Minevik ja tänapäev

 ...

#1972

#1981

#näljastreik

#rabalaibad*

#märgalade päev

...

Kõik siin elus haakub miskitpidi. Kui ütlesin mõned päevad tagasi Ritale, et loen raamatut, kus juttu keerulistest aegadest Põhja-Iirimaal, ütles tema, et just tänastes uudistes nimetati ümmargust tähtpäeva seoses sealsete sündmustega.

Loomulikult tekitas see huvi, nii et sukeldusin otsingutesse. Päris karm ajalugu, mis ulatub kaugesse minevikku. Aga mitte ainult sajandite taha. Suurbritannia ja Põhja-Iiri vahelises konfliktis on tõusud ja mõõnad olnud ka viimastel aastakümnetel. See ümmargune osutus numbriks 50. 

30. jaanuaril 1972 avasid Briti sõjaväelased tule sanktsioneerimata marsi pihta Londonderry rahvuslaste piirkonnas Bogside’is. Hukkus 13 ja haavata sai 14 inimest, kellest üks hiljem suri. Ohvrid olid kõik relvastamata katoliiklased.

Raamat, mida mina lugesin, räägib sündmustest 10 aastat hiljem. Autor ise on öelnud, et tema loo tegelased ei ole võetud tegelikust elust, ometi seos tegelikkusega on ilmselge. 

1981. aastal toimus Maze'i vanglas näljastreik eesmärgiga saada poliitvangidele vastav eristaatus, streikijatest kümme näljutas end surnuks. 

Kui nüüd rääkida haakumistest, siis 1981. aastal suri üks minu esimesi õppejõude Tartus, Jüri Kukk. Suri... kui oli vangistuses olles kuulutanud näljastreigi. Mäletan natuke 70ndatest, Jüri Kukk tuli tagasi Prantsusmaalt, kus oli aasta aega ametis ühes teadusasutuses. Pärast seda muutus lisaks maailmavaatele ka suhtumine komparteisse, mille tegevusest ta eemaldus. Leidsin Eesti Ekspressist selle kohta paar lõiku: 

"... üldkoosolek otsustas ühehäälselt lugeda Jüri Kukk väljalangenuks NLKP ridadest kui parteiga tegelikult sidemed kaotanu."  "Sm Kukk personaalküsimuse arutamise juures ei viibinud, ehkki koosoleku toimumise aeg ja koht oli teatavaks tehtud kirjalikult. Protokollija: A...."

Hilisem töökoha kaotus, eeskätt aga pettumus nõuka-aegses riigikorralduses,  tõid kaasa soovi loobuda kodakondsusest ja emigreeruda koos perega. Seda muidugi ei võimaldatud, Jüri Kukk vahistati kui dissident 1980. aastal. Ta suri Vologda vanglahaiglas märtsis 1981.

Aga raamat, mida lugesin, oli Siobhan Dowd'i "Laps, kelle aeg unustas".  Kuigi karmid ajad ja sündmused, ei olnud raamat sünge lugemiselamus. Läbivaks teemaks turbaraba ja üks varahommikune kummaline leid.

Päeva lõpus jäi kõrvu lause telerist. Täna on rahvusvaheline märgalade päev.

Meie kohalikus rabas leidsid aastakümned tagasi traagilise lõpu kaks noormeest, kes naaberküla tüdrukutel mardipäeval külas käisid. Laukaveerelt leiti vaid pill. Aastaid on seda kohta tähistanud kadakane rist, ma ei tea, on see veel seal alles. Age on sellest siin pikemalt rääkinud.

...

*mõiste Vikipeedias

...

Kuidagi kurb

...
Kirjutasin meie kandi murakarabast.

Kindlasti üks väiksemaid omasuguste seas.

Pilt ka.
Rabast, mis enam ei ole raba.

Murakaraba.

Kümmekond aastat tagasi oli ta kaks korda suurem, aga teisel pool teed tehti lageraie.

Edasi käisin siinpool maiustamas, korjamiseks ei jagunud, aga suvisel ajal mõne peotäie  murakaid sai ikka põske pista. 

Nüüd pole seda raba ka.

Selline lugu siis. Tahtsin juurde panna pilti, kus raba on alles raba. Otsisin, aga ei leidnud. Oma piltide hulgast otsisin.

Ireen vaatas enda pildid üle ja tema leidis.

Seesaba raba... nüüd ja enne.

Panin nüüd pildid kokku.

Tõstsin jutu juurde.

Muidu ei saa ise ka õieti aru, millega ma rahul ei ole.
...

Fotojaht: puidust

...

Hakkasin ajas tagasi minema.

Ehk kuskil on midagi, mis sobib.

Midagi, mis puidust.

Jõudsin septembrisse.

Jäneda sügislaadale.

Täitsa olemas!

 

...
Ja loetud meetrid Kakerdaja raba servast oli ka.

Kaks olulist puitehitist.

Seegi septembris.

Nüüd juba november pooles vinnas, lehed puudelt langenud ja pidevalt pime...

Aga ei olulist uut midagi.


Fotojaht
...

Raba... rabav... rabavalt

...

Rabaservas kõõlumas olen sel suvel paaril korral käinud, rabasse sisse astunud ei olnud.

Täna ka... algul ikka rabaservas.

Raba välisservas, Nokko (rahvakeeli Noku) talu maadel.

Siis ettevaatlikult servast kaugemale.

 

Ja siis veel ja veel, kuni vesi vastu tuli ja meid tagasi suunas.

Imeline raba.

Imeline oma suuruses.

Imeline pisi-detailides.

...
Teemasse 100 head asja.
Kolmekümne esimene.
Raba.

...

Metsas on mõnus

...

Rikkusin traditsiooni.

Et suve kõige palavamal päeval ja päeva kõige palavamal tunnil tuleb minna murakale.

Rabasse.

Kõige palavama päeva magasin maha, ja murakaid ka meie kandis vähevõitu.

Täna tegin niisama metsatuuri. Et kas on, kus on ja mida on.

Rabaservast leidsin paar murakat. 

Metsaservast mõned kukekad.

Teeservast pisut mustikaid ja maasikaid.

 

Kuigi saak rohkem kui kesine, oli ikka mõnus.

Ja ilus ka.

 

...

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne kuues.

Mulle niiväga meeldib mööda metsa ringi joosta.

Ja tore, kui miskit topsipõhja ka saab.

Metsas on mõnus!

...

Fotojaht: leht

...

 Lehti lugeda mulle meeldib :)

 

 

 

 ...
fotojaht
...

Päikseta päikesetõus

......

See oli ammune otsus… minna rabasse päikesetõusu vaatama. Ja kuigi juba eelmisel õhtul oli selge, et päikest ei ole ega tulegi, minemine minemata ei jäänud.

Magama sai hilja, kell seinal andis iga pooltunni järel märku, et ärkamiseni on veel jäänud loetud tunnid. Või pooltunnid. Ega neid teab mis palju polnud juba siis, kui magama sai mindud.

Hämaras ärkasime, päikesetõusu kellaajaks jõudsime rabaservale.

Ilus oli.

Vaikne oli.

Sookured ja ämblikud, rohkem liikumist ei märganudki.

Ja raba oma rahus ja rabavates toonides.

Eile hommikul siis.

Kakerdaja raba ja neli rabalist päikeseta päikesetõusu vaatamas.

...

Kummalised harjumused

...

Käia murakal suve kõige palavamal päeval. Ja päeva kõige palavamas osas.

Et mis selles imelikku on?

Imelikku pole midagi, tappev on.

Seni olen ellu jäänud.

Aga sel suvel pole veel rabasse saanud, ootan soojad ajad ära.

...

(foto autor Ireen)