Tagasi koju

...

27.07.2018
Ma nüüd ei tea, kas selle viimase päeva kajastamiseks räägin sellest, mida tegime ja kus käisime... või pühendun sellele, et pole hullu, kui sandisti läheb.

Aga las viimane jääb omaette teemaks.

Reedel oli siis kojusõidupäev.

Hommikul tegime poeringi. 

Realiseerimiskeskus

Kaltsukas

Rae konsum

Käsitöö turuletil

Mida koju kaasa ostsin? 

Endale, ikka endale! 

Milline mõnus kadakane lõhn, minust võib täiskohaga nuusutaja saada, eelmisel suvel tõin endale kadakase pannilabida. Nüüd on nii, et ei saa enne süüa tegema hakata, kui olen labida üle nuusutanud ;)

Lisaks mõned rohkem või vähem olulised ostud.

No ja seda sinises pudelis veini ostsin kaks korda, lihtsalt üks õnnestus puruks pillata.

Kindlad teemad päevaprogrammis olid

suitsulestad,

Saare õlu ja Muhu leib

Reomäe kalmistu

...

Suitsulestadega läks kõige paremini. Tellitud 5 + 3 kg oli külmkapis hoiul, kohapeal oli võimalik neid ka süüa. 

Loomulikult me sõime. 

Päris kindlasti sööme seal kunagi veel.

Nii hea oli!

Tihemetsa talus.

Koduõlut pakuti ka.

Pihtla õllemeister nr 2 andis oma toodangu suure pudeliga kaasale kaasa, mina ise ostsin nr 1 käest pisikese ingveri õlle. Mitte et ma eriline õllelemb oleks, aga mul nõrkus kõiksugu käsitööliste vastu, tore nende tööd oma ostmisega toetada.

Päev kulges kõiki traditsioone järgides, Muhust sai leib ostetud, nii et oluline kraam kaasas, edasi praamile ja Pireti turjal rõõmsalt Virtsu, sealt Pärnusse ja siis suund kodu poole.

Selle suve Saare-reis seega tehtud.

...

Harime ennast

...

Ihu harimisest ei räägi. Kuigi jah, kuumus miinus-pluss 30 kraadi nõudis ka seda.  Vee ringkäik looduses: liitrite kaupa puhast vett sisse, ihu kogu aeg rõske, ja kui veidi liigutad, siis tekivad juba ojad, mida tahaks suurde veeringesse saata. Kolm korda päevas duši all... aga just sel hommikul võtsime end kätte ja käisime lisaks veel meres.

Varahommikul, kui nüüd täpne olla. Kell oli ligi 7, kui startisime!

See oli siis neljapäeval.

26.07.2018

Loomulikul oli see mõnus ergutav algus päevale.

No edasi läks nii, et käisime ja ostsime piletid õhtusele "Traviata" etendusele. Tõesõna, ma pole terve igavik ooperit vaatamas käinud.

Ja siis edasi Kuressaare Kultuurikeskusesse.
Läänemere ajaloopäev.
Teemaks väikesed riigid muutuvas maailmas.
Käisime kuulamas, mida on tarkadel inimestel öelda.

Esimeseks Eesti Vabariigi president ja teiseks Soome endine tipp-topp poliitik.

Ja siis A.M.
Kahjuks jäi tema kuulamata, päevaplaani mahtus vaid 2 tundi konverentsi, nii et kui vaheaeg välja kuulutati, liikusime meie päevaga edasi.
Kohvi jooma ei jäänud.

Aga A.M.-ga kohtusime nende kolme päeva jooksul Kuressaares korduvalt. Isegi Saare naiste käsitööd olime ühes kohas imetlemas!

Ajaloopäeva kajastamist otsisin hiljem Saare lehtedest, no et mõni asi räägitakse üle või selgitatakse lahti... et paremini kinnistuks. Ja põnev ka: äkki olen minagi kuskil pildil ;)

Looda sa, meedia ei kippunud kajastama ja ühtegi fotogaleriid ka ei leidnud.
Hea, et ise mõned pildid klõpsutasin!

...
Päev jätkus endiselt ajaloo-teemadel.
Kui tõde tunnistada, siis sedapuhku  rohkem kui sada aastat Eesti aega.

Kõruse külla Kivestu talu maadele rajati pukktuulik juba aastal 1781.  Tuulik on täielikult puidust ja on läbinud oma 230 eluaasta jooksul 4 suuremat kapitaalremonti.

Viimane restaureerimine algas aastal 2015 ja 26.07.2018 toimus üritus Kivestu tuuliku päev, kus tuulik oli avatud külalistele ja toimus tuulikutöö tutvustamine.
Loomulikult oli vaja kohal olla!

Mulle tuulikud meeldivad, mul oli kauges minevikus üks isiklik tuttav tuulik, abielu esimestel aastatel võisin köögi aknast välja vaadata ja talle lehvitada ;)
Tema enam oma  tiibadega vastu lehvitada ei saanud...

Kivestu tuuliku kohta leidsin internetist palju huvitavat, isegi film on temast tehtud. "Kivestu tuuliku lugu", järelvaadatav veel 352 päeva!

Pukktuulikud on Saaremaa uhkus ja südameasi. Tegelikult kohtusime ühega juba hommikul, kui ujuma läksime. Tema ametlik avamine on alles ees. Kuressaare linnuse läänebastionil taastatakse sealne kunagine tuulik.

Nii lahe seal künka taga!

Tundub, et nad on Kivestu tuulikuga üsna ühte nägu ;)

Päeva lõpetas "Traviata".
Kolm tundi Verdi kaunist muusikat.

Ungari Riigiooper Saaremaa  ooperipäevadel...

Kuressaare lossi ooperimajas.

Istusime päris taga ja päris kõrgel. Muusika kuulamiseks suurepärane... ainus mure, et kui ungarlasi järgmisel päeva linnas kohtame, siis ei tunne neid ju ära! Kaasa mõistis muret ja proovis lohutada, et pillimehi ikka tunnete, neil ju pillid kogu aeg kaasas.

Suur saal rahvast täis, hinge puudutav muusika, meri saja sammu kaugusel.

Klaasike veini ja mõned tuttavad näod publiku hulgas.

Üle pika aja ooperielamus.

Enne südaööd olime juba öömajal.
...

Kohtumised

...

25.07.2018
Sellesse päeva mahtus palju kohtumisi.

Hommikul vaatasime üle hetkel täiesti tarbimiskõlbmatu Kuressaare kesklinna. Isegi turg saab uue näo, platsist rääkimata.

Lubatud on, et väljaku uus nägu on seda nägu, nagu 100 aastat tagasi!

Seniks aga ehitusetendus... miks ka mitte, hetkel oli vist pikk vaheaeg, midagi olulist nagu ei toimunud.  

Keegi kuskil nimetas, et materjalipõud käes... mida kõike selle suve kuumus kaasa on toonud, mis kõik põuast põhjustatud ;) 

Aga eks me olime varajased ka, mõned käsitöökauplused polnud veel lahtigi tehtud, kui me juba ukse taga õiget aega ootasime. Ja siis põhjalikult läbi uurisime, mitte kõik, vaid nii palju, kui enne kella 11 jõudsime.
Nimelt kell 11 oli meil esimene kohtumine. 

Väga lahe seltskond ootas meid Arensburgi päikeseterrassil.

Pakuti kohvi, räägiti muusikast. Jutt läks südamesse, sest tõsi see on: kui juba kohale oled tulnud, siis võta osa ka.
Saaremaa ooperipäevad 2018.

Kuna sama õhtu oli juba planeeritud... ja hiljem selgus, et see sobiski hästi, sest järgmise õhtu etendus kestis terve tunni vähem... mitte et me etendust pikkuse järgi oleks valinud, aga üle mitmekümne aasta ooperisse sattudes tasub tasapisi sellesse ellu sisse elada.

Igatahes kuulasime kõik nõuanded ära ja tegime kiire otsuse, et järgmise õhtu "Traviatat" me vaatama läheme.

Meile pakuti kohvi, jagati kuhjaga päikesesoojust ja meeldivat seltskonda, ja oligi aeg Arensburgist lahkuda, sest uued kohtumised ootasid.

Järgmisena oli programmis Kudjape kalmistu, kuhu maetud need, keda pole juba aastast 1941.  Kuressaare lossihoovis hukati 90 saarlast, nende hulgas ka Eduard.
49 aastat vana.

Vanaisa.

Küünal lahkunule, ringkäik kalmistul, mõned ootamatud huvitavad leiud...

Mälestusmärk Memento on rajatud, et meenutada 1940 - 1953 aastatel represseeritud saarlasi.
7300 saarlase mälestuseks.
Monument sümboliseerib laevavööri, ristid on raudteerelssidest.
Nii see oli: algul laeva pardal, edasi loomavagunites mööda raudteed.
Teekond Siberisse.

Viimane rist on Lootuse Rist.
...
Meie ka, lootusrikkalt edasi, sest päev alles poole peal.
Kui sedagi.
Kook kaasa ja järgmisele kohtumisele.
Et kui juured Saaremaal, siis sugulased siin.
Korraks "Tere" ikka ütleme ju!
Lisaks lühike kokkuvõte aastast, mis möödas.

Õhtul kontserdile: Alen Veziko plaadiesitlus.

Vahepeal käisime söömas ka, sealsamas Arensburgis. Supp, mida pakuti, oli üks eriliselt hea püreesupp hiidkrevettidega.
Sellises põnevas taldrikus.

Päevale pani punkti hilisõhtune kokkusaamine Ilse ja Alfi maja uute omanikega.
Uued omanikud, uus nägu majal.

Oli tore näha ja kuulda, kui palju on tehtud, mis veel plaanis. Ja et nad on õnnelikud ja rahul oma uues kodus ning tänulikud Alfile, kes aastakümneid tagasi nii kvaliteetse maja on ehitanud.

1960ndad

Lilled aias olid vanad tuttavad, siin-seal Ilse rajatud, hooldatud ja hoitud peenrad, puud ja põõsad.

Foto fb-st... loodan, et tohib! Aga küsin üle ;)

Kui ööbimiskohta jõudsime, oli kell juba 11 läbi... mis oligi hea, sest majas sees saab olla ainult öötundidel, muul ajal kütab päike elamise nii soojaks, et ajudki on sulamise piiril!
...

Mereäärne elu

...

Ega siin polegi muud võimalust, sest meri lähedal. 

Kui juba Saaremaal.

Aga eriti esimesel päeval.

24.07.2018

Mereäärne elu.

"Suur Töll" anti ette.
Praamiga üle Suure väina.
Esimeseks sihtpunktiks Kuressaare.

Ja kui öömajale möllitud, siis suund Sõrve.

Seal pakuti süüa... Sääre Paargu restoranis.

Paargu siis suveköök saarerahva keeles.

Mina sõin kalasuppi ja teised sõid lihtsalt kala.

Küpsetatud tuhli, kodujuustu ja salatiga.

No ja pärast oli kontsert.

Orkester maailma äärel.

Eks ta oligi.

Serv kohe käeulatuses.

Ja kui hästi nad kokku sobisid.

Muusika ja mere kohin.

Kammerorkester ja särav dirigent.

Ilus oli ja kaunilt kõlas.

Dirigent Edoardo Narbona, ühtaegu itaallane ja saarlane.

Kontsert läbi ja rannast auguga kivi leitud,  siis teekond tagasi Kuressaarde, vahepeatusega Anseküla kalmistul.

Küünal Saaremaa vanaema hauale.

Enne öö saabumist ja öömajja suundumist veel sadamasse. 

Kand kindlalt maailma äärel... samas võimalusega end lahti lükata ja ära minna.

Kui ikka küll saab.

Esimene päev Saaremaal.

...

Elusügise rõõmud

...

Märkasin oma hommikukohvi joomise minutitel, et üks liblikas lendleb akna taga. Peatus korra, toetus aknaklaasile. Ja siis alles nägin, kui räsitud ta, vaeseke, on. Tiivad kohati kui kääridega kärbitud, kohati niisama murtud servaga.

Mul liblikatega eriline suhe, seepärast nüüd ka. Hakkasin temaga rääkima. Et mis sa tiirutad, kas tahad külla tulla. 

Esialgu tundus, et ei taha, kadus hoopis silmist.

Ja siis äkki oli liblikas köögis. 

Ikka seesama, murtud tiibadega, juba elusügisesse jõudnud. 

Tõenäoliselt läbi tuulutusava akna ülaservas.

Ma ei näinud seda hetke, kui ta tuli. 

Aga kui nägin, sirutasin tervituseks käe.

Algul tundus, et ta kõhkleb.

Siis ikka tuli.

Istus mu käele.

Püüdsin mõistatada sõnumit, sest miks muidu oleks ta lähedust otsinud.

...

Ja siis see leht.

Vana ja räsitud.

Jälle koos sõnumiga.

Märk postiljonile, et leht on loetud, aeg postkasti uus poetada.

...
Kolmas märguanne tänases päevas oli veel. 

Üksainus hiline õis.

Mu pojeng köögi akna all õitses sel aastal juba mai lõpus. See üks äbarik pung jäi nagu midagi ootama. Kuu aega ootas, äkitselt oli lahti läinud.

Tema sõnum oli selge: täna on Eeval sünnipäev! Pildistasin õit ja andsin koos tervitustega edasi. 

Lapsepõlve muinasmaalt.

Nii ta on. 

Sõnumid kätte saadud.

Esimest püüan veel tõlgendada.

...
Varjatud märguanded.

Teemasse "100 head asja.
Kuuekümne neljas.
...

Söömise rituaal

...

Ma nüüd kolmveerand aastat kodune olnud, täitsa vabalt võib juba kokkuvõtteid teha. Söömisest näiteks.

Juba on mingid rituaalid välja kujunenud.

Hommikusöök kestab kaua. Kella 10 paiku on smuuti. Või niisama puuviljad.
Enne seda joon vett. Ja toimetan puuviljadega: pesen, koorin, purustan, segan.

Smuuti või salati.

Kella 11 paiku söön oma pudru, selline mõnus, veega keedetud, seemnetega helbed, soola veidike, porgandit riivin ka sisse.
Pudrusilmaks või.
Heeringat, tomatit ja kodujuustu kõrvale.
Mõnikord muudmoodi ka.

Lõpuks kohv, selleks ajaks on kell 12 või rohkemgi.

Mitte et ma kõik need 2,5 tundi sööks, mul hommikusöök selline kolmeetapiline.
Iga etapi jaoks võtan aega, hommikul varem ja söömiste vahepeal on igasugused muud eluliselt tähtsad isiklikud ja perekondlikud toimetused.

Ülejäänud päev enam nii plaanipäraselt ei lähe.

...
Aga Postimehe päevakommist leidsin loo lõunasöögi rituaalidest.

Kõigepealt oli seal on välja toodud erinevaid toitujate tüüpe.
Tavapärased: krokodill, aareteotsija, kõiketeadja, unistaja, toiduvaenlane.

Ja siis see harva esinev,  nimetatud mõnusaks lõunakaaslaseks.
Sell, kes armastab sööki, suhtlust ja lõõgastust.

No mul on nende sellidega vedanud!

Esmaspäeval käisime Haapsalus, pidulikul (hilisel) lõunasöögil.
Täiega nautisin. Kõigepealt muidugi seltskonda, sünnipäevalaps 89, kaasa ja Ritsikas.

Raamatut lugesime hoolega, kuigi jah, K.H.-l on õigus, et lugemiseks on märksa huvitavamaid raamatuid kui menüü.

Igaüks valis vastavalt oma eelistustele.

Kohafilee.

Sünnipäevalaps 89

Mereannipasta.

Tiigerkrevettidega salat.

Sai nii silmadega süüa kui maitseelamuse.

Juttu jagus kauemakski.

Ja kui lõpuks märku andsime, et hakkame lõpetama, toodi arve, kuhu peale käsitsi tänusõnad peale kirjutatud!
Meile!

Oh, see oli ilus!

Aga tegelikult olime hoopis meie ülirahul.
...

Jalgpallihooaeg

...

Nii kui hooaeg algas, oli jama majas: peale üht penaltit telekas enam pilti ette ei võtnud. Ju oli korralik löök... mis pole ka ime. 

Ikkagi ju MM 2018.

Kuna telepilti enam ei näinud, tuli ise jalgpalli mängima hakata.

Mitte mina, mina vaatasin.

Kohalikust pealinnast tõime palli, jalgpallur oli omast käest võtta.

Mitu päeva käis äge rünnak väravatele. Õnneks olid need vastupidavamad kui telekas. 

Aga jalgpallur ise kurtis, et lööma-jalg hakkas haiget tegema. 

Pakkusin küll, et võiks ju aeglaselt ja õrnasti mängida, aga see ka ei sobinud. 

Võttis lihtsalt ühe mänguvaba päeva.

Ja siis sõitis hoopiski ära.

Nüüd mina siin, teeme jalgpalliga pikemaid jalgrattaringe.

Seltsis ikka segasem!

...