Mees Moelt... moemees

...

Selline etendus, käisime kolmapäeval vaatamas.

"Moe mees".

Tegevuskoht ja toimumiskoht Moel.

Moe piiritusevabrikus.

Aeg umbes 100 aastat tagasi.

1907 - 1933

Tegevusaeg ja -koht siis.

Etendus ka.

Moel.

Tegelikult koht tuttav, aga seekordne üritus oli suure maja selja taga.

Lugu selline, kus ajalugu läbi stsenaariumi autori, lavastaja- ja näitlejate töö kahetunniliseks tihedasisuliseks etenduseks vormitud.

Eesti soost mees, Jakob Kurberg, sai 1886. aastal Moe mõisa omanikuks ja tema elutööks oli endisest viinaköögist moodsa tehase rajamine.

Aga mitte sellest ei räägi etendus, 1907. aastal Jakob Kurberg suri, tema vanemad pojad Arved ja Ewald võtsid majandamise üle.

Mõtisklemas me Jakobit ikka nägime. Ja kuulsime.

Vabrikus tegutsesid pojad, eeskätt Arved, kes etenduse käigus minu vaieldamatuks lemmikuks kujunes.

Küllike muidugi välja arvata, tema pingereas alati esimene!

Ma ei taha ega oska sündmustikku ümber jutustada, soovitada vist ka ei saa.

Etendusi oli Moel vaid neli, ja sellest on mul tegelikult pisut kahju. Kõik oli ju väga hästi läbi mõeldud ja ellu viidud. Ilmekad karakterid: tõesti, kõik nad tõid kenasti välja kehastatava kangelase paremad, ja mis salata, ka halvemad iseloomujooned.

Kinni-lahti aken, mis võimaldas tegevusala märkimisväärselt laiendada. 

Suured aknad, nii et tulekahju, mis  1908. aastal lõõmas, andis isegi nagu natuke sooja saalis istuvale publikule, kes polnud osanud end mõistlikult riidesse panna.

Ehk mängivad veel.

Seda enam, et viin on Eesti ja eestlase jaoks läbi aegade väga oluline olnud. Ega siis asjata autod Läti piirile viinavoori kihuta, viina ja piirituse tootmine ja turustamine on tihedalt meie ajalooga seotud. Minu lapsepõlve muinasjutumaal oli üks metsarada, mis kandis nime Viinavabrikutee. Mina muidugi mingit viinaajamist ei mäleta, see pidi olema enne minu ajaarvamist.

Nagu seegi teadmine, et vanavanaema salamisi piirituseveoga tegeles.

Erinevate aegadel erineval moel.

Sedapuhku siis selgitus, et kuidas Moel.

...

Võta ja viska

...

Tegelikult nii, et võta üks ja viska teist.
Kui täpsemalt öelda.

Sain lõpuks läbi selle hulk aega ootel olnud raamatu.

"Serafima ja Bogdan".

Mitu kuud seisis riiulis, mul ei olnud vaim valmis.
Et kätte võtta.

Lugemine oli selle kõrval kui käkitegu.
550 lehekülge sai läbi napi nädalaga.

No mis ma oskan muud öelda, et võta üks ja viska teist.

Mitte ainult nimitegelased, kogu see kogukond, no või siis suur osa kogukonnast.

Võib ju mõelda, et see ju ainult raamat. Aga kui rohkem mõelda, siis on päris hea, et vaid ilukirjandus, sest kui tegelik elu detailidena raamatusse kirjutada, on see kohati kordades kummalisem, kuigi jah, mitte nii jõhker ja arulage.

Ega ma ei tea, ehk on raamatuski kirjas tegelik elu, nähtud vaid läbi kirjaniku silmade, seejuures vaid pisut koomilisemaks, kriminaalsemaks, arulagedamaks, hirmuäratavamaks ja veidramaks kirjutatud.

Mis siis toimus?
1944. aastal toimus üks tulekahju ja umbes 40 aastat hiljem toimus teine tulekahju.
Kui esimese eesmärk oli paberite hävitamine, siis teine tekitati selleks, et hävitada inimesi.
Kättemaksuks.

Lisaks kasutati ka esimene põleng ära, et kurja teha.
Kätte maksta.

40 aastat külaelu oma tõusude ja mõõnadega.
Kild killu haaval kirja pandud.
500 lehekülge.
Tegemised ja olemised, sünnid ja surmad, vananemised, nüristumised, tulemised, minemised.
Poliitika ja põhimõtted.

Bogdani ja Serafima ühine suur eesmärk: maksta kätte.
Maksta kätte vahendeid valimata.
Kui nüüd nende valikute peale mõelda.
Täiskasvanute mängud, kus lapsi ära kasutatakse... ei meeldi mulle see.

"Serafima ja Bogdan"... nii on kirjanik raamatu pealkirjaks pannud.
Vahur Afanasjev.

Pildid raamatus olid  ka sellised ilmekad ja sisutihedad.
Kunstnik Peeter Allik.
...

Kasevihalõhnaline

...

Sõitsin rattaga ja mõtlesin: mis tuttav lõhn?

Mis lõhn see ometi on?

Pool tundi sõitsin, enne kui aru sain.

Metsaäärne õhk lõhnas kui kaseviht.

Mitte see kaseviht, mis äsja valmis saanud. 

Pigem see, mis juba kuivanud, aga siis vette visatud ja niiskuses nagu ellu ärkab.

Päev ka täna eriline.

Kolletamispäev.

Seenetamispäev oleks ka võinud olla.  

Umbes nii, et mis sa siin seenetad, kui seeni ei ole.

Mis ühest küljes on õige, saagiks vaid kaks kukeseent ja kolmveerand porgandriisikat. Õigem oleks olnud needki metsa jätta, aga kus ma teada võisin, et isegi soustijagu ei saa.

Silmale ilu oli küll!

Natuke tänase päeva ennustusi ka.

Kui kolletamispäevaks on mets kollane, võib oodata lühikest kärekülma talve ja varajast kevadet. 

...

Eilse ürituse jätk

...

Mis puutub tänasesse üritusse, siis olen jõudnud " Serafima ja Bogdani" lugemisega 480. leheküljeni. Usun, et täna lõpetan.

Aga eilse ürituse jätkuks, et kuigi metsas oli mõnus, on asjas pahupool ka. Mets, kus käisin, on läbi aegade olnud üks mu lemmikuid. Ühest küljest seepärast, et selle metsaga on seotud kaks tuttavat talukohta.
Kirju-Kuke ja Taga-Tõnu.

Kukel elas metsavaht oma naisega, neilt käisime piima toomas.
Kui ma laps olin.
Nüüd pole vist maja kohtagi alles.
Sinna on noor mets peale kasvanud.

Taga-Tõnul elas tädi Karin.
Aga see oli enne minu aja-arvamist.

Mina mäletan vaid jupikest maakividest vundamenti, suursugust õuepuud ja vanu õunapuid.

Juba ammu võeti selle ümber mets maha, nüüd oli ka võsast lage, aga kõik risu-räsu takistab liikumist.

2010

Kuke ja Taga-Tõnu vaheline mets on läbi aegade olnud mu lemmik-seenemets.
Üritasin seekord ka sinna jõuda.

Kõigepealt tee Ees-Tõnule.

Veel eelmisel rattaringil sellist vaatepilti ei olnud.

Edasi üle põllu, Tagatõnu-poolsesse metsaserva. Põllu peal sõita ei saanud, aga rattaga jalutada küll.

Tuttava teeotsa leidsin üles, aga rattaga edasi enam ei saanud.
Misteha-misteha!

Ratta jätsin põllu serva, edasi ukerdasin tõkkeid täis teed mööda.

Õuepuud pildistama ei pääsenud, risu oli lihtsalt liiga palju.

Õnneks oli mingi osa metsast ja metsateest ikka alles. Oleks vahepeal ratta selga võtnud, oleks edasi juba sõita saanud.
Poleks pidanud pärast tagasi põllu servale ukerdama.
Oleks Kuke kaudu maanteele läinud.
Poleks.
Oleks.
Poleks.

Seentest juba rääkisin. Et saak jäi niruks.
Silmailu see-eest nad pakkusid.

...

Tänase päeva üritus

...

Et igale päevale oma nägu anda, peab igasse päeva kavandama ürituse. Mingi aeg tagasi oli mul programmis filmide järelvaatamine. See üritus venis väga pikale, oli  miski 3 tundi üle südaöö, kui "Rannahotelli" viimane osa vaadatud sai. "Sild" oli ka veel kavas, aga kartsin, et hommikune ärkamine nihkub õhtusse, kui oma üritust kohe ei lõpeta.

Joodud pirakas tassitäis kohvi oleks küll meeled veel paar tundi erksana hoidnud... avan ma.

Tänaseks ürituseks oli planeeritud raamatu lugemine. Piinlik tunnistada, aga ikka pole veel läbi. Ei Bogdan ega Serafima. Mõtlesin, et võtaks ja loeks kohe lõpuni, kõik need alles jäänud 150 lehekülge... mis on märgatavalt vähem sellest, mis juba loetud.

Muidugi, õhtu alles noor, jõuaks ka. Südaöönigi aega, ja kes keelab mul kella kolmeni lugemist!

Aga samas, ega neid üritusi nii jalaga segada ka pole, ehk oleks mõttekas homsesse lükata ja tänane üritus võib piirduda mõne tunniga, mis päeval metsas käisin.

Ehk siis: metsas käimise üritus.

Uute seente üritus (ma pole lehter-kukeseeni varem korjanud).
Jalgratta jalutamise üritus (no kui ikka sõita oli täiega võimatu).

Ütlen kohe ära, et seenesaak oli nigel. Mis kõige kurvem, leidsin sellise priske lehter-kukeseente koha, aga loll mina ju ei julgenud korjata. Kuigi seente määraja kinnitab, et tegemist on seenega, mille isegi algaja seeneline ära tunneb.

Seda sain alles kodus teada, seened jäid metsa kasvama, välja arvatud need kümmekond, mis tuvastamiseks koju sai toodud.
Aga kukeseened ja paar pilvikut ka, soustijagu kokku ikka.

Nii et vahet pole, mis üritus, igatahes läks korda. Ilm oli ka imeilus, vähemasti seni, kuni koju jõudsin. Pärast läks uduseks ja halliks.

Nüüd tikub tukk peale.

Raamatulugemine jääbki vist homsesse.
...

Raamatutest alguse saanud

...

Mul oli kunagi komme võtta kätte mõni juba loetud raamat, see suvalises kohas lahti lüüa ja lugeda. 

Jäädagi lugema, mis sest, et kordi ja kordi loetud. 

Mõned neist olid lasteraamatud, tegelikult, enamik neist. Neid oli kuidagi kerge lugeda, ja hoolimata tuttavast sisust, jätkuvalt huvitav.

Mõned neist olid Astrid Lindgreni raamatud.

"Meisterdetektiiv Blomkvist"

"Hulkur Rasmus"

"Rasmus, Pontus ja Lontu"

"Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"

Need olid mul kodus olemas ja neid lugesin korduvalt.

Hiljem lisandus lemmikute hulka "Vahtramäe Emil" ja "Vennad Lõvisüdamed".
Täiskasvanueas.

Neist kahest just "Vennad Lõvisüdamed".

Kui oli vaja rääkida elamisest ja suremisest. Seal on mõni lõik, mida mõned korrad mõne teema juures olen lastele ette lugenud.

Suremisest.

"Pipi Pikksukk" ja "Bullerby lapsed", neist olin ma tõenäoliselt juba välja kasvanud, kui raamatud ilmusid. Või minuni jõudsid. Need niiväga ei kõnetanud.

Päris kindlasti on kõige rohkem kordi just "Meisterdetektiiv Blomkvist" mul otsast lõpuni läbi loetud. Ju sealt sai ka alguse mu eriline nõrkus krimkade vastu.

No ja nüüd jookseb Tallinna kinodes film "Astrid Lindgreni rääkimata lugu".

Rääkimata lugu on kurvavõitu, samas film ise ei jätnud masendavat tunnet hinge. Ühest küljest oli küll noor Astrid jäetud oma eluraskustega üksi hakkama saama, teisest küljest nägin ma läbi filmi inimesi, kes tegelikult kõik tüdrukust omamoodi hoolisid ja erinevatel hetkedel erinevalt toetasid.

Need 123 minutit läksid väga ruttu.

No ja silm oli ikka mitut puhku märg.

...

No ja siis need numbrid. 

Mulle meeldivad.

A. Lindgren on sündinud 1907. aastal.

Seega siis kaks aastat varem kui minu vanaema.

Astridi esimene laps sündis, kui ta oli 19.aastane.

Poeg Lars... Lasse.

Lapse isaga ta ei abiellunud ja esimesed aastad ta poega ise kasvatada ei saanud.

Abiellus 1931.

Mõned aastad hiljem sündis perre tütar.

Fotol Astrid ja tütar.

Minu vanaema oli 19, kui tal sündis esimene laps.
Tütar.

Foto aastast 1932 või 1933.

Vanaema ja vanaisa abielu registreeriti paar kuud enne nende tütre sündi.

Minul  aga... raamatutest alguse saanud austus, lugupidamine ja huvi ühe andeka Rootsi kirjaniku vastu.

Lisaks vanad lood ja pildid, mis loovad omamoodi läheduse.

...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...