päkapikutegemiste juures punast mütsi oluliseks ei pidanud, punased lipud ise tundusid aga kuidagi puutumist välistavad ja ohtlikud.

Nüüd kuulas vanaema läbi  Skype`i lapselapse kurtmist ja talle meenus punane müts kapinurgas, ta helistas kohe kullerile ja saatis paki teele.
Väike tüdruk, kes elas vanaemast väga-väga kaugel, oli pakki saades nii rõõmus, et lähematel päevadel ei raatsinud ta oma mütsi isegi magama minnes peast ära võtta.


Vanaema oli ka rõõmus, sest kõik vanaemad on rõõmsad, kui nende lapsukestel kõik hästi on. 

Vanaema oli nii-nii rõõmus, et unustas isegi puude tassimise ja kodu kütmise ära. 

Jõudis kätte õhtu ja külm puges kontidesse ja liigestesse. Korraga tundus vanaemale, et puuriidad on kaugemale nihkunud, trepiastmed kõrgemaks kerkinud ja jäised halud raskemaks hangunud. 
Ja õues oli kole-kole pime.

Aga nagu igas korralikus Punamütsikese muinasjutus... kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem.
Kop-kop-kop!

Keegi koputas uksele.
"Kes seal koputab?" küsis vanaema.
""See olen mina, Punamütsike," ütles uksetagune õrna häälega.

Vanaema polnud loll, vanaema sai kohe aru, et see pole Punamütsike. Punamütsike oli samal ajal mitme maa ja mere taga ning tõenäoliselt magas juba magusat und.

Nii tegi memm ootusärevalt ukse lahti, sest vanad inimesed tunnevad ikka külalistest rõõmu, on need siis, kes on.

Seda, et ukse taga võiks olla kuri hunt, ei osanud vanaema ka oma kõige  karmimates paanikahoogudes ette kujutada.

No ja edasi läks muinasjutt nagu muinasjutt ikka.
Kuri hunt sõi vanaema ära.


Vanaema, kelle luud ja liigesed olid külmast hangunud, selg valutas, süda kloppis ja pea käis ka ringi, tundis ennast hundi kõhus ootamatult turvalisena.

Ja kui täissöönd hunt ennast vanaema uues laias voodis pikali oli visanud ning norinal magama jäänud, nautis vanaema veel natuke aega troopilist sooja kliimast, enne kui hundi kõhu lahti nööpis ja välja puges.



Mis edasi sai?

Edaspidises elus hakkas vanaema hunti magamiskotina kasutama.


...

neljapäev, 21. november 2013

Fotojaht: nööbid, niidid

...
Nööbiuss Kikla.

Tegelane meie suvises une-jutus.

 ...

esmaspäev, 23. september 2013

Fotojaht: kentsakas tegelane

...
Algul oli ta ikka üks üsna tavaline tüdruk. 
Mitte sugugi kentsakas.
Peaaegu päris tavaline, sest kõik tüdrukud polegi ju sellised, et hommikuti armastavad juukseid kammida ja õhtuti jalgu pesta.

Tema oli küll peaaegu tavaline tüdruk, mõnikord nii ja mõnikord naa.

Aga... päris tavaline ta siiski ei olnud, sest selliseid tüdrukuid, kes poest ainult rohelisi pulgakomme ostaks, selliseid nagu rohkem ei teagi.
Rohelised pulgakommid.
Rohelised kummikommid ja rohelised piparmündikommid.
Roheline limonaad, Tarhun nimeks tal.

Nagu sellest oleks veel vähe.
Roheline sall ja rohelised saapad, kampsunist ja karupükstest rääkimata.
Roheline pesu ja rohelised säärikud.

Lõunalauas krõmpsutas rohelist salatit, hommikuti jõi  rohelist teed ja õhtuti näksis rohehallitusjuustu.

Kahtlustan, et just see see oli, mis lõpliku põntsu pani.

Ühel hommikul peeglisse vaadates ei suutnud tüdruk üllatust varjata.
Kas tõesti tema?



Aga mis seal imestada, ükskord pidi see juhtuma.

Tegelikult, kui aus olla, oli ta salamisi rohelistest juustest kogu aeg unistanud.

Selline kentsakas tegelane. 

Algul oli teine noor ja roheline, kui suureks sai, astus Roheliste parteisse.
Võimalik, et kandideerib ka valimistel.
...
...

laupäev, 14. september 2013

Lihtsalt üks muinasjutt

...
Tegelikult olen mõelnud, et mitte üks muinasjutt. 
Mina ei kirjuta.
Sest keegi kuskil juba kirjutab.
Hästi kirjutab.

Aga mõnikord kibeleb ja siis ma ikka. 
Natukene. 
Suvel oli meil Maibrittiga terve seeria muinasjutte, koos joonistustega. Mõned on arvutis, kaustas nimega tagatasku. 
Kunagi ehk...

Aga see lugu tuli eile hommikul, kui tööle tormasin. Õnneks oli fotokas lahtiselt taskus. Õnneks, sest kiire oli, kotist otsimiseks aega poleks jagunud.

Kui pilti poleks teinud, poleks lugu ka meelde tulnud.

Mets pooleks

Kunagi elasid kaks venda, Kustav ja Leonard. Vennad nagu vennad ikka, tegid koos tööd, jagasid omavahel leivapalukest, kütsid kahekesi laubaõhtul sauna ja ühes käisid pühapäeviti tädirannas. 

Mõnikord viskasid koos ka viina.

Ja vat siis läks jama lahti. Kaks kullatükki, nii oli ema neid poisikse-eas kutsunud, viina ei kannatanud. Pöörasid pööraseks või kiskusid segaseks, kuidas kunagi. Siis oli kisa nii, et kaikus üle küla ja mõnikord kostus valla kaugemate piirideni. Sõnadega tehti teineteist maatasa, rusikatega vehiti ja jalgadega trambiti, öeldi välja tõde, mis tegelikult tõde ehk polnudki. 
Et saaks ikka haiget teha, teravusi loopida ja sõnadega lajatada.
Eks külarahvas oma lõksutamisega aitas ka kaasa, kas asi alati nii hull oligi, et mäletada. Seda enam, et järgmisel päeval olid vennaksed semud jälle, koos tegid tööd ja jagasid leivapalukest, esialgu natuke aega mossitasid ja põrnitsesid teineteist altkulmu, aga siis läks elu vanadesse rööbastesse ja tiksus tasakesi endistviisi edasi.

Kuni päevani, kus riid võttis sellised tuurid ja arendas säherdust kiirendust, et ei valgunud valda mööda laiali, vaid tõusis otsejoones pilvede poole. Vanataat pilve peal oli aga vennakeste tegemistel ammu silma peal hoidnud. Manitseda ei tahtnud, sekkuda ei soovinud. Muidu ju mehed nagu mehed ikka, tegemistes toimekad ja toimetustes tegusad. 
Aga nii kui riiuks läheb, hullemat annab ette kujutada.

Sellel riiul oli aga hoopis omamoodi nägu. Muidu käis ikka suurustamine ja sõnelemine, aga nüüd tuli tüli ühise metsatuka pärast. Vennad olid noored puud kasvama pannud, sihvakaks tõotasid sirguda nii kuused kui kased, kuigi ise alles pooles kasvus ja pikkuses. 

Korraga leidsid vennad, et miks peab olema kogu aeg kõik MEIE. 
Minu, minu, kisasid nad. 
Mina tõin taimed. 
Mina kaevasin augud. 
Mina tõrjusin takjad ja ohakaid. 
Mina katkusin võsa.

Pooleks, pooleks. Teeme pooleks, leiti lõpuks lahendus.

Vanataat taevapiiril vaatas ja mõtles: "Oh te sunnikud, oh te nadikaelad. Kas see on siis venna arm ja arukas asjatamine? Ma teile teen pooleks."
Saatis oma truu sulase nimega Tuulispask alla maapeale, kaasas käsk, et kõik puud pooleks. Tõmbas joonegi ette, et asi selge oleks.

Kohina ja mühinaga tormas truu sulane käsku täitma, arendas kiirust, millist maapeal seni nähtud polnud, ragistas noores metsas sellise lärmiga, mida inimkõrv enne kuulnud ei olnud.
Ise omaette pomisedes: "Pooleks, pooleks, kõik pooleks."

Kurb oli see pilt, mis hommikul vennaste selginenud silmade ees avanes. Suur segadus valitses noorendikus. Kõik nende kaunitarid olid pooleks jagatud, ühele ülemine osa, teise jaoks alumine.
Ole ainult mees ja korja oma kokku.

Mis sai edasi?
Midagi ei saanud. Vennaarm oli otsa lõppenud, kumbki korjas ja koristas oma jagu. Kustav, kes maad oli kaevanud, kaevas nüüd kände välja, Leonard, kes taimed toonud, lohistas kokku ladvaosad.

Vennad omavahel enam ei suhelnud, isegi ühist nime ei tahtnud kanda. 
Kustavist sai Kännu Kustav ja Leonardist Ladva Leonard.

Mis nende varasem nimi oli, seda ei mäleta enam keegi.

Kauni istanduse asemele kasvas võsa, millest tasapisi siiski miski mets kujunes.

Miks see lugu mulle meelde tuli?
Vanataat hoiab sellel metsal seni silma peal, ju ta tunneb end veidi sandisti, et niimoodi inimeste asjaajamistesse sekkus.

Aeg ajalt manitseb, et ikka meeles püsiks.
See vana lugu.

Eile ka, läksin ja nägin. Jälle see joon metsale peale veetud. Nagu siis, kui Tuulispask käis käsku täitmas. 

Just siit pooleks.


....

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Kurvad lõpud

......
3000 Briti lapsevanemat oma lastele traditsioonilisi muinasjutte ei räägi/ei loe.
Et liiga õudsed.
Kui mu omad lapsed muinasjutuealised olid, siis mina rääkisin neile küll: Punamütsikesest ja hundist, seitsmest kitsetallest ja kolmest põrsakesest. Siis see mulle õõvastav ei tundunud.
Kuri hunt lõigati lõhki.
Topiti kive täis.
Kukkus kaevu ja uppus.
Vahepeal sõi veel ära vanaema ja 7 kitsetalle.
Põrsastega oli veel eri lugu. Hiljuti kuulsin raadiost katkendit EW-aegsest variandist. Et hunt sõi kaks laiska põrsakest ära… ja sinna kõhtu nad jäidki. Ainult tark ja virk põrsake elas kenasti kuni surmani. Vahepeal sõi veel selle kurja hundi ära, kes korstna kaudu sisse tungis ja keevasse vette kukkus.
Eluline lahendus… siga ju omnivoor.
Nõuka-aegne variant on hoopis leebem. Vennad põrsad elavad rõõmsasti edasi, kui nad just surnud ei ole. Ja kuri hunt sai teenitud karistuse, ära teda igatahes ei söödud.
...
Pisi-piiga ei tahtnud magama jääda. Nii ma siis rääkisin ja laulsin, laulsin ja rääkisin. Kuni jõudsin Punamütsikeseni. Et tal oli punane mütsike ja haige vanaema.
Aga siis oli äkki PLÕKS… sest kuidas ma räägin, et siis sõi hunt vanaema ära.
No ei rääkinud.
Mida ma just rääkisin, kes seda täpselt mäletab. Igatahes keegi kedagi ära ei söönud, kedagi lõhki ei lõigatud ja keegi kaevu ei uppunud. Ja kõik olid lõpuks väga rõõmsad ja rahulikud.
Tibu ka, tema jäi ilma igasuguste hirmutamisteta magama.
...
Mina oma lapsepõlves kuulsin kindlasti neid nõuka-aegseid variante. Kuidas muidu ma neid praegugi nii hästi mäletaks. Ju olid tolle aja lapsed tugevamate närvidega. Ma ei mäleta, et ma söödud vanaema või uppunud hunti taga oleks nutnud. Lõpp oli ju õnnelik.
Aga ma nutsin siis kui ema laulis mulle laulu kahest väiksest laululinnust. See laul oli raudselt pärit Eesti Wabariigi ajast, miks nad muidu lõpuks ära surid. Ei mingit helget tulevikku.
Nad leinakeeli laulsid ja surid muresse…
Kaks väikest laululindu
jäid ööseks kaasiku
Ja pesa teha võtsid
nõuks üsna hommikul.
Sai valmis kena pesa,
nii pehme pesake.
Ja pesas neli muna,
lind varjuks nendele.
… vahepealset ei mäleta :(
Siis tuli kuri kaaren,
kes ise must kui öö.
Sõi ära neli muna
ja lõhkus pesa ka.
Siis väiksed laululinnud
jäid üsna üksinda.
Nad leinakeeli laulsid
ja surid muresse.
Tean, et kuulasin ja nutsin… ja igal õhtul nõudsin veel.
Ema laulis… enamasti siiski teisi laule.
Aga need surnud laululinnukesed, neid ma mäletan. Ja seda tunnet.
Võib olla peaks lastele ikka mõnikord kurva lõpuga lugusid ka rääkima. Sest mis teha, ka päriselus on mõnele linnule või loomale… või inimesele… saatuse poolt kurb lõpp määratud.
...
foto A ja O varasalvest