Ülevaate Setomaast sain ühe kohaliku asjapulga käest.
Saime kokku kiriku taga, kohe kalmistu kõrval.
Kuulasin teda ja mõistsin, miks toetus EKRE-le sealkandis nii tugev on. Isegi kui kiitsin, et kaunis kant ja tihe teede hooldus, siin remont ja seal remont, tegi tema nägusid. Ja kui teed Saatsesse küsisin, ütles, et mine kust tahad, ikka tolmab. Selline soolasegune tolm, tal hekk kõik seda täis, pane või maitseaineks supi sisse.
Kurtis külaelu taandarengut ja minu kiitmist huvitavate turismiobjektide suunas ei pidanud miskiks. Külaelu allakäik, see oli tema sõnum.
...
Teine kohtumine oli Kuressaares, surnuaias. Taat kohendas hauda, kuidagi sattusime jutule. Taat oli taat ikka sõna otseses mõttes, ma pärast hauaplaadilt vaatasin.
Mitte et taat vaim oleks olnud, teisest ilmast oma hauda tulnud kohendama. Taat oli tark taat, ja kivi haual näitas ära nii nime kui sünniaasta.
1932.
Taat oli valmis rääkima. Jututeema loksus iseenesest paika, kohendasime ju ühes ja samas paigas haudasid, lahkunud lähedased ajaloosündmuste hammasrataste vahelt läbi käinud.
Rääkisime kurjusest. Tapmistest ja küüditamistest.
Tema oli kaks korda Sibetisse saadetud. Esimene kord oli 9aastane, aga siis mingi aeg toodi lapsed tagasi. 10 aastat hiljem viidi uuesti, sest karistuse kandmine olevat pooleli jäänud. Mis kohutav süü küll ühel 9-aastasel olla sai, et 19aastasena karistuse lõpuni pidi kandma?
Jõhkrad mälestused, isegi kuulata oli õõvastav.
Mida söödi, kui mitte midagi süüa ei olnud.
Seda elu pidi üks laps elama. Isa, kes oli algul koos perega, ühel hetkel vangistati, tema saatus oli jäädagi kuskile Venemaa avarustesse, nimeta hauda.
Ema vist teistkordselt küüditamisest pääses, tema istus oma aastad ära. Poeg jõudis tagasi Eestisse alles 50ndate lõpus.
Küsisin, kas mälestused piinavad.
Ei enam, aga meeles on kõik see olnu.
...
Kolmaski kohtumine oli seotud kalmistuga. Saaremaal olemise viimasel õhtul käisime Ilse ja Alfi haual. Kell oli juba palju ja kiskus hämaraks. Ei osanud arvata, et nii hilisel ajal keegi veel seal haudade vahel kõnnib. Tundus tuttav... mis pole ka ime. Vanem proua oli kohalik kauaaegne kalmistuvaht oma igaõhtusel kontroll-käigul. Et kas värav kinni ja lahkunud rahus ning vaikuses.
Loomulikult tundis ta meie lähedasi (kes siis Alfit poleks tundnud!), toimetasid nad ju aastaid omakorda nende lähedaste haual, kelle surmast juba siis rohkem kui pool sajandit möödas. Alfi ema suri aastal 1931, isa 1957.
Kuidagi läks jutt lähedastelt kaugemale. Või kuidas nüüd võtta.
Kas lahkunud lähedased on lähemal või kaugemal neist, kes oma elu Jumalale on pühendanud?
Saime teada, et läheduses asub nunnaklooster, EAÕK Püha Eelkäija Skiita.
Saaremaa nunnad kuuluvad Kreekas asuvasse emakloostrisse, ja kuigi erinevatest rahvustest, on nad selgeks õppinud eesti keele.
Proua kiitis nunnasid kui töökat ja lahket rahvast, kes alati on valmis suhtlema ja abivajajaid ära kuulama ning võtavad meelsasti vastu külalisi, kes nende elu ja tegemise vastu huvi tunnevad.
Kui poleks öölähedane aeg, oleks me läinud ka tutvust sobitama.
Klooster on püha koht ja nunnade palve on tugevam kui tavainimeste palve.
On ju hea teada, et keegi oma palvetes ka sinu peale mõtleb. Mäletan, vanaema ikka palvetas, et tema lastel ja lastelastel kõik hästi oleks.
...
Sellised elud ja lood.
Sedapuhku...
Olevikust, minevikust ja kaduvikust.
Üks hauaplats veel,
Kaugest minevikust.
Otsitud ja leitud.
Saaremaa-vanaema ema ja isa.
1842 - 1910
1856 - 1932
...
...
Teine kohtumine oli Kuressaares, surnuaias. Taat kohendas hauda, kuidagi sattusime jutule. Taat oli taat ikka sõna otseses mõttes, ma pärast hauaplaadilt vaatasin.
Mitte et taat vaim oleks olnud, teisest ilmast oma hauda tulnud kohendama. Taat oli tark taat, ja kivi haual näitas ära nii nime kui sünniaasta.
1932.
Taat oli valmis rääkima. Jututeema loksus iseenesest paika, kohendasime ju ühes ja samas paigas haudasid, lahkunud lähedased ajaloosündmuste hammasrataste vahelt läbi käinud.
Rääkisime kurjusest. Tapmistest ja küüditamistest.
Tema oli kaks korda Sibetisse saadetud. Esimene kord oli 9aastane, aga siis mingi aeg toodi lapsed tagasi. 10 aastat hiljem viidi uuesti, sest karistuse kandmine olevat pooleli jäänud. Mis kohutav süü küll ühel 9-aastasel olla sai, et 19aastasena karistuse lõpuni pidi kandma?
Jõhkrad mälestused, isegi kuulata oli õõvastav.
Mida söödi, kui mitte midagi süüa ei olnud.
Seda elu pidi üks laps elama. Isa, kes oli algul koos perega, ühel hetkel vangistati, tema saatus oli jäädagi kuskile Venemaa avarustesse, nimeta hauda.
Ema vist teistkordselt küüditamisest pääses, tema istus oma aastad ära. Poeg jõudis tagasi Eestisse alles 50ndate lõpus.
Küsisin, kas mälestused piinavad.
Ei enam, aga meeles on kõik see olnu.
...
Kolmaski kohtumine oli seotud kalmistuga. Saaremaal olemise viimasel õhtul käisime Ilse ja Alfi haual. Kell oli juba palju ja kiskus hämaraks. Ei osanud arvata, et nii hilisel ajal keegi veel seal haudade vahel kõnnib. Tundus tuttav... mis pole ka ime. Vanem proua oli kohalik kauaaegne kalmistuvaht oma igaõhtusel kontroll-käigul. Et kas värav kinni ja lahkunud rahus ning vaikuses.
Loomulikult tundis ta meie lähedasi (kes siis Alfit poleks tundnud!), toimetasid nad ju aastaid omakorda nende lähedaste haual, kelle surmast juba siis rohkem kui pool sajandit möödas. Alfi ema suri aastal 1931, isa 1957.
Kuidagi läks jutt lähedastelt kaugemale. Või kuidas nüüd võtta.
Kas lahkunud lähedased on lähemal või kaugemal neist, kes oma elu Jumalale on pühendanud?
Saime teada, et läheduses asub nunnaklooster, EAÕK Püha Eelkäija Skiita.
Saaremaa nunnad kuuluvad Kreekas asuvasse emakloostrisse, ja kuigi erinevatest rahvustest, on nad selgeks õppinud eesti keele.
Proua kiitis nunnasid kui töökat ja lahket rahvast, kes alati on valmis suhtlema ja abivajajaid ära kuulama ning võtavad meelsasti vastu külalisi, kes nende elu ja tegemise vastu huvi tunnevad.
Kui poleks öölähedane aeg, oleks me läinud ka tutvust sobitama.
Klooster on püha koht ja nunnade palve on tugevam kui tavainimeste palve.
On ju hea teada, et keegi oma palvetes ka sinu peale mõtleb. Mäletan, vanaema ikka palvetas, et tema lastel ja lastelastel kõik hästi oleks.
...
Sellised elud ja lood.
Sedapuhku...
Olevikust, minevikust ja kaduvikust.
Üks hauaplats veel,
Kaugest minevikust.
Otsitud ja leitud.
Saaremaa-vanaema ema ja isa.
1842 - 1910
1856 - 1932
...
