kolmapäev, 30. aprill 2014

Edasi ja tagasi

...
Eelmise nädala lõppu mahtus üks väike reis.

Edasi ja tagasi.

Tallinna jätsime maha suhteliselt rahuliku südamega, tundub, et olukord on kontrolli all.

 

Sama ka Stockholmis.


Kahurid  ja jalavägi.




 Ratsavägi. 





Kuninglikus relvakambris jagus nii relvi kui varustust.



Isegi kuningliku perekonna liikmed sattusid vaatevälja.


Eesti Majas käisime koos Pilviga, jutustasime ja sõime.
Supp sisaldas 12 erinevat aedvilja.

Ja veel näitus, alles ahjusoe ja avamata.


Meie pidime enne pidulikku tseremooniat lahkuma, laev ju ei oota.


Linn oli tavapäraselt mitmepalgeline, aga selle nautimiseks jäi aeg väheseks.

 

Värvikirev ja lõunamaiselt temperamentne oli ka elu laeval.

 

Tehtud ta sai.
Edasi ja tagasi.

Kaks ööd laevas.

Ühepäevareisid.

Julgesti võib paigutada teemasse 100 head asja.
Neljateistkümnes.
...

teisipäev, 29. aprill 2014

Kaunis loodusfoto

...
Eile oli võimalus vaadata ja imetleda loodusfotograafide tööd, pilt pildi järel, üks kaunim kui teine.

"Estonia" kontserdisaalis toimus Looduse Aasta Foto 2014 kontsert-gala.

Suurel ekraanil näidati võistluse 700 parimat pilti, palju fotograafe kutsuti lavale, et kiita ja premeerida.

 
Ilusaid pilte oli ju palju, nii et ega valiku tegemine polnud päris kindlasti lihtne.

Üks foto sai peapreemia, päris mitmetele tulid auhinnalised kohad, märkamist ja märkimist väärivaid töid oli hulganisti.

Minu lemmik-fotograafi pilt sai ka tunnustuse osaliseks, autor kutsuti lavale, jagati kingitusi ja kiidusõnu.

...
Kui veel piltidest rääkida, siis meeldisid need, kus pildiga kaasas käiv lugu on võrdselt huvitav.

Sellele pildile jutustati lugu juurde.


Kes vähegi on käinud nn passilauas passi taotlemas ja passipilti tegemas, teab, mis tunne see on.
Ja milline pingutatult juhmakas nägu pildile jääb.

Mu meelest on see pilt väga kõnekas.
...

"Me kõik hulbime selles samas supis..."


 Sellele oli lugu juurde kirjutatud.
Kihnu sadamas, vänge lehk, palju surnult hulpivaid kalu.
Ja äkki, läbi kaamera jahmatav leid: poolpaljas lapsuke surnud kalade keskel.
Tunne, nagu oleks leidnud liigikaaslase, mitte vana nuku.
Ja kohe seosed... et millal tuleb päev, kui inimene oma vastutustundetu keskkonnamõjuga ühel hetkel ennast just sellises olukorras leiab.
...

Selline õhtu siis.

Muusika oli ka meeleolukas.
Aapo Ilves, Jaanus Nõgisto, Tõnu Timm ja Eesti Kuningriik ning Sandra Sillamaa Trad.Attack!. 
Õhtujuhi rollis Rohke Debelakk.
...
Kui veel midagi juurde, siis tuleb tunnistada, et selline üritus mulle meeldib.
Imelised loodusfotod, taustaks hea muusika.
Nii et 100 head asja saab täienduse.
Kolmetestkümnes.
...

pühapäev, 27. aprill 2014

Kolmas rattaring

...
Algul sõitsin mööda suurt teed, aga liiga palju autosid.
Leidsin suvalise metsatee, maanteemürin jäi aina kaugemaks ja kaugemaks... ja siis tulid hobused vastu.
Mitte päris vastu, nad olid koplis. 
Keset metsa.
Kuskil kires kukk.

Siis keerasin otsa ringi.


Sai juba nähtud-kuuldud küll.

Tegin mõned pildid.



Ja lõpuks leidsin varemed.



Kui aus olla, siis ma lausa otsisin, sest tunne oli.
Mingid jutud minevikust.
Mingi mäletamine.

Kellegi kodu.
Pigem saun kui häärber.
Lapsi oli peres 5.

Üks poegadest lasti sakslaste poolt 1941.aastal maha.
Ta oli siis 16aastane.
Temast on kirjutanud Holger Pukk raamatus "Seitseteist vaprat".

Üks poegadest oli meie pulmas pillimees.
...

Fotojaht: kodu

...
Lugesin kokku kõik need kohad, mis erinevatel ajahetkedel  on mul koduks olnud, ka need 2 ühikat ja aastake ämma-äia katuse all. 
Päris palju sai, 10 + x kodu.

Kus kodu kõige kauem?
Vaieldamatult minu praegune.

20 + x aastat.
Aeg on üks kõige vastuolulisemaid mõisteid.
Kui aeg venib, võib tema pikkus olla vaid 10 minutit.
Kui aeg lendab, võib ta olla kasvõi 20 aastat pikk.

Aga kui kodudest rääkida, siis sobib see lugu päris kindlasti teemasse "100 head asja". 
Kaheteistkümnes.

Ja tegelikult mõni lugu veel, sest igal kodul oma lugu.

Olgu siis sellesse teemasse kõik kodud kokku loetud.
1. Sündisin Tallinnas, ja kuna tol ajal pidi noor ema üsna ruttu tööle minema, jäin mina vanaema-vanaisa hoole alla.
Kodu Tallinnas.
2. Kaks kodu Pärnus (sinna sisse jäävad lasteaia-aastad ja 5 esimest klassi koolis)
3. Kaks kodu Tallinnas, kokku kuni keskkooli lõpetamiseni.
4. Kaks kodu Tartus, üliõpilaskodud... ehk siis ühika-elu.
5. Kaks kodu koos oma perega.
6. Kaks suvekodu (vanaema-vanaisa kodu ja ema-isa suvekodu)
7. Vahepeatus ämma-äia kodus.
...ja kui midagi veel, siis ehk vanadekodu.

Et jutt fotojahti mahuks... lähen ja teen ühe pildi ka.

 ...
Fotojaht
...

kolmapäev, 23. aprill 2014

Teine rattaring

...
Või kui täpsem olla, siis juba kolmas, sest laupäeval käisin postkastist lehti ka toomas. 
Rattaga.
Siis tundsingi, et nii mõnus.

Eile siis esimene rattaring, täpselt pool tundi. Küll on hea, et kilomeetrimõõtjat küljes pole, ma ei tahagi teada. 

Täna teine rattaring, kestis kauem kui esimene, aga kindlasti mitte pikem.
Täna olid vahepeatused.

Fotokaga mõned pildid.


Sissepõige Arvi juurde.

Terviselood ja ajalood.
Kas vanaema sõitis ka jalgrattaga... mina näiteks ei mäleta.
Kuigi vanaema oli alles 45 kui mina sündisin, võis ju sõita küll.

Arvi ka ei mäletanud, aga ta vähemasti mäletas, et vanaemal ja vanaisal mõlemal oli jalgratas.
Ju siis ikka sõitis ka.

Muidu oli vanaema eestiaegne proua, aga ükskord oli sea seljas ratsa sõitnud.
Siis kui siga laudast plehku pani ja kõige otsem tee... nojah, läks nii, et vanaema oli äkki kukil.
Mu meelest veel näoga vales suunas.
Seda lugu räägiti, see oli enne minu ajaarvamist.

Arvi rääkis veel ühte rattalugu, ja siis tuli jutuks Vana Maja.
Kui Sanderid seal elasid.
Vana Maja enam ei ole, nüüd on sinna rajatud roosipeenar.
Sõja ajal oli Vana Maja pelgupaik mitmele perele, korraga ja kordamööda.
Kes sõjajalust pagesid.
Või mingil muul põhjusel varju vajasid.

Minu lapsepõlves elas Vanas Majas Kalme.
Kalme oli üks kummaline mees, temal käisid raudmehed külas.
Aga ta hoidis vanaema-vanaisa elamisel silma peal, ajal, mil pere linnakorteris oli.

Arvi jälle kolis pühade ajal korterist oma suvekodusse.


Sinna ma sisse põikasingi.
Minu teine rattaring sel aastal.
Hooaeg on avatud.
...
Sobib teemasse 100 head asja.
Üheteistkümnes.
Naudin rattasõitu.
Ja oma jalgratast.
...

teisipäev, 22. aprill 2014

Kuidas ma teda ei tea???

...
See, et tõusvaid tähti ja noori autoreid ei tunne, sellega olen leppinud, aga iga kord, kui kerkib esile mõni nimi minevikust, on mul tunne, et olen millestki olulisest ilma jäänud.
Kuidas ma ometi teda ei tea!

Tänases "Päevalehes" on artikkel 
"Erik Schmidt, farewell"

 Artikkel eestirootsi verd meremehest, kunstnikust ja kirjanikust, kes sündis 15.08.1925 Naissaarel kaugesõidukapteni pojana, õppis rootsikeelses algkoolis ja Haapsalu Rootsi Gümnaasiumis.
Tema enda väitel oli ta juba 10-aastasena osanud rääkida kuut võõrkeelt.

1943. aastal põgenes nende pere omatehtud mootorpaadiga üle mere Rootsi, kunstihariduse sai ta Pariisis ja elu viimased 50 aastat elas Hispaanias.

Võõrkeeled suus, õpihimu ja töökus geenides, nii lõi ta elus läbi.

Tema maalid on leidnud tee mitmele mandrile ja paljudesse kunstikogudesse.

Tema kirjutatud raamatuid on ilmunud ka Eestis.

"Tormised teekonnad" 1993
"Pagana eestlane" 1996... selle esikaanelgi tema teos "Põgenemine Eestist".

1957ndal siirdus ta edasi Hispaaniasse  ja suri 18.04.2014 Mallorcal.

...
Foto on tehtud Paksus Margareetas ja ei ole kuidagi seotud Erik Schmidt`iga.


Lihtsalt üks väljapanek teemal Paadipõgenikud.
 ...

esmaspäev, 21. aprill 2014

Lihtsalt nii on

...
Ussike, mis mind pesu korjamisel ehmatas, tegelikult ei olnudki ussikene.

Haab poetas oma urva kaasa, ole lahke ja levita.


Näeb nii ilus välja, võta või lemmikloomaks.

...
Muna, mis pidi tulema ruuduline, või siis vähemasti triibuline, otsustas lihtsalt, et tema tuleb omanäoline. 



Väikesed nobedad näpud olid toimetamas.
Ja mis kõige olulisem: ise me olime tulemusega väga rahul.

 

Üks ilusam kui teine...
...