Krunnid peas

....

Mina poisslaste emana ei oska neiukeste pikkade juustega midagi ette võtta.

Ega mul sasipeade vastu midagi pole, ise ka unustan mõnel hommikul juuksed kammimata. Mitte nagu mu ema, kes igapäevaselt juukseid lokitas.

Rullitas.

Sellised 3-kopikalised (?)  kummist ja kahe kummiga pulgad.

Mõnikord harva tegi ta keemilisi lokke. Tookord, kui me 1989. aastal koos ja mõlemad esimest korda Stockholmi läksime. 

Küllap mina ka... aga seda ma nii hästi ei mäleta.

Tahtsime ju ilusad olla.

Aga juuksuril ei õnnestunud, ta nüsis ema juuksed armetult lühikeseks ja keeras krussi, mäletan, et alles tagasisõidu ajaks (olime kohapeal 2 nädalat) hakkas emal enam-vähem normaalne soeng kujunema.

Aga soeng soenguks, jutt on ju krunnidest. Mõnikord keeras ema hoopis krunnid pähe. Need olid sellised riidest rebitud ribad, mille ümber ema siis juuksed keeras ja lõpuks sõlme peale tõmbas. 

Midagi sellist.

Kõige peale rätik, sõlm otsaees.

Kui valmis sai, oli väga ilus. See tähendab: kui krunnid olid ära korjatud, juuksed lahti kammitud ning soengusse seatud.

Plikside juurde tagasi tulles... oli ju vaja ikka mingi kord kehtestada.

Soengus.

Leidsin sahtlist ilusa pika värvilise kummi, pidi olema kummikeksu mängimiseks.

Teadsid tüdrukud.

Ei mina mäleta, et sellega kunagi keksu oleks mänginud. Lõin käärid sisse ja jupitasin ära.

Ja siis andsin endast parima.

Tuli mis tuli, vähemasti juuksed seisid koos.

Aga mulle tuli millegipärast ema meelde, ja see, kuidas tal papiljotid peas olid.

...

Kuidas teha kingitusi

...

Olen aru saanud, et lihtsalt ei ole võimalik tulla reisilt ja tuua kõigile lähedastele kingitusi.

Selliseid, mis saajale meelepärased ja olemuselt kaalutud (mõeldes tassimisele).

Seekord jätsingi ostmata, kui mitte arvestada paari pudelit alkoholi ja natukene magusat, needki laevalt.

See-eest ma käisin Stockholmis ringi ja mõtlesin.

Et mida võiks kinkida.

Nüüd on nii, et kui keegi tahab oma kinki kätte saada, peab ta Rootsi sõitma, kingituse üle vaatama, ja kui sobib, võib ära ka osta.

Kui pakutu ei passi, võib nimekirjast ise valida. 

Selle, mis sobib.

Pärast klaarime arved.

Kui nüüd lastest alustada, siis pliksidele meeldivad ju nukud?

Tõsi, neid osta ei saa, neid saab vaadata. 

Isegi raha ei küsita.

Need 2 on minu lemmikud, lastele ehk meeldivad natuke teistsugused.

Poisid tahavad kindlasti midagi jalgpalliga seotut.

Aga palun.

 Särgi võib ka saada.

Et tüdrukutele mitte liiga teha ja ostmisrõõmust ilma jätta, siis ehk hoopis need seelikud.

Tantsulembesed nagu nad on.

 Pojad võiksid saada näiteks kinokülastuse.

See on päris äge koht.

Või ehk hoopis kehakinnitus tänavakohvikus koos võimalusega mööduvaid näitsikuid vaadata?

Või võtavad pered hoopis kruiisi läbi Helsingi Stockholmi, siis oleks kõigi laste ja lastelaste kingitus korraga tehtud. 

Ireen on kindlasti nõus kaasa tegema.

Mina ise muidugi ka.
Selline lisatingimus ;)

Küllap leiame veel kedagi, et kajutid täis saaks.

 Ainult ostmisrõõm jääb siis ära. Päris suur valik ju.

Nii et kruiis ei ole kohustuslik, tüdrukud võivad shopata

Ritsikaga on lihtne, temale sobib kindlasti üks bussireis mööda Stockholmi vaatamisväärsusi.

Õele uus vihmavari. Võib valida.

Õemees ja oma mees võiksid särgi saada.
Mõni lastest ja lastelastest ka, kui seni pole sobivat pakkumist olnud.

No ja oluline osaline... tema ma võtan lihtsalt järgmisele kruiisile kaasa.

Ja pakun talle paar tasuta kontserti.

Ma usun, et talle meeldib.

Kui nüüd keegi tunneb, et ta on ilma jäänud... mul tagataskus veel mõni pakkumine.

Vaade kõrgelt...

Jalutuskäik vanalinnas...

Või muidu nipet-näpet.

Andke siis teada, kui asi olemas.

Et nagu kinkekaart.

Aega annan nii... kolm kuud? Või pool aastat?
...

Rootsis käidud

...

Iga  kord, kui reisil olen, annan endale lubaduse: nii kui tagasi jõuan, ostan ratastega kohvri.
Isegi kõige kergem sumadan muutub iga 100 sammuga 100 g raskemaks. 

Lubadus lubaduseks, käin endiselt oma suure kotiga.

Seekord siis jälle Rootsis.

 

 Reisi algus

Balti jaamast D-terminali.
Eriti naudin selle teekonna esimest osa.
Tornide väljak ja sealsed iluaednike fantaasia-aiad.

Sadama piirkonnas on tüütum.

...
Edasi on kõik nauditav.
Laevareis.

Öö laeval.

Jagasin kajutit. Probleemideta.
Huvitavate inimestega erinevatest rahvustest.
Mitte et me eriti suhelnud oleks.

Laevas on mujalgi olla.

Kajut on ööbimiskoht.

Edasi hommik.
Hommikusöök ja imepärane Rootsi rannik.

Hommikul Romantika pealt Stockholmi terminali.
Korralik jalutuskäik.

Mis väärib omaette lugu, sest kui olin terve hulga meetreid kõndinud, tuli vastu silt: veel 700 m.

Ma ei võtnud juttu tõsiselt, no mis toru see ikka kilomeeter pikk võiks olla.

Järgmine silt pani mind juba mõtlema.

Ega mul kõndimise vastu midagi pole.
Ikka rõõmuga.

Pilviga nagunii käisime.
Kõndimas.

Kuigi Pilvi on endine, tema jookseks.

Mul jäi seekord eelnev trenn tegemata, nii et mul poleks võhma jagunud.

Temaga kiiret sammu pidada.

Nii me siis jalutasime.


Vaatasime.
Rääkisime.


Olin toidetud ja hoitud.

Tõeline puhkus.
...

Jaanid läbi

...
Nüüd võib rahulikult jõulusid oodata.

Ja selle aasta tradistiooniline lause: jaanipäev oli kuiv ja soe, see tuleb ka ikka kirja panna.

Et märk maas.

Veel võiks jaanitulelised kokku lugeda.

Väiksed lapsed 3 ja suured lapsed 4, 2 koera ja 2 vanakest.

Lõke ja üllatuskülaline.

Kusjuures, külaline ise polnud üllatus, tema olemus oli üllatuslik.

Või no mis, see pole ju üllatus, kui ootad, et mis üllatus seekord.

Mutimurdja.

Ma ei pea koera silmas.
...

Aga nagu laulusalmgi ütleb: kord iga pidu saab otsa.

Meeldivaks üllatuseks oli, et seekord oli pikad pühad, neli päeva järjest.

Lipu heiskasime juba 23ndal.

Pikad pühad küll, aga ikka said otsa.

Nüüd pole muud kui ootame jõulusid.
...

Tegus inimene

...

Mõni inimene on ikka väga tegus.

Huvitub kõigest, oskab kõike... ja kui ei oska, on nõus ära õppima.

Agel oli juubel.

Age on eriline.

Age käib tööl.

Age reisib.

Age teeb käsitööd.

Age on aastakümneid pildistanud... kui ainult tema fotode arhiivile ligi pääseks!

Sellest peaks tegema näituse, sest see on ajalugu.

Age hooldab aeda ja hoolib oma järeltulevatest  põlvedest.

Agel on 2 last, 6 lapselast ja nüüdseks vist 7 lapselapselast.

40 aastat tagasi oli Age meie pulmas pulmaema. 

Mõned tema tehtud pulmaaegsed vidinad on tänaseni kohvris alles.

Age juhatas aastaid näiteringi.

Ja külaraamatukogu. 

Kui Age vallalehte toimetas, oli seal alati midagi kohalikust ajaloost sisse kirjutatud.

Sügisel käisime koos Agega Soomes käsitöökoolitusel ja -näitusel.

Nüüd käisime kolleegidega Age juures.

Õnnitlemas.

  

Lilli viimas ja kinke üle andmas.

Kingitused olid koos juhendiga.

Et kus käia ja mida teha kübaraga või millest segada kokku elueliksiir.

Elueliksiir - Nipernaadile sekka endiste kolleegide õpetussõnu, sirgjoonelisust, küpsust, külmakartmatust, sihikindlust, mahedust, tragidust.

Mida iganes.

Seda vähest, mis meil parasjagu pakkuda oli... ja kui tõde tunnistada, seda kõike on Ages endaski kuhjaga.

 

Aga koos Nipernaadiga aitab iga häda vastu.

Ise ei katsetanud, aga usk peab olema.

Meil oli laul ka.

"Naised, naised"

Video ka, aga ma ei tea, kas ma tohin.

Avalikkusele näidata.

Tegelikult... me oleme uhked, et meil on Age!

Seda ma öelda tahtsingi ;)

...

Külapäeva külalised

...
Kes seda oleks võinud arvata, et külapäevale selline sajune ilm satub.

Muidu ju ikka veab.

Igasuguste  asjadega.

Aga patt oleks piriseda.

Seda enam et korraldajad olid korralikud varjualused korraldanud.
Suurelt platsilt kuuride kõrvale kolinud.

Külapäeva olulised tegemised jäid minu poolt tegemata.

Pidulikud ja traditsioonilised.

Ausamba juures kaasas ei käinud.
Puud ei istutanud.

Aga selleks ajaks, kui etendus algas, olin kohal.

Isegi natukene varem, et ikka ära mahuks.
Parkimisplatsile.

Sauna ette etendust  vaatama.

Tuleb tõde tunnistada: ma olen selle teatri fän... mis sest, et just sageli fännama ei satu.

Seekord nautisin täiega.

Värvikaid tegelaskujusid ja vaimukat teksti.

 

Ja esinemiskohta.
 

Tuttav saun ja tuttav maja, ülemise korruse aknast olen poolpaljaid ja päris paljaid saunalisi ise ka nägema trehvanud.

Korduvalt. 

Kunagi väga-väga ammu.

25 ja rohkem aastat tagasi.

Olid ajad.

Nende aegade pärast tasub kokku tulla... kord aastas, üle aasta või olgu kasvõi 5 aasta takka.

Tore oli.
Ansambel mängis, kes tahtis, lõi tantsu.
Kuuri all oli fotonäitus ja kuuri ees sai grillida.
Suppi jagati ja pirukat pakuti.

Eelmisel aastal käisin ka.
Külapäeval külaliseks.

...

Kuidas lõpetada kooli

...

Kevade lõpus on lõpuaktuste aeg.

Lihtsalt üks suur lõpetamine.

Kokkuvõtete tegemise, ootuste ja lootuste aeg.

Jaanipäevaeelsed lõpuaktused.

Ja peas tiksumas mõte: suvi on veel ees. Veel on.

Sel kevadel oli mul kutse kahele aktusele.

Väikese kooli aktus oli selline perekeskne.

Ühtaegu südamlik ja pidulik.

Kõik 10 mahtusid ühte ritta, kõik olid kõigile näha.

Direktor jagas lõputunnistused, vallavanem ütles soojad sõnad ja pistis lõpetajale pihku ümbriku.

Klassijuhatajal oli iga lapse jaoks kingitus.

Iga kingituse rääkis lahti, igat õpilast tänas ja kiitis.

Kiitis ka neid, kes igapäevaelus kipuvad liiga sageli laitust pälvima.

Märkas iga lapse erilisust ja oskas selle ka teiste jaoks eriliseks rääkida.

Märkas heatahtlikkust ja muretust, rahulikkust ja energilisust, rõõmsat meelt ja sooja südant.

Kasutas naljasõnu ja huumorit.

Klassijuhataja... kui jagas kingitusi.

Lapsevanemad loobusid kõnelemast, nemad laulsid.

Ära ütle, et elu on inetu, halb, oma koormat et kanda ei jõua.
Ole uhke ja sirge sa saatuse all, ära iialgi kergemat nõua.

Õnneks oli kitarriga lapsevanem ka olemas.

Lõpetajad tänasid.

Tänasid õpetajaid ja koolitöötajaid.

Tänasid oma vanemaid.

Klassijuhataja sai kingituseks suure omatehtud albumi kooliaastate ja klassiürituste fotodega.

Ja siis veel mingi omatehtud pilli, mille nime mina ei tea, aga mille heli kõlab trummilikult...

Ise nad ka.
Lõpetajad.

Laulsid ja mängisid pilli.

Õnne soovimine oli õues.

 

Pärast söödi koos külalistega torti.

Ja lõpuks kirjutasid lõpetajad valgetele õhupallidele oma suured (ja salajased?) soovid ning saatsid nad teele.

Valged pallid, valged pilved.

Soovid saadetud pilvepiirile.

...

Teine lõpetaja oli väike sõber.

Kes nüüdseks on suureks kasvanud, nii vana, et nõuka-ajal oleks saanud passi.

Ja kes juba omapäi maailma avastamas käib.

Aga tänapäeval saab selles vanuses esimese olulise tunnistuse.

Käisime ka kohal, tähtsast päevast osa saamas.

Aktus oli suures koolis ja suures saalis.

Lava oli suviselt pidulik, täis õhus hõljuvaid liblikaid.

Lõpetajaid oli 40 või rohkemgi, istusid laval kahes reas, olid pidulikud ja kaunid.

Tuttavat nägu tagumises reas oli raske leida.

Direktor jagas tunnistused, vallavanem ütles soojad sõnad.

Tublimaid tunnustati, nende emad-isad said laval lille, tänusõnad ja käepigistuse.

Klassijuhatajalt  tervitussõnad teele kaasa.
8ndikud laulsid.

Õnnitlemine oli õues.

Ilmataat hoidis lõpetajaid, mõlemad aktused said suvesoojust ja kuiva ilma.

Pärast käisime omadega söömas, tegime pilti ka.

Küll mulle meeldivad need põhikooli lõpetajad, nad on nii pidulikud ja ilusad, uhkemad veel kui need, kel gümnaasium läbi, ülikooli lõpetajatest rääkimata.

Ülikooli lõpuaktusel olen isegi paljasjalgseid noormehi kohanud ;)

...