Kes keda hirmutab

...

Kui ma lapsepõlves maal olles seda häält kuulsin, olin täitsa kindel: lõvi on loomaaiast põgenenud.

Nii kohutavalt see kõlas.

Täna olin tsipake enesekindlam, algul kahtlustasin küll, et metssiga. Aga kui näost näkku vaatasime, oli selge, sokk mis sokk.

Uudishimulik pealegi. 

Tegi oma hirmuäratavaid hääli, siis kontrollis, kuidas mõjus.

Kui nägi, et ega ikka eriti ei mõjunud, kisendas veel kord, ja kõvemini.

Ja siis paar korda veel, vahepeal oodates ja vaadates, mis juhtuma hakkab.

Midagi ei juhtunud, või kui, siis natukene.

Käed vist ikka värisesid, vajutasin valele nupule ja esimene video läks seepärast aiataha.

Soku graatsilise põgenemise sain küll peale.

Paar pilti õnneks ka.

Aga muidu oli ilus.

Natuke päikest enne pimedust.

Oeh, sügis on käes.

...

Hingele ja südamele

...
Märksõnad jäid üles kirjutamata.

Ise ütleks... hingele pai.

Nii lektor...

David Vseviov

... kui meelelahutusprogrammi pakkujad.

Tõnu Laikre ja Marek Sadam

Ostsin isegi plaadi.
"Sadamalood".
Pühendusega.

Kuulanud veel ei ole.

Teemasse 100 head asja.
Kahekümne üheksas.
Huvitavad esinejad.
...

Söömisest võin ma alati rääkida...

...

Teadagi, kui millestki rääkida ei ole, räägi ilmast.

Aga mis tost ikka rääkida, suvel oli palav ja praegu on märg. Paar päeva tagasi tulin metsast üsna vettinuna. Kusjuures, sellel päeval vihma isegi ei sadanud. 

Märg oli ikka, vähemasti põlvekõrguseni.

Pärast tuli teha igasuguseid vigureid, et sisesoojust tagasi saada.

Saagiks saadud 10 kukeseent kasutasin ära omleti mitmekesistamiseks.

... ja sujuvalt olengi jälle toiduni jõudnud.

Omlett tuli väga mõnus.

Kuumutasin õlis pisut tükeldatud paprikat, suvikõrvitsat, ja siis need 10 kukeseent.

Peale 2 muna.

Hommikusöögiks.

Väga maitsev.

Ja odav.

Kõhu sain ka täis.

Viimase aja kulukaim söömine oli tõenäoliselt see tilgake suppi.

Kräftstjärtsoppa.

Google tõlge ütleb: vähisabade supp.

Küllap seepärast ta eest 12 eurot küsiti.

Maitsev oli küll, aga väheks jäi.

 ...

Fotojaht: üksteise peal

...
Päike silmapiiril.

Pilv päikesel.

Tegelikult on vaid hetk, kui silmapiir ja päike kokku saavad.

Üks teise peal on.

Päike silmapiiril.

Kolmest pildist keskmine.

 

Fotojaht
...

Minumoodi smuuti

...

Kui mulle saumikser kingiti, siis mõtlesin püreesuppidele.

Lemmikud!

Aga nüüd pole juba jupp aega ühtegi suppi püreestanud, nüüd on kord smuutide käes.

Minumoodi smuutidel kindlat retsepti ei ole.

Kindlad koostisosad on küll.

2 banaani

2 pirni (kooritud)

0,5 l külma (suhteliselt lahjat) rohelist teed

1 klaasitäis keefiri

Ja siis lisaks mõned ebakindlad koostisosad, kuidas kunagi:

punasesõstra toormoos (läbi sõela hõõrutud)

ahjuõuna pehme sisu

värske kurk

jne

Kokku tuleb mõnus rüübe.

...

Tassid, taldrikud ja muud vidinad

...

Ilmselgelt on mul majapidamises liiga palju nõusid.

Tasse ja taldrikuid, kausse ja vaagnaid, napsuklaasidest ja pokaalidest rääkimata.

Teada ju küll, kuidas kogunesid. Kristallkausid sünnipäevaks, kruus jõulupakis või suveniir kaugelt reisilt.

Igal asjal oma lugu. 

Ei ole ma poodi läinud, et nüüd ostan...

Või siiski-siiski, kui kaasa hommikuse kohvikruusi ära lõhkusin, siis vaatasin küll siin-seal ringi, kolkalinnas ja pealinnas, kodu- ja välismaal...  ehk leian sobiva.

Vaadata ja valida mulle meeldib.

Kaua aega ei leidnud... kuni  kuu-poolteist tagasi Haapsalus, nii kui nägin, oli selge, et see on see.

Kõrge. 

Lai. 

Avara sangaga. 

Praoga vana tass on ka kasutusel, hoian seal aeg-ajalt mõnd pisemat lillepotti.

...
Ja siis ükskord mingis taaskasutuskeskuses: ohhooo, tuttav taldrik!

Nagunii on osa serviisist katki läinud, ostan need 6 ära. 

Kodus selgus, et täitsa valesti mäletasin.

Meie pulmakingiks saadud serviis näeb hoopis teistsugune välja. 

See õrn, habras kuldsete tähtedega... see oli ju hoopis ema-isa serviis. Ka vist pulmakink.

Praegu on see lihtsalt seismas ja ootamas, oma õiget aega.

Nagunii on sealgi mõni taldrik katki läinud... aga need taldrikud mulle meeldivad ja neid ma kasutan.

...

Ja siis see valge kauss.

Kui sõbranna juures samasugust, aga väiksemat nägin, leidsin, et komplekt peab ikka koos olema. Kumb siis nüüd enda oma ära annab? 

Ritsikas ütles, et see tema lemmik, ja kadunud mamma mälestus. 

Mina sain enda oma 25+x aastat tagasi ühelt kunagiselt naabrinaiselt, kuidagi nagu võla katteks.

Lubadus õhku visatud, sain kapis ruumi juurde ;)

...

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne kaheksas.

Nunnud tassid ja taldrikud.

Ja muud köögividinad.

...

Viiest neli

...
Olen jätnud unarusse oma 100 head asja.
Nad on jätkuvalt olemas.
Eilsest (?) lehest lugesin, et õige oleks igaõhtuselt üles kirjutada 5 head asja, mis päevast meelde on jäänud.

Siis oleks mul kuu ajaga teema täis, pigem tiksun vanas vaimus edasi.

Vajalikud vihmapausid.

Viiest neli.

Ühel õhtul sadas nii, et polnud isu ratast välja tõsta.

Aga muidu oli mõnus.
Sõita.
Ilus oli ka.

Esimesel õhtul oli udu.

 

Teisel õhtul imelised värvid.

 Kolmandal õhtul toredad kohtumised.

 

Neljas õhtu oli nii, et vihma sadas lakkamatult.  

Rattasõit siiski toimus, tegin selle ära oma öises unenäos. Ikka tuttav ring, koduküla ja naaberkülad. Korraga oli tuisk, mööda kohalikku maanteed kulges äkki hangedesse mattunud raudtee, rong lumekuhjas kinni. Koos osalisega asusime appi, ja kui rong lõpuks liikuma pääses ja ära sõitis, oli minu ratas kadunud.

Et ära hoida öiseid painajalikke unenägusid, oli eile kindel otsus, et sadagu või lund, mina lähen. Aga taevataat oli minu poolt ja andis ühe kuiva tunnikese, et ma oma tavalisel ajal saaks sõidu sõidetud.

Koju kihutasin võidu vihmapilvega, tema tuli küll vastassuunast, aga kohale jõudsime enam-vähem üheaegselt. 

Mina ikka natuke enne!

Viies õhtu siis, kohalik veesilm. 

Märk, et suvesoe on juba läbi, ei ühtegi hingelist.

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne seitsmes.

Vihmaste päevade vihmapausid.

...